II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-38)

42. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kuues lugu ⟡

Ilmselt 09. detsember 1974, esmaspäev. Seitsme aastane ja esimene klass. Koolis on kolm tundi ja keskpäeval olen kodus. Andres (8 a) elab Harku järve kaldal kõrvalmajas (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) ajutiselt vanaema juures ja peaks samuti varsti koolist koju jõudma. Andresest kirjutasin 34-ndas ja 37-ndas peatükis. Naabermajast kirjutasin 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Kell on natukene pärast ühte päeval. Ilm on tuulevaikne ja mõnevõrra udune. Külma on umbes -4 kuni -6 C. Heade sõpradena tahame koos aega veeta ja lähme sõudebaasi kandis järvejääle uudistama. Jää on veel õhuke, millel omakorda kleenuke lumekiht, mistõttu vastastikku utsitame ja näitame enda julgust, kas koorik kannab või mitte. Jää vahel ragiseb ja on meeletult põnev! Valdavas osas on jääkaas ikkagi üsnagi tugev.

Andres suunab käega ettepoole ja ütleb: „Jää on õhuke, me ei saa edasi minna, kukume sisse…”Korduvalt vaatan tähelepanelikult, kuid ei saa aru, et jääga mingi teema oleks: „Ei ole õhuke, mina küll midagi ei näe!” Olen oma arvamuses veendunud, sest elan järve ääres ja tean täpselt, kuidas lahtine või veidike külmunud vesi välja näeb!

Tekib väike vaidlus ja viimaks annan kindlameelselt teada, et edasi lähen üksi ning kui too koht vastu peab, siis sõber tuleb järgi. Situatsiooni omapära seisneb selles, et ma tõepoolest ei saa aru ega suuda tuvastada, et eesolev jää oleks miskitmoodi probleemne! Täiesti tavapärane vaade, mis ei erine absoluutselt saabaste all asuvast jääkattest või peangi nägema seda, mida näen! See ala ei saa olla rabe, sest mitte kunagi ja mitte ühelgi talvel seda ei ole olnud! Sinna ei sisene ühtegi allikat ja kui ma visuaalselt mitte midagi eripärast ei näe, siis arvan, et Andres viskab nalja või kardab!

Näitan talle ette, kuidas jääl peab kõndima. Ettevaatlikult ja aeglaselt! Vaatan veel paar korda selja taha ja lähen nüüd juba julgelt edasi. Täiesti ootamatult ja äkki kaob jää jalge alt ning karmauhti vajun vette! Kõik käib välkkiirelt! Ehmatus on suur ja hakkan paanikas kätega pladistama. Kuigi ma ujuda ei oska, kuid endalegi üllatuseks suudan end mingi valemiga 180 kraadi ringi keerata ja kaaslasega tekib silmside. Veepinnal suudan püsida kuni 10 sekundit, misjärel umbes 2,5 meetrine sügavik vältimatult kutsub…

Eelnevatele lugudele sarnaselt siseneb hing taaskord immateriaalsesse dimensiooni (teispoolsusse) ja ajakulg muutub väga aeglaseks. Sa puudutad materiaalset ja teispoolset maailma üheaegselt! Teispoolsuses olemine avardab, laiendab, teravdab ja mitmekesistab su aistinguid ning taju kümneid kordi. Maal kõndides tavapärases olukorras sa ei ole üldiselt suuteline selliseid vaimseid võnkeid ja nüansse kogema kui teispoolsuses! Jääb väheks sõnavarast ja värvidest, et seda kõike kirjeldada! Isegi kui sõnu juurde konstrueerida ja seninägematuid värve luua, ka siis on füüsiline inimene võimetu teispoolsuses olevaid erinevaid detaile täies ulatuses autentselt kajastama.

Üllatun teistkordselt, sest järve põhjas on üsnagi valgusrikas olla, vesi on tavapäratult selge ja jää alla on üsnagi hästi näha. Justkui päike läbi pilve paistaks, mis omakorda rahustab ning annab sulle energiat kui ka jõudu. Hing on kohati kehast väljas umbes 1 kuni 1,5 meetri kaugusel, samal tasapinnal või kõrgemal.

Hingelises plaanis olen väga rahulik ja valguse ilmnemine selgitab, et hing on valmis lõplikult keha hülgama ning minema oma igavikulisele teerajale. Olemine on väga kerge! Antud seisund on ideaalne, et arutleda iseendaga, kas jääda põhja või liikuda jää alla ja uppuda või mitte? Ajameri on sisuliselt peatunud ning võin lõputult mõtiskleda, kuidas edasi toimetada…

Materiaalse maailma mõistes olen põhjas ainult mõned sekundid ning mingi seletamatu jõud tõukab mind ülesse! Olen kui õngekork ja vulpsatan taas pinnale, et umbes 5-6 sekundi pärast uuesti alla vajuda… Põhjast jääb puudu 0,5-1 meeter ning jällegi esineb fenomen ja olenemata rasketest vettinud riietest suudan veepinna poole rühkida! Tegemist on vist esimeste oskamatute ujumise liigutustega (!), mis tõstavad mu pinnale! Müstika! Ma ei oska ujuda, kuid esineb teadmine, et suudan vees liikuda! Olen ähmis ja kardan! Ometi hing juhendab ja aitab, et püsiksin elus!

Olen jääkaanest eemaldunud kuni 2,5 meetri kaugusele… Kukkumispaiga juurde suudan siiski imekombel tagasi manööverdada. Rõhutan, mitte ujuda, aga manööverdada!

Saan jääservast kinni, kuid kibelen teispoolsusse tagasi minema ehk esineb kaalutlus, et laseksin end lahti ja suunduksin jää alla… Tekkimas on väsimus, energia on nobedalt kadumas ja ma ei suuda libedast jääst kaua kinni hoida. Olen kahevahel, kas anda alla või mitte.

Andres on minust umbes 10 meetri kaugusel, kohkunud ja ei oska midagi ette võtta. Kutsun teda appi, kuid ta väga pelgab… Ütlen mitmeid kordi, et ma ei suuda ja võin uppuda…

Õnneks ei lase sõber end kaua veenda ja roomab augu juurde ning võtab kahe käega mu külmunud parema käekese pihku, vasakuga hoian jääst. Proovib mitmeid kordi mind välja sikutada, kuid hoopiski libiseb augule lähemale. Nüüdseks on mul jõud otsas ja muutun kuidagi raskemaks, külm tikub kontidesse ning hambad hakkavad plaksuma. Uimasus ja unisus hiilib ligi… Sõltun nüüd ainult Andresest.

Me ei tea, mida edasi teha ning sedamoodi möödub veel 2-3 minutit. Naabripoiss laseb enda vasaku käe lahti, et ise mitte sisse vajuda, kuid aeglane libisemine augu poole on pidurdamatu…

Püüame jätkuvalt isekeskis hakkama saada ja arvame, et oleme paharetid, sest vette kukkumine peaks seda tähendama… Lisaks kardame karistust… Kõiki asjaolusid arvestades ometi peatselt leian, et kõrvaline abi on vajalik.

Hakkame täiest kõrist appi hüüdma… Asume sõudebaasist kaugemal kui 60 meetrit ja on kahtlane, et keegi meid kuuleb… On esmaspäev ja me ei ole hingelistki seal näinud… Reaalne tegelikkus tuletab end kogu aeg meelde ning mõistame, et oleme eriti täbaras ja väljapääsmatus olukorras, iseäranis mina…

Vaatan Andresele sügavalt silma ja otsin tröösti, julgustust ning tuge, kuid vastu vaatab hirmunud poisike, kes ise vajab pikka-pikka pai ning sooja kallistust. Loomulikult mõistan teda. Ta ei jõua mind lõputult kinni hoida ja liigagi selgelt adun, et varsti on ta sunnitud mu käe lahti laskma, et ise mitte vette kaduda…

Selles kriitilises olukorras olen taas sisenenud hingemaailma ning aeg kipub peatuma. Aega mul on, sest meeldib tema hinge tudeerida ja teavet ammutada. Saan ta hingega kontakti ning tajun tema hingelist põhiolemust. Mõistan, et tema üks hämmastavaid omadusi läbi erinevate elude on olnud altruismi õpingud, mida eales ei oleks osanud hüperaktiivsest poisist varasemalt arvata! Just praegu lööb see eredalt välja ja ennastunustavalt oma elu hinnaga ta aitab mind! Seega saatusliku ettemääratuse teerada peegeldab, et esineb vastastikune sidusus ja õnnetus peab olema, millest me mõlemad eluliselt õpiksime ning omandaksime vajalikud kogemused!

Hingelist põhiolemust olen lahanud erinevates peatükkides. Definitsiooni leiad 9-nda peatüki teooria lehelt siit.

Tema hingelise põhiolemuse tunnetamine ja mõistmine on mulle hädavajalik ning tajun energia juurdevoolu! Siinkohal julgeksin väita, et tänu kahe inimese hingede pingutustele saan jõudu, teadmisi ja oskuseid juurde! Lohutan Andrest ja räägin, et ta peab vastu ning ei tohi alla anda. Me saame koos üle ja sealhulgas on oluline, et võimalikult kõva häälega hüüaksime appi.

Taaskord karjume täiest jõust ja minu hääl on tema omast isegi mõnevõrra tugevam, kuid palju karjuda enam ei suuda. Häälepaelad annavad järgi ja hääl kipub kähisema. Püüan säilitada optimismi ja olla talle eeskujuks, et küllap olukord laheneb…

Põneva ääremärkusena mainin, et ajal kui sõbraga vaidlesime, kas eesolev jää on eluohtlik või mitte, teadsin intuitiivselt suurepäraselt ette, et isegi kui vette kukun, siis meid (mind) päästetakse. Kuigi hing ei öelnud, et juhtumas on õnnetus, vaid kuidas õnnetusest pääsen.

Järgmine tähtis asjaolu on, et Andrese vaist kirjeldas, et jää on õhuke! Võimalik, et ta oskas omamoodi teraselt vaadata, aga teadmine on selgepiiriline! Järelikult sõber usaldab enda hinge, kuid mina kasutan mõistust, ei võta teise inimese hingehäält kuulda ja astun otse suuremasse jäälahvandusse!

Möödunud on peaaegu 10 minutit ja abiväge ei ole. Üritan veel appi hüüda, kuid hääl on muutunud nõrgaks, mis ei kostaks kaugemale kui 10 meetrit… Paraku külm vesi teeb oma töö ja jäigastuva keha vastupanuvõime on kärmelt ning progresseeruvalt lähenemas kriitilisele piirile… Andres on murdumas ja üha sagedamini kurdab, et ta ei jõua mind enam kinni hoida, käehaarde tugevus on silmnähtavalt nõrgenemas… Olukorrast tulenevalt minu mõistus hakkab järeldama, et võin sellegipoolest uppuda… ometi hing seda versiooni ei toeta…

Viimaks näeme, et sõudebaasist jooksevad välja kaks meest. Üks kõrgekaelusega punakaspruuni kampsuniga ja soniga meestest nöör näpus on sõudebaasi direktor Ilmar Ruhno (vt 39. peatükk) ning teine kuni 3 meetri pikkuse puidust prussiga on halli tööjakiga, karvamütsiga ja labakutega töömees. Vaatan õnnelikult Andresele otsa ja tänan teda mõttes oma elu päästmise eest! Ta muutub minu jaoks suureks iidoliks ja jään talle elu lõpuni tänuvõlglaseks!

Jääpind vetrub ja praksub ning Ilmar roomab prussiga minuni ja ütleb Andresele karmilt ning otsustavalt: „Mine eest ära!” Tõmbab mu veest vaevata välja ning roomame ohutumasse kohta. Õigupoolest mina olen suuteline osaliselt liigutama ja ta sikutab mind enda järgi. Lõpuks saame püsti tõusta ning läbilõikav vappekülm, intensiivsed värinad ja kangestuskrambid on kohe jaol, ligunenud riided hakkavad jäätuma. Ma ei ole suuda oma keha kontrollida. Vees olin umbes 12-14 minutit.

Ilmar võtab mu vasakust käest kinni, tõstab maast üles ja kiirustab sõudebaasi sooja. Puidutöökoda, kus hooldatakse ja valmistatakse kanuusid ning süstasid on meeldivalt soe ja on kivisöega köetava katlamajaga kokku ehitatud. Kell on umbes 13:35.

Direktori tütar Eda (loe 41. peatükki) soojendab end radiaatori juures ja käsutab mind lahti riietuma. Puiklen ja häbenen, kuid tundes teda terve elu, ta vastuvaidlemist ei salli. Käed ja jalad ei kuula sõna ning ta aitab mind. Paks puhvaika üll ja varsti saan ta suured lotendavad dressid ning villased sokid selga-jalga.

Kamandab radiaatori äärde istuma ja tulikuuma musta teed jooma. Üle kahe sinist värvi suurt metallist kruusitäit teed sisse ei mahu. Uhh, keha läheb tasapisi soojemaks ja värisemine leeveneb. Samal ajal varvaste ning näppude soojenemine on erakordselt valulik, otsekui sajad nõelad torgiksid sind. Mõnus rammestus on lõpuks mu parim kaaslane.

Emale on juba teatatud ja jõuab varakult umbes poole nelja paiku töölt tagasi. Pliidi alla tehakse kohe tuli ja tuleb mulle baasi järele. Harjumuspärased toariided selga ja koju!

Mitte keegi ei riidle! Ei Ilmar, Eda ega ema! Mul on põhjust jällegi üllatuda! Haigeks ma ei jää ja järgmisel päeval lähen kooli ning räägin parimatele klassikaaslastele oma eelmise päeva uskumatutest seiklustest!

Lugu kirjutades tänaseni imestan ja pean väikeseks imeks, et linnulennult keskmiselt 65 meetri kaugusel sõudebaasi töökojas puidutööpinkide müras üldse keegi meid kuulis. Sündmust meenutades kogen kõike korduvalt uuesti. Läbielatud emotsioonid ja tajud tõusevad taas eksimatult ning värskelt esile, olen hingepõhjani puudutatud ja pisarad kipuvad voolama. Olen iseenda hingega otseühenduses ja mälestusi piltlikult ei eksisteeri ning justkui kõik toimub praegu ja samal hetkel! Sa suudad navigeerida oma sisemaailmas (või väidetavas infodimensioonis) suhteliselt vabalt ja vaadata ning tunnetada endaga seotud sobilikke andmeid nii, kuidas parasjagu soovid.

Peatükk on kirjutatud juunis 2022.


Täiendan mõnevõrra käesolevat peatükki väikese episoodilise lõiguga hommikusest unenäost, mida nägin 17.06.2022. Jutumärkides:

„Varahommik ja kaks last (7-8 a) teevad ulakusi ning soovin neid korrale kutsuda, kuid satun hoopiski laste kogunemisele. Tulevad kokku pidulikult riietatud 3-12 aastased lapsed, kes on seotud mingit moodi Vene-Ukraina sõjaga. Enamik või kõik nendest on sõjas hukkunud ehk uni näitab laste hingesid. Põhiosas räägivad ukraina, vähem ka vene ja eesti keeles. Saan kõikidest keeltest suurepäraselt aru. Lapsi on 427*.

Eesmärk on päeva jooksul saada selgeks spektaakli stsenaarium, mille ühekordne avaetendus toimub sama päeva õhtul Tallinnas Estonia teatri ja Linnahalliga sarnases suures hoonete kompleksis, kus on liuväli. Seega tegemist on jääetendusega ja kõik lapsed peavad õppima ka uisutama. Tegelikult enamik juba oskavad.

Üritusel on üks kandvaid osi minul, kuid õhtul avastan ja olen ähmi täis, et ma ei ole rollist veel midagi sisulist jõudnud omandada. Ühiskondlikult oluline ja väljapeetud publik on suures osas juba saalis. Ootamatult paiknen ümber Ukraina väejuhatuse peastaapi, kus antakse esmakordne käsk kahele M142 HIMARS (kerge ja suure liikuvusega suurtükiväe raketisüsteem M142 on mitmekordne raketiheitja, mille laskekaugus sõltuvalt raketist on kuni 500 km) Ukraina raketiüksusele avada tuli Venemaa sõjaväe positsioonide pihta…”

* 2022. aasta 18. juuni hommikuse seisuga on Vene okupandid Ukrainas tapnud 323 last. Vene Föderatsiooni täiemahulise relvastatud agressiooni tagajärjel on saanud viga 906 last. Allikas: Ukraina portaal TSN.

Siinjuures tuleb rõhutada, et tegemist on ametlike andmetega ning tõenäoliselt on surma saanud ja vigastatud lapsi oluliselt rohkem.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-37)

41. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, neljas ja viies lugu⟡

Reedel 17. augustil 1973 pärastlõunal umbes kella kahe ja kolme vahel. Täispäike või vähene pilvisus, õrn tuuleke, sooja varjus ca +22 kuni +24 C. Täna on minu sünnipäev ja saan 6 aastaseks, mistõttu isa tuleb töölt varem koju. Emal on puhkus.

Ootan pingsalt ja olen kannatamatu, millal sünnipäeva hakkame tähistama?! Vanemad teevad ettepaneku, et lähme järve äärde päevitama ja ujuma. Harva saame koos päiksevanne võtta ja supelda, mistõttu olen väga elevil. Järve kallastel on väga palju inimesi pikutamas ja aega mõnusasti veetmas. Põhiliselt on tuldud Mustamäelt. Paarisaja meetri kaugusel majast otsime vaba murulapi ja sätime päevituslinad maha. Ema läheb kohe ujuma ja jääme isaga kahekesi.

Alles nüüd soovib isa mulle sünnipäeva puhul õnne ja asjalikult pärib, kas ootasin väga sünnipäeva? Olen väga loksutatud, et issile viimaks meelde tulin ja minu vastu huvi tunneb! Mõne aja pärast tuleb ka ema ja naudin meie vahvat seltskonda! Mul on huvitav! Varsti on meie kord isaga vette minna. Issi ujub ja mina hullan, sest ujuda veel ei oska.

Vees hakkab üsna kiiresti külm ja jooksen empsi juurde tagasi. Päike hellalt paitab ning värin ja hammaste plaksumine on kadumas. Ema teatab, et peaks mind ujuma õpetama. Kõhklen tõsiselt, kuid tänase erilise päeva puhul olen püüdlikult kuulekas ja läbi pika veenmise jään nõusse.

Kui täna sünnipäeva ei oleks, siis ma ei oleks ema ettepanekuga nõustunud! Lihtsalt ei! Tänu hingele tean täpselt, mis juhtub, kuid minu mõistus põhineb loogikale, et esiteks ei taha vanemate meeleolu rikkuda ja teiseks soovin pidulikku õhkkonda säilitada ning torti süüa!

Emme eriline enesekindlus ja muretus on sedavõrd tugevad, et varjutavad mu ohuhinnangu. Täpsemalt hing on juba ettevaatavalt alarmeerinud, et kui ema mind vees õpetab, pean olema väga valvas… Teisisõnu info on ammu juba kuskil olemas ning hing vahendab sulle, et varsti on midagi eluohtlikku toimumas!

Olenemata hoiatusest usaldad ema ja oma mõistust ehk nähtav, kuuldav ja katsutav näib olema tõeline. Seega esineb materiaalse maailma paradoks, mida varasemates peatükkides olen korduvalt esile tõstnud – me pigem ei usalda puhast intuitsiooni, vaid piiratud mõistust!

Korduvalt arglikult poetan, et võin ära uppuda… Ometi soovin ujuma õppida, mida paljud minuvanused juba oskavad… Ema järjekindel ja kõrge eneseusaldus ei jäta kahtlusevarjugi ning umbes poole tunni pärast lähme „õpingutele”.

Valime sügavuse, kus vesi on mulle rinnuni. Ema paneb oma käed mulle kõhu alla ja julgustab, et jalgadega siputaksin ning kätega teeksin samuti liigutusi. Seejärel lükkab mu eemale, mille tulemusena peaksin ujuma. Ometi veepinnal ma ei püsi ja midagi välja ei tule. Kardan! Teine katse ebaõnnestub samuti.

Kolmas proov. Olenemata minu keelitustest ja palvetest liigub ema sügavamale, kus vesi on minust peaaegu üle pea. Ta leiab, et kui muudmoodi ujuma ei õpi, siis hirm on parim õpetaja! Paraku ta ei mõista, et tean suurepäraselt, et praegune eksperiment on kõige kriitilisem. Nii juhtubki…

Ta heidab mu põhjatuma, tumedama ja külmema vee suunas. Rabelemine viib mu kiiresti vee alla. Ahmides tõmban järvevett hingetorru ning võib-olla ka kopsudesse, mistõttu eluks vajalik õhk enam ligi ei pääse.

Tajun aja teisenemist… Esineb kaks aega. Nn tavakiirusel lineaarselt liikuv aeg, kus praegu asun (minu keha) ja teine aeg, mis on hoopiski aeglasem. Eeltoodud aegasid nimetame tinglikult „hetkeks”. Eluohtlikus olukorras võid hetke venitada lõputult suureks ja avaraks ning sellises olukorras su hing on sisenemas või sisenenud immateriaalsesse dimensiooni. Esineb ettevalmistus hinge lahkumiseks kehast või on juba lahkunud ehk keha surm ei ole enam kaugel.

Hinge üks ülesandeid on tagada su elu jätkumine ja saan aru, et pean tegutsema väga kiiresti. Jalad vajuvad põhja ja tõukan end vee alt üles ning sedamoodi hüpates liigun kalda suunas kuniks jalad on kindlamalt põhjas ning saan püsivalt liikuda.

Ema ei saa millestki aru ja püüab mind kalda poole minemast takistada, kuid viimaks suudan kiirust ikkagi lisada ja jooksen ära. Kiire jooksmine, hüppamine, jalgadega trampimine, intensiivne kätega vehkimine on instinktiivsed ja intuitiivsed tegevused tagamaks hingamine. Hingamispeetus on piisavalt pikk ning olen äärepealt teadvust kaotamas ja tõmblustes maha kukkumas. Samal ajal ema ujub ja isa on kõhuli ning ei näe, mis minuga toimub. Rääkida ma ju ei saa…

Umbes 1,5-3 minuti pärast õnnestub vähehaaval hapnikku kätte saada, mille tulemusena tekivad nn kurgukorinad. Kuni 12 minuti jooksul on hingamine taastumas. Tunne on üsnagi ebamugav, rinnakorvis ja kurgus on valud. Ilmselt terviklik hingamisaparaat on osaliselt kahjustatud.

Jõuvarud on otsakorral ja umbes poole viie paiku lähen üksi koju. Aja teisenemine ning piltlikult ühe jalaga teispoolsuses olemine on hajumas. Jään õhtut ja tordi söömist ootama.


Juuni alguses 1974 tulevad tädi Maimu ja tema mees Ilmar meile ootamatult kuni tunniks külla ja teevad mulle ettepaneku nendega Lõuna-Eestisse kaasa tulla. Emal läheb kiireks. Vaja pojale riided kaasa pakkida, kuid ega midagi polegi panna… Ketsid on ära kulunud ja tallad auklikud, sokke ei ole… Emps lõikab vanad puuvillased sukapüksid soki kõrguselt ära ja ajutised lotendavad sokid ongi olemas. Selga lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega särgike, kanged sandaalid ning sukapükstest lõigatud sokid. Kilekotti hambahari, hambapasta, kamm, pesu, veel üks paar “sukapüksisokke”, õues mängimiseks väsinud-veninud lühikesed püksid ja särgike. Empsil ja minul on piinlik. Keerasime kapid pahupidi, kuid leitud riided on väikesed või määrdunud, väga kulunud ja rebenenud.

Sugulased on rohelist värvi uhke autoga VAZ 2101 (Žiguli), mis on ENSV-ajastu edu ja jõukuse sümbol. Autoga tagaistmel sõitmine on mulle väga suur au ja elamus ning üle nelja tunni sõitu Tahevasse kulgeb märkamatult justkui linnutiivul. Maimu on väga hooliv ja tähelepanelik ning tema noorema poja väikeseks jäänud korralikud riided sobivad mulle suurepäraselt. Mul ei olegi nii palju ilusaid riided varem olnud!

Enamik linnalapsi teavad, et maal möödub suvi traditsiooniliselt kiiresti. On palju erinevaid huvitavaid seikluseid, mis arendavad ja mõjuvad hästi ning kui kooli alguseks koju jõuad, siis oled juba suurem ning kogenum, sisuliselt küps maailmakodanik. Seega üldistatult on lugejal aimu, kes on koolieelik ja kuidas ta mõtleb.

17-ndal augustil 1974 on päikeseline laupäeva õhtu ja suurem seltskond sugulasi on kogunenud Räime järve (ca 5 km Tahevast Valga suunas) kaldal asuvasse majakesse, kus on saun ja kaminaruum. Veedetakse lõbusalt aega ning küpsetatakse sokulihast šašlõkki. Sealhulgas on mul sünnipäev, saan 7 aastaseks ja ema on ka umbes nädalapäevad tagasi kohale jõudnud. Sageli rõhutatakse, et olen nüüd suureks kasvanud ja juba peaaegu täiskasvanud. Selline jutt mulle meeldib ja tõepoolest, kuidagi täismehe tunne on tekkinud. Teen tõsisemat nägu ja püüan madalama meheliku häälega rääkida.

Pühapäeval 18-nda augusti õhtul paneb Ilmar Žigulile hääled sisse, 28 kilomeetrit sõitu ja viib meid Valga rongijaama. Sõidame Tallinn-Minski rongiga koju! Ema peab esmaspäevast tööle minema.

Teisipäeva õhtu, 20. august umbes kella kaheksa paiku. Tuulevaikne, vähene pilvisus, sooja ca +20 kuni 22 C. Nurun õde (13 a), et ta võtaks mind endaga kaasa. Soovin samuti mõnusasti aega veeta! Endast vanemate ja targemate noormeeste ning neiudega on alati põnev koos olla! Viimaks õde nõustub, kuid tingimus on, et ma ei tohi teda ja teisi segada!

Meie maja kõrval asuvasse sõudebaasi on kogunenud sõpruskond, kokku umbes kaheksa poissi ja tüdrukut. Mina olen ainukene kõige väiksem, kuid saan alati meeldiva tähelepanu osaliseks. Olen ju pikajuukselise, kauni, särasilmse ja temperamentse õe noorem vend!

Sõudebaasi ühe halli juurde õue on paigutatud veokiga veetav suur ratastega käru süstade ja kanuude transpordiks, mis sisuliselt on metalltorudest kokkukeevitatud neljakorruseline riiul või sõrestik; matemaatiliselt väljendades risttahukas. Mõõtudega: laius kuni 2,5 m, pikkus 6+ m ja kõrgus kuni 2 m. Sõrestik sõna otseses mõttes, sest puudub nn plankpõrand ja plankküljed ning -lagi. Kanuud ja süstad peavad ainult torudele toetuma. Konstruktsiooni kõrgus maapinnast on ca 0,85-0,9 meetrit ja minule rinnuni.

Fotol halli kõrval on kaks kaasaegset väikest kergekaalulist sõiduautoga veetavat käru süstade ja kanuude jaoks. Kui nüüdisaegset omaaegsega võrrelda, siis uuem mudel on ligi neli korda väiksem ja umbes 5-6 korda kergem.

Käru on parasjagu tühi, millel saab lahedasti turnida. Kogunetakse tellingutele ja lobisetakse erinevatel huvipakkuvatel teemadel. Grupi vanim liige sõudebaasi direktori tütar Eda (14 või 15 a) mind ronima ei luba, sest tema sõnul olen väike ja võin kukkuda. Olen keelust väga löödud, kuid praegu kirjaridasid ritta sättides mõistan, eks Eda käitus vastavalt oma isa näpunäidetele ja võttis vastutuse, sest õhtul suletud territooriumil viibimine ei ole lubatud.

Poisid asuvad minu kaitsele ja viimaks saan ikkagi loa maapinnalt torudele kolida ja koos teistega kõõluda ning torult torule hüpata. Enda arvates olen suvega kõvasti mehistunud, kasvanud mõnevõrra pikemaks ja muutunud osavamaks. Rakendan parimaid teadmisi ja kogemusi, mida möödunud paari kuu jooksul olen Lõuna-Eestist kaasa saanud. Pean ennast juba peaaegu täisealiseks! Soovin, et mind võetakse kui võrdset ja näitan kõigiti välja, et olen suureks kasvanud. Pealegi tunnustatakse minu seitsme aastast elulist küpsust ja lähen peatselt kooli!

Torult torule liikumine tähendab, et hüppan joonisel toodud punktide A ja B vahel, mille vahemaa on ca 150-170 cm. Mulle näib, et nii mõnigi poiss ja tüdruk hindavalt vaatavad, et olen füüsiliselt väga võimekas, mistõttu püüan igat hüpet sooritada võimalikult veatult, lenneldes ja kunstipäraselt. Pealegi naudin ja olen iseenda ees üllatunud, et tõepoolest kuidagi meisterlikult tuleb kõik välja. Saan kenasti hakkama, kuid hing annab sageli märku, et oleksin väga ettevaatlik…

Loo omapära seisneb selles, et veel maapinnal olles ütleb hing mulle selgelt ette, et võin rängalt kukkuda… peaga vastu toru… Pealegi on Edal väga hea intuitsioon ning tema leiab samuti, et võib õnnetus juhtuda… Iga hüpe, mille edukalt sooritan, kirjeldab mulle enesele, et hing on eksiteel ja ma ei kuku ning lisab juurde julgust kui ka hooletust… Tähendab, usaldan enda mõistust ja jätan vaistu tahaplaanile.

Ees on järgmine hüpe ning hing alarmeerib kohe saabuvat eluohtlikku olukorda… Eiran hoiatust, sest ma ei ole ennem ju veel kukkunud… Enesekindlalt tõukan end torult ära, kuid parem tõukejalg libiseb kergelt tahapoole, mis tähendab, et hüppele rakendatav jõud on osaline, tasakaal on kadumas ning üks osa energiast kulub tennise tagasi libisemisele ja püüdele keha stabiliseerida.

Õhus lennates alustab aeg teisenemist. Keha jätkab oma teed ja aeg liigub samaväärselt lineaarselt. Kell on 20:28. Hing omakorda valmistub kehast väljuma ja aeg on sisuliselt peatumas. Sa koged materiaalset ja immateriaalset maailma samaaegselt!

Lugeja on juba aru saanud, et jõukatsumine ebaõnnestub ja ma ei maandu teisel torul. Nii ongi. Hüpe jääb lühikeseks ja kuna torukonstruktsioon on ligi meeter maapinnast kõrgemal, siis gravitatsiooni tulemusena õhus püsida ei õnnestu ja hakkan lähenema maapinnale. Mitte jalgadega ei maandu torule, vaid suuga vastu toru… Pauk on erakordselt tugev ja kogu torustikutarind väriseb ning kõmiseb… Kaelast käib ränk raksatus läbi ja pea väändub ebaloomulikult tahapoole… Jään liikumatult kõhuli lamama…

Huvitava osisena mõistus küsib minult eneselt, kas võin praegu ära surra? Teine küsimus, kas surra või mitte? Esineb arutelu mõistuse ja füüsilise keha vahel (!), kas elust lahkuda või mitte… Sa võid anda käskluse surra ja süda seiskub…

Juhin tähelepanu asjaolule, et ennem lööki on hing kehast väljunud ja aega enam ei ole. Hing on tinglikult hetkes ehk oled astunud teispoolsusse, kus aega ei eksisteeri. Piltlikult võid selles momendis veeta mitu päeva või nädalaid ja enam kui Maal on möödunud kõigest mõned sekundid.

Olen justkui lõputus ja piiritlemata ruumis või dimensioonis, kus on valgus ja ei ole. Siiski kuulen, mis Maal toimub, hingena suudan vajadusel ümbritsevat näha, inimeste mõtteid, meeleolusid ning muud tajuda.

Pärast põmakat seltskonna jutuvada katkeb… vaikus… 5-6 sekundi pärast keegi poistest ärevalt ütleb: „Ta on surnud!” või „Vaata, kas ta on surnud?” Misjärel koheselt väljub mu hing immateriaalsest dimensioonist ja paikneb lamava keha juurde ca 60 cm kaugusele ja kõrgusele. Sekund või kaks hiljem ahastuses ja hädaldades Eda karjatab: „Ma ju ütlesin, et ta kukub!”

Õde hüppab tellingutelt maha ja tõttab minu juurde… Õnnetusest on möödunud 16-17 sekundit… Ennem kui õeke jõuab midagi öelda, siseneb hing kehasse tagasi…

„Henry-Henry, kas sa oled elus?!” keerab mu jõuliselt selili, tõstab rindkere ülespoole ning üritab nägu mullast ja sodist kiirustades puhastada. Avan silmad. Kõik hingavad kergendatult ja murekoorem väheneb tuntavalt.

Vahemärkus. Eeltoodud situatsioonikirjeldus ei ole mu jaoks midagi uut… Aegsasti juba ennem sündmust olin püüdnud kinni küllaltki täpse info detailide ja sõnadeni, mis lähitulevikus hakkab toimuma…

Hoop oli sedavõrd tugev, et võttis mu sõna otseses mõttes oimetuks. Olen šokis ja alles nüüd tunnen tohutut valu. Kogu peakolju tuikab, iseäranis nägu ja lõualuud, kael on eripäraselt kange ja jäigastunud. Õde palub mul suu lahti teha ja katsub esihambaid… meeletu valu ja pisarad voolavad… Ta ütleb: „Issand, hambad on täitsa katki… sul on varsti kool…” jms.

Eda soovib uudishimust samuti mu hambaid kontrollida, kuid ma ei taha teda ligi lasta. Valu on läinud liiga suureks ja suust tuleb palju verd. Tüdruk rakendab jõudu ja on mu suhtes karm… Allun korraldusele.

Õde aitab mind püsti ja olen tõsiselt üllatunud, et kael ei ole enam endine ning pea keeramine on vastikult piinarikas. Mõne minutiga oleme kodus ja selleks ajaks on suu juba paistes ja paistetuse tõttu ei saa enam kinni panna. Kael on samuti mõnevõrra pundunud ja pea tervikuna on kuidagi paks. Kõigest hoolimata olen hingelises plaanis muretu ja tean, et perspektiivis läheb kõik hästi. Samal ajal mõistus deklareerib, et nüüdsest olen hammasteta, üsna ebameeldiv olukord jms.

Kodus ütleb ema meile etteheitvalt umbes järgmise lause ning mõtte: „Varsti on kool ja hambaid suus ei ole…” Sisu on pikem ja jätan kolm punkti. Ligi tunni jooksul saame verevoolu suust pidama.

Emps on väga närviline, sest esimese aja arstile saame alles neljapäeval 22. augustil. Kuigi emal on keeruline töölt ära tulla, siis paaritunnise akna leiab lõunapaiku. Arsti esmane hinnang on, ülemised esimesed kaks purihammast on murdunud ja infektsiooni ning põletiku vältimiseks tuleb koos juurtega koheselt eemaldada, kuid lõpliku hinnangu annab arstide konsiilium, mis koguneb homme pärastlõunal.

Järgmise päeva õhtul ema kodus teatab, et arstid soovitavad katkised hambad kõrvaldada, muid võimalusi ei ole ja samal ajal raputab eituseks pikalt pead, et poeg on nüüdsest hammasteta ning varsti on kool… Vaatab mulle ainiti otsa, on nutma puhkemas ja järjepidevalt korrutab, kuidas ma ilma hammasteta kooli lähen… Tasahiljukesi muutub üha kindlameelsemaks ja sõjakamaks. Umbes poole tunni jooksul otsustab, et tema alla ei anna ja hambaid välja tõmmata ei lase!

Järgmise nädala esmaspäeva 25. augusti hommikul lähme arsti juurde tagasi ja ema enesekindlalt avaldab, et ennem ta siit kabinetist ei lahku kui murdunud ja ainult igemete küljes olevad hambad kinnitatakse juurte kohale tagasi. Aega ei ole, iga kaotatud tund vähendab võimalust, et eksperiment õnnestub. Arst püüab ema leebelt veenda „kasutust” ideest loobuma, kuid tulutult. Viimaks doktor resoluutselt ütleb, et tema seda tööd ei tee ja vastutust ei võta! Järgneb kümmekond minutit pingelist vaidlemist ja iga minutiga muutub ema jäigemaks ning põikpäisemaks ehk mida enam hagu alla viskad, seda suuremaks tuli läheb. Emps ei kavatsegi siit ära minna, kasvõi õhtuni oleme siin! Lõpuks arstitädi alistub ja põgeneb ning näole end enam ei anna.

Veel umbes 12-13 minutit ja maja pealt leitakse keegi õde, kes ilmselt on varemgi traatide paigaldamisega tegelenud ja esihambad seotakse väga tugevasti oma kohale tagasi. Loomulikult tuimestuseta ja valu on päris suur, kuid kannatan ära. Ligikaudu nädalajagu on valu ja paistetus veel igapäevane. Esimest koolipäeva käsitlesin lühidalt 30. peatükis.

Novembri keskel kuni detsembri esimeses pooles käime arsti juures kontrollis ja traadid võetakse ära. Tohter on üllatunud ja ema on rahulolev, on juhtunud väikest viisi meditsiiniline ime ning murtud hambad on kasvanud juurte peale tagasi! Seega ema ja minu intuitsioon ei eksinud – saan hambad tagasi!

Pannakse uued traadid ja pingutatakse natukene teistmoodi. Ennem kevadet käime veel korra arstil ja mõnevõrra leevendatakse traatide pinget. 1975. aasta märtsi lõpus kuni aprilli esimesel poolel võetakse käsitöönduslikud traadid ära, sest hambad on korralikult kinnikasvanud. Aprilli lõpus kuni mai alguses saan hammaste painutamiseks klassikalised hambaklambrid, mida peab 1,5-2 aastat kandma.

Ülaltoodud lugu on hea näide, et puhast intuitsiooni on vajalik usaldada! Mõistus võib eksida!

Peatükk on kirjutatud mais 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-36)

40. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kolmas lugu⟡

Olenemata, et olen kolm korda vaktsineeritud, leiab covid-viirus mind aprillis 2022 üles. Põdemine läheb suhteliselt kergelt. Kuni seitsmel päeval on palavik 37 kuni 37,9 C, valus kurk, nohu ja köha. Hilisem nn tüsistuste periood on siiski vaevalisem, mis võib kesta kuni mai lõpuni, võib-olla kauemgi.

Justkui oleks äkitselt kuni 30 kilo juurde võtnud ja gravitatsioon maapinnaga on oluliselt suurenenud. Oled aeglasem, liigutuste amplituud on väiksem ja raskem end liigutada. Sa oleksid kui tiheda külmunud määrdega koos, mis piirab sind.

Väsimus ja unisus on meeletult suur. Ööpäevaringselt soovid väga palju magada, millest järeldan, et organism võitleb millegagi ja annab sulle järjepidevalt puhkust. Jõudu on, kuid vastupidavus on kuni 50% vähenenud. Väikseimgi füüsiline pingutus tõstab pulsi üles, hakkad hingeldama ja toimetamisi sooritad hoolikalt ja mõõdetult, et end mitte väsitada. Sealhulgas tahtejõud ehk vaimne komponent on langenud kuni 40%. Rääkimine on keeruline ja tekitab järjepidevad spontaansed köhahood.

Eeltoodut arvestades on võib-olla tegemist neuroloogiliste (kesknärvisüsteem on pihta saanud) ja hapniku omastamisega seotud probleemidega. Olen mõnevõrra imestunud, sest haige ei ole ammu olnud. Viimati 2013 jaanuaris kui -18 C kraadiga olin hooletu ja õhukeselt riides ning rattaga sõites külmetusin.

Oletan, et kui vaktsineerimise oleksin vahele jätnud, siis ei saaks välistada raskelt haigestumist ja hospitaliseerimist või isegi surma. Tulenevalt eeltoodust püüan ikkagi planeeritud tegevusi teha, kuid paratamatult kõike enam ei jõua.

Iga olukord, mis meie elus toimub, on vajalik ja üldistatult tähendab, et saame targemaks. Ma ei oska veel täpselt öelda, mida haigestumine mulle juurde andnud on, kuid vähemalt ühele elulisele tähtsale küsimusele vastuse leidmisel olen lähemale jõudnud. Samuti jõudsin tõdemuseni, et mai kuni august kaasa arvatud tüütan lugejat peatükkide avaldamisega harvem. Mais 1-3 korda ja juuni kuni august kord kuus. Seda sellel põhjusel, et tegemist on väga kauni ajaga, mil õues on toimetamisi piisavalt, mille tõttu kirjutamisele ja lugemisele ei pruugi sedavõrd palju tähelepanu jaguda.


Ilmselt 30.06.1973 (5 a). Laupäev. Soe, päikeseline ja peaaegu tuulevaikne ilm Vikimõisas. Olen väga kannatlik ning ootan, mil paar aastat nooremal naabripoisil lõunauinak lõppeb ja kõhu täis sööb. Umbes kahe paiku tuleb välja. Meeleolu on suurepärane ja olemine helge. Suur vabadus! Nädal tagasi sain lasteaiast koju (vt 18. peatükk) ja juuli alguses lähme emaga vanaemale külla (vt 19. peatükk)!

Lastevibu koosneb painduvast metallvardast, mis on kaetud plastrüüga ning keskel on käepide. Mina lasen vibu ja Rain toob heameelega noole ära, mille otsik on kummist iminapa. Mängukaaslane on paraku veel üsnagi väike ja iseseisva laskmisega ta mitte kuidagi hakkama ei saa. Puudub võistlusmoment ja aktiivsus, mistõttu muutub tegevus minu jaoks varsti igavaks.

Võtan vibu lahti ja järgi jääb metallvarras, mida hakkame odana kasutama. Tutvustan kaaslasele mängu sisu, et oleme sõdurid vanast ajast ja on oluline võimalikult kaugele lennutada. Oda visata Rain oskab ja loobime kordamööda. Samal ajal korrigeerin teda sageli, kuidas kõige parem oleks heita. Poiss on püüdlik ja püüab õppida. Meil on põnev ning oleme mõnusas mänguhoos.

Adun suurepäraselt, et umbes 6 mm läbimõõduga metalljublakas on väga ohtlik ja keelitan Raini, selle otsa mitte hüppama. Varda teravus on oluline, et seda heites siseneb vaevata maasse ja jääb kenasti püsti. Omapära seisneb selles, et kus kohast mul tulevad teadmised kirjeldatud „külmrelva” ohtlikkusest? Varasemaid kokkupuuteid selliste asjadega ei ole olnud ja olen veel liiga noor, et saada hästi aru, mis on eluohtlik ja mis mitte…

Teine eripära on, et peas järjepidevalt vasardab, et mängime keelatud mängu ja peame olema väga tähelepanelikud… Ometi pealtvaatajaid ei ole ja mitte keegi ei keela… Järelikult esineb sügav ja puhas intuitsioon, mis tugineb andmetele, mille olen kinni püüdnud… Teisisõnu hing on andnud ligipääsu teadmistele, mis pärinevad mittemateriaalsest maailmast…

Maa sees turritavale odale lähenen alati hoolsalt ja ettevaatlikult teatud nurga alt, et sellele kõhuga mitte peale koperdada. Õpetan ka poisipõngerjat sedamoodi toimima. Minu kord on heita ja asun varrast maa seest üles noppima…

Äkki käib löök selga… Rain on vargsi selja taha hiilinud ja proovib mulle mänguhoos jõuliselt peale hüpata. Komistan ja kukun avatud suuga varda otsa… Oda siseneb suhu, aeg peatub ja kaotab taaskord oma tähenduse… Hing väljub kehast ja selgelt mõistan, kuidas raudtüügas on suulakke läinud. Piltlikult on hing minu suus ning visuaalselt näen varda paiknemist suulaes – kui sügaval, millise nurga all jms. Suu sees ei ole pime ega hämar, vaid kõik väiksed detailid on selgelt jälgitavad ja näha. Justkui illustreeriv joonis raamatust.

39. peatükis selgitasin, et eluohtlikus olukorras lineaarselt kulgev ajamõiste teiseneb ning allub teistele reeglitele. Täpselt niisamuti toimub ka praegu. Hetke, mil varras suhu siseneb, saab venitada nii pikaks ja laiaks kui soovid. Sul esineb spetsiifiline ja eriline taju, mis aktiveerub momentaalselt siis kui on oht surra.

Arvan, et sellistel juhtudel avalduvad materiaalne ja immateriaalne maailm sulle selgelt üheaegselt. Koged ja tajud mõlemat, osaled mõlemas. Hingelises kontekstis olen eluohtliku olukorra hetkes ja sisuliselt võib seda vaadelda ja tudeerida väga kaua.

Edastatakse info, et kui vajutan pead veel allapoole, siis varras läheb sügavamale ja suren koheselt ehk esineb hingeline teave, mis ei ole minu mõistusega seotud. Lapse mõistusel ei olegi veel selliseid meditsiinilisi õpitud tarkuseid.

Huvitav, et astun iseenda hingega arutellu, kas surra või mitte, kuidas edasi toimida ja muud harivad asjaolud. Vestluse vältel ma ei ole enam laps. Kui mõtiskluse pikkust stopperiga mõõta, siis ajaühikuks saaks määrata paar minutit materiaalse maailma mõistes, kuid diskussioon toimub hoopiski immateriaalses dimensioonis, kus aega ei eksisteeri.

Mõne sekundi pärast hüppab Rain mulle taas selga. Hetkega väljun immateriaalsusest ja tulen tagasi tegelikku ellu. Kukun kõhuli ja varras paindub maapinnani, kuid on jätkuvalt ühe otsaga murukamaras ning teiselt poolt suulaes pingega kinni. Püüan häälitseda ja naaskelpoiss arvab, et toimub mäng ning hüppab kolmas kord peale, kuid varsti ikkagi mõistab, et midagi on valesti.

Olen kõhuli ja nihutan ettevaatlikult pead kuniks varda suust välja saan. Metallimaitse on äärmiselt intensiivne. Oigan valust, nutan ja suust voolab ohtralt verd. Rain jookseb kohkunult tuppa ja kutsub oma ema appi. Evi tõttab ummisjalu välja aru pärima… ja nuhtleb rängalt oma poega… Varsti on minu ema platsis ja suhu topitakse rätikuid, et pulseeriv verevool pidama saada.

Isa kamandatakse taksot otsima, et lapsega kiiresti traumapunkti minna. Nõukogude ajale kohaselt vaba taksot ei ole väga lihtne leida, kuid umbes ennem kella nelja saame asuda sõitu. Taksos olen isaga ja rätikud on verest punased. Arsti juures selgub, et elutähtsatest organitest jäi õige väheke puudu ning õnnetus võinuks lõppeda surmaga. Pean kodus kaheks nädalaks tubasele režiimile jääma.

Eelnevalt kirjutatule selgituseks lisan, teises dimensioonis (teispoolsus) toimus mõttevahetus kaugelt kauem kui reaalse maailma ajaskaala mõni sekund seda võimaldanuks.

⌘ Erinevates dimensioonides on samad tajutavad hetked erineva mahtuvuse ja pikkusega. ⌘

Teisisõnu immateriaalne dimensioon tinglikult paar minutit versus loetud sekundid materiaalne maailm. Väidan, et:

⌘ Immateriaalses dimensioonis esinev info hulk on oluliselt suurem ja on võimalik teavet omandada efektiivsemalt kui füüsilises maailmas piiratud mõistuse kaasabil. ⌘

Teooriat lahti mõtestades kommenteerin, et mateerias või vähemalt Maal kasutame põhiosas enda mõistust, mis üldistatult piirneb elu jooksul omandatud teadmistega. Paraku elu on lühike ja me ei suuda väga palju õppida. Sealhulgas aju võimekus on kammitsetud, et ümbritsevat mateeriat piisavalt laiahaardeliselt ja sügavalt mõista, mis iseenesest ei tähenda, et materiaalne maailm vähe infot sisaldaks või vähem kui immateriaalne dimensioon. Seega viimati kirjeldatud teooria on tinglik ja põhineb inimese positsioonilt tehtavale vaatlusele.

Lugejale juba teadaolev järgmine tähelepanek, et teispoolsuses olles tead täpselt, millal võid surra või mitte, mida kinnitas ka traumatoloog oma hinnangus.

Neljapäeval 04. juulil 1973 sõidame rongiga emaga Lõuna-Eestisse vanaemale külla, mida käsitlesin 19. peatükis. Eirame arsti soovitust, sest minu taastumine on kiire ja enesetunne läheb päev-päevalt paremaks.

Peatükk on kirjutatud mais 2022 aastal.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-35)

39. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana⟡

Kummalisel põhjusel, kuid ilmselgelt saatuslikul rajal kõndides, tajud enda hinge lähedalolekut vähem või rohkem eluohtlikke situatsioone läbi elades. Kõige esimene eriti ohtlik olukord oli sünnitusmajas, millest kirjutasin 25. peatükis. Hinge ilmnemine toimus ka enesetapumõtete veeretamisel mai-juuni 1979 (11 a). Vahetult ennem suitsiidikatset november-detsember 1979 (12 a) ja pärast, mis on kirjeldatud 33. ja 34. peatükis.

Räägitult, hinge üks eesmärke on tagada sinu füüsilise keha eksistents ja elu. Tagamise üks meetodeid on, et hing ilmutab end, kõneleb sinuga ja toetab, jagab infot, mida nn tavaolukorras hankida ei ole võimalik vms. Sõltuvalt inimesest tajud hinge kirkalt või üldse mitte.

Hinge teine siht on aidata sind immateriaalsusse kui hakkad surema, reaalselt sured ja sellesse elusse enam tagasi ei tule. Üleminek füüsilisest olekust hingelisse on märkamatu või vaevu tajutav ning sa ei pruugi aru saada, et oled kehast lahkunud. Sõltub inimesest. Näiteks mina tean kui keha on surnud ning saad aru, et oled taas kordumatu igavikuline hing; siire ühest olekust teise on vaevumärgatav.

Isiklikult minule mõjub hinge ilmnemine emotsionaalselt ja vaimselt virgutavalt. Mida sagedasem on kontakt enese hingega, seda enam oled meeleliselt tundlik ja mõistad end laiahaardelisemalt. Järelikult eluohtlikel situatsioonidel on olnud mitmeid kindlaid rolle! Jällegi, sõltub indiviidist. Siiski ei soovita mitte kellelegi teadlikult kutsuda ette olukordi, kus su elu võib ohtu sattuda!

Sünnist kuni aastani 2006 jaanuar-veebruar (38 a) esineb kuni 25 eluohtlikku olukorda. Sünnitusmaja lugu iseenesest on väga erakordne ja ainulaadne ning erineb järgnevatest 24-st.

24-st kolme mäletan isiklikust vaatevinklist ja isa mõnevõrra teismoodi. Tegelikult üsnagi müstiline värk, sest mul on väga hea meetod, kuidas varjus olnud mälestused esile tõsta. Mäletamisest kirjutasin detailselt 21-25 peatükis.

„Esimene lugu.” Võimalik, et 1969 suvi, varsti 2 aastane. Olen vanematega Lõuna-Eestis onul ja tema naisel külas ning ühiselt pannakse nende elukohas tapeeti seina. Mul on võimalus liimiga kokkutehtud tapeedipaanidel korduvalt liugu lasta. Siit edasi olulisi mälupilte ei esine. Hilisemas elus räägivad vanemad sageli, iseäranis isa, et tapeetimisega samal päeval mängisin ka onu autos ja lükkasin käigu välja ning auto veeres tiigi poole. Onu sai õigel ajal jaole ning õnnetust ei toimunud.

Põnev on asjaolu, et läbi lapsepõlve püüan autoga olnud sündmust tihti meenutada, kuid pingutustest hoolimata mitte midagi meelde ei tule. Ka tänapäeval uut infot esile ei tõuse. Miks esineb mäluauk, ma öelda ei oska. Pigem võis olla hoopiski nii, et istusin onu süles ja lubati tiigi lähedal rooli hoida… Vanemad võisid olukorda romantiseerida ja teha huvitavamaks ning ajaga lugu teisenes, mistõttu detaile ma meenutada ei suudagi.

24.05.2022. Esiplaanil on elektripost ja 1969 aastal umbes samas kohas oli posti asemel auk kuhu ronisin. Võimalik, et elektripost tol ajal paigaldatigi. Fotograaf: Henry Küla

„Teine lugu.” Ilmselt 1969 september või oktoober. 2 aastane. Jalutame isaga Vikimõisa kandis. Ronin ühte auku ja uudistan, mis seal sees on. Omapära seisneb selles, et augus olles on hing kehast väljas ja minu selja taga umbes 1,5 meetri kaugusel ning jälgib minu toimetamisi. Isa hõigub kiirustama ja jooksen talle järgi. Hilisemas elus väidab isa mitmeid kordi, et kukkusin postiauku ning kadusin kuhugi ära. Seega samast sündmusest on kahe inimese erinevate detailide mälukaadrid.

„Kolmas lugu.” Isa tuleb lasteaeda jalgrattaga järgi. Ilmselt 1972 mai, veel 4 aastane. Sõidame koju ja mina istun taga pakiraamil. Kallur läheb meist lähedalt mööda ja isa sõnul kukub kastist suur kivi teele. Paps ütleb, et oleksime surma saanud. Siiski kivi ma ei näe ja hing mitte midagi eluohtlikku ei tuvasta. Võib-olla isa ärritus, sest veok ei hoidnud mõistlikku distantsi ja vihaga prahvatas, et oleks kiviga pihta saanud jms. Ehk mõistus andis talle just sellise info nagu soovis, kuid leian, et situatsioon ei olnud kriitiline.

Isa on läbi elu liialdanud või valetanud või mäletab teistmoodi. Ta esineb väga andekalt, loominguliselt ja elutruult, suurepärane lauluhääl (dramaatiline tenor), mistõttu ta võinuks elukutselt olla armastatud karakternäitleja või tunnustatud ooperitäht (praeguses elus ta ei ole seotud näitlemisega ega laulmisega). Seetõttu tema sõnadesse tasub alati suure kahtlusega suhtuda. Sündmuste kirjeldusest selgub ja mul puudub taju, et tegemist oleks olnud millegi ohtlikuga. Seetõttu eeltoodud lugude numeratsioon on tinglik ning jutumärkides.

Eluohtlike situatsioonide loetelu (lühimärkmed) olen pannud kirja sügisel 2021 kui on olnud käsil tõsised ja produktiivsed meenutamise protsessid. Nende hulgas äsjatoodud kolm lugu, mis mälusoppides sobramisel peatüki kirjutamise ajal tasandusid tavapärasteks elulisteks toiminguteks. Mälestused koosnesid segamini minu ja kunagi isa poolt öeldud lausetest, mis tõe huvides tuli nüüd lahti lüüa ja üksteisest eraldada. Omalaadne tegevus nõudis aega ja korralikku pingutust ning tegelikus elus olnud kaadrid asetusid tõenäoliselt õigesse järjestusse. Mõningase analoogiana võiks märkida Venemaa propagandat ja ajupesu, mida nn keskmine Venemaa elanik usub, mis tekitab tema mõtlemises ja iseendaks olemises suhteliselt suure sürreaalse kaose. Selekteerimaks valedejadast välja tõde on tohutult keeruline, milleks võib kuluda palju inimpõlvi.

Taaskord nimekirja mitmeid kordi lugedes ja seikasid meenutades selgub, et nendest mõned on pigem ohtlikud ja hinge ilmnemist ei ole toimunud. Jõuan järeldusele, et täpsustatud andmetel on sünnist kuni 2006 aasta jaanuari-veebruarini olnud 16 eluohtlikku olukorda. Harutan need järjekorras lahti.

Esimene lugu sünnitusmajas. Loe 25. peatükki.

Teine lugu. Ilmselt 1971 28. august laupäev või 04. september laupäev, 4 aastane. Mõnevõrra tuuline ja poolpilves ilm. Umbes +15 kuni +17 C. Kella 11:00 paiku. Hommikusöök on söödud ja aeg minna välja mängima. Võtan kolmerattalise jalgratta ja lähen maja kõrval asuvasse sõudebaasi. Seal on alati väga huvitav. Onud ja tädid sõidavad süstadega, inimesi on suhteliselt palju ja meeldib, et minust hoolitakse kui rattaga ukerdan. Sageli naeratatakse ning antakse teed.

Sõidan tavapärast ja tuttavat teed pidi sillale, et näha lähemalt, kuidas sportlased askeldavad. Sillalt on ka hea ülevaade Harku järvele. Sild koosneb kahest osast. Esimene puidust osa toetub maal asuvale betoontarindile ja on viidud puitpostidel ca 10 meetri ulatuses vette. Teine puidust sillaosa on ujuv, mis on paigutatud tünnidele. Tünnid põhja ei vaju ja sedamoodi saadki sillal käia.

Kaks sillaosa ei ole täna omavahel püsivalt seotud, vaid on umbes 1 meetrine vahe. Olen pettunud, et tuul on kaks silda üksteisest eemale lükanud ja järvepoolsele osale ma ei pääse. Vahe on sedavõrd suur, et ei riski hüpata ja teisalt ratast ka teisele poole tarida ei saaks.

Jään mõtisklema ja ootele, äkki keegi aitab mind teisele poole. Ma ei julge ka abi paluda. On üsnagi kentsakas, et ae onu, tõsta mind palun koos rattaga teisele sillale… Koju ei soovi samuti minna, päev on alles alanud.

Leian, et kui rattaga kahe silla vahelt vette uhaksin, küllap siis keegi mind veest välja tõmbab ja teisele sillale tõstab. Tean täpselt, et mind aidatakse veest välja…

Varsti tuleb teisele sillale noormees kanuu või süstaga ning teeb ettevalmistusi sõitu minekuks. Ta on minu lähedal vasakut kätt.

Mõeldud tehtud! Sõidan vette ja kohkun… Ma ei osanud arvestada, et vees on väga ebastabiilne ja täiesti teistmoodi olukord ning ühtäkki kipub ratas kiiresti sügavikku kaduma… Eeldasin, et ainuke muutus ongi selles, et istun jätkuvalt sadulal ja toetun rõõmsalt käepidemetele ning vesi on põlvini, nabani, rinnuni või kaelani, kuid mitte üle pea… Mind tõstetakse lahvandusest kenasti välja ja pannakse teisele sillale…

Paraku vesi on sügav ja ma ei taha, et väga oluline ratas ära kaoks… Vasaku käega hoian lenksust kinni ja samal ajal muretsen, et müts võib peast ära kaduda. Seetõttu parema käega hoian peast ja mütsist kinni…

Hetkega kaon vee alla ja hing ilmutab ning selgitab, et tegemist on eluohtliku olukorraga ning on uppumise risk… Samal ajal annab teada, et mind päästetakse… Eelnevalt mainitult kordan üle, et hinge üks ülesandeid on tagada sinu eksistents.

Teadmine, et mind aidatakse muudab mu täiesti rahulikuks ja passiivseks, võib-olla isegi apaatseks… Ma ei rabele, intuitiivselt ja instinktiivselt hoian hinge kinni. Silmad on avatud ning näen, kuidas sügavamale vajudes valgus väheneb ja ümbrus muutub hämaramaks… Tekib omalaadne suur rahuseisund, kus kontakt enda kehaga jääb tahaplaanile ja keskendud enese hingele. Sisuliselt on tegemist suremise protsessi algusega ja pehme üleminekuga füüsilisest maailmast immateriaalsesse dimensiooni.

Tähelepanuväärne on, et üleminekufaasis inimese kehale ja ajule mõistetav lineaarne aeg piltlikult määratledes hakkab peatuma või kaduma ning tajud, et ajal puudub sinu jaoks edaspidi tähendus. Ehk immateriaalsuses aja mõistet ei eksisteeri ja kõik on vajadusel olemas ühes hetkes või loendamatutes momentides. Hetke kui sellist võib venitada lõputult avaraks ja suureks.

Vee all olles kogen ja mõistan ennast ning ümbritsevat füüsilist kui ka immateriaalset maailma oluliselt laiemalt. Võib väita, et justkui oleksin pingeliselt mitmeid päevi eripäraseid õppetükke omandanud ja teinud edukalt eksami! Teisisõnu sa oled ühenduses oma igavikulise hingega ja sulle on avatud tohutult suur võimete ning teadmiste varamu.

5-7 sekundi pärast krabab keegi mind jopest… Vaikelu katkeb ja hakkan meeletult rabelema ning soovin tundmatust segajast vabaneda… Hoian lenksust kramplikult kinni, kuid käes jaksu ei ole ja ratas vajub oma teed…

Mind tõmmatakse veest välja… Visklen ja protesteerin nagu kala kuival… Parema käega hoian jätkuvalt peast ja mütsist kinni…

Jalad ei ulatu sillani ja sedamoodi noormees mind jopest kõvasti kinni hoides kiirustades maale tiribki. Rapsin visalt ja ei saa aru, mis toimumas on… Miks mind lahti ei lasta ja miks silla teisele osale ei panda… Olen suures segaduses…

Ilmar Ruhno (29.12.1926-01.03.2008) on sõudebaasi direktor alates 1956-ndast aastast. Otseteed tema kabinetti mind viiaksegi. Loomulikult tean, kellega on tegemist. Ta on tõsise range olemisega tugeva häälega meesterahvas, kellest peetakse lugu ja kord on majas. Kardan, et ta hakkab minu peale karjuma, olen ju pahandust teinud…

Ilmar teab mind, kuid moe pärast küsib, kes ma olen, kus elan jms. Ta on üsnagi rahulik ja sõbralik, kuid tunnen end väga ebamugavalt. Riided tilguvad ja kabineti laudpõrandal on suur veeloik. Viimaks küsib, kas saan ise koju või peaks mind aitama? Mul on heameel, et saan tulema.

Kodus pelgan samuti, et ema hakkab tõrelema, et vette kukkusin… Emps on hoopiski väga hooliv ning kamandab mind teki alla sooja. Jään sügavalt magama. Ligi nelja tunni pärast teen silmad lahti.

Muretsen, et isa saab mu peale pahaseks, et olin hooletu ja jalgratta ära kaotasin… Üsna pea selgub, et ratas on järvest juba välja sikutatud ning kuuri all. Ei mingit riidu ega kurjustamist!

Järgmisel päeval või järgmisel nädalavahetusel või nendel päevadel on sõudebaasis pidulik rivistus ja kõne, masti heisatakse ENSV lipp. Noormeest, kes mu elu päästis, tunnustatakse aukirja ja transistorraadioga. Kõnet peab Tallinna linna, vabariigi või EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) esindaja. Sündmust kajastab ajakirjandus.

Kirjalikus formaadis ilmub lugu mälu järgi ajalehes „Rahva Hääl”, mida esmakordselt loen kui juba koolis käin. Kahjuks tänaseks on ajaleht kadunud. Peatüki kirjutamise ajal ei ole aega raamatukokku minna, et kontrollida kuupäevi ja lugeda artikkel taas läbi. Võimalik, et mälu eksib ja kuupäevad paigutuvad ümber ning ajalehe nimetus on hoopiski teine.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (U-2)

38. PEATÜKK ⟡ Lõhnav pintsel ja ambroosia⟡

Teen tagasihoidliku ja ootamatu kõrvalepõike tavapärasest rütmist ja sisust.

Märtsi viimasest nädalast alates näen igal öösel raskeid ja südantlõhestavad unenägusid Vene-Ukraina sõjast. Vaatan sõda kõrvalt või olen otsene osaline. Näiteks koos Ukraina suurtükiväelastega väga pikas vaevarikkas lahingus, kus annan mürske ette jms.

17.04.2022 vastu hommikut näen unes kahte und, mis on seotud Ukrainaga, kuid teises tonaalsuses. Uned on pikad ja suhteliselt põhjalikud, kuid ma ei hakka detaile esile tooma.

Esimene uni. Olen uurimisgrupi liige ning oleme ühes ammu mahajäetud nimetus piirkonnas, kus on räämas hooned. Vaatleme, kuid midagi kaasa võtta ei tohi. Ühest üsnagi lagunenud korrusmaja teise korruse koridorist avastan hästi hoitud, kasutatud ja puhastatud pintsli, mis lõhnab ebamääraselt, kuid väga meeldivalt. On arusaamatu, miks pintsel lõhnab? Tajun minevikuhõngu…

03.08.2013. Maardu. Fotograaf: Henry Küla

Pintsel koosneb kahest kokkupandavast osast. Käepide ja lõhnavad harjased. Erikujulise lõhnava harjase võtan salaja kaasa.

Teine uni. Umbes 50 aastat pärast Vene-Ukraina sõja lõppu. Tallinnas Maakri tänava hoones teisel korrusel on kirjatarvete kauplus. Seal on ka üks nurgake kaupadele kunstnike jaoks, kus müüakse värve, tarvikuid, paberit jms. Soovin osta kokkupandava kaheosalise lõhnava pintsli (käepide ja vahetatavad harjased). Valikus on väga lai lõhnabukett. Huvitun pintslist, mis lõhnab rohelise tee lehtede järgi ja kui hakkad maalima, siis keemilise reaktsiooni tulemusena lisandub buketti Ambroosia taime lõhn.

Pintslite tootmiseks on loodud start-up firma, mille omanikuks on Ukraina noormees, kes elab Eestis.

Seisan riiuli ees ja ja uurin pintsleid. Taju on väga meeldiv ja hinges on kuidagi kerge ning helge olla. Uni lõppeb. Avan silmad.

Resümee

Uni justkui selgitab, et Vene-Ukraina sõjas hukkunud vapratest Ukraina poegadest ja tütardest, kaasa arvatud erakordselt visadest Mariupoli kaitsjatest, on jäänud mälestus ning uhked legendid, mida meenutad kui pintslit käes hoiad ja maalid… Nad ei kao inimkonna ajalooliselt mälust kunagi…

Roheline tee sümboliseerib tervist, energiat ja elujõudu.

Ambroosia on Kreeka antiikmütoloogias surematuks tegev jumalate toit.

Lühidalt mütoloogiast jutumärkides allpool:

“Tantalos on Kreeka mütoloogias Zeusi ja nümfi poeg. Rikas Väike-Aasia kuningas, kellel on lubatud osaleda Olümposel jumalate pidusöömingutel. Ta naudib nektarit ja ambroosiat nagu jumaladki. Tunneb end jumalana, kuigi ise on inimene, kellele meeldib oma eriseisundiga teiste maalaste ees hoobelda. Näppab jumalate lauast nektarit, ambroosiat ja toitu ning viib Maale kaasa. Räägib Zeusi saladusi välja.

Tantalos on piiritu iseteadvusega ja tapab oma poja Pelopsi, keedab ta suures katlas ära ja pakub jumalatele toiduks. Nähtavasti soovib kõige jubedamal ja vapustavamal kombel näidata kui hõlbus on alandada kardetud, austatud ja jumaldatud taevalisi. Olümplased lahkuvad vihaga õudsest pidulauast.

Tantalos saadetakse karistuseks allilma kannatama igavest janu, nälga ja hirmu. Ta peab neetuna seisma janusena ja näljasena vees, mis jooma kummardades maasse imbub, pea kohal puuviljad, mis tema käehaarde eest kaugenevad. Müüdi teisendi järgi ripub pea kohal kaljupank, mis iga hetk ähvardab talle peale langeda.

Tänapäevani on kasutusel väljend Tantalose piinad, mis tähendab lõputut piina ja vaeva.”

Mütoloogilise teksti jutumärkides lühirefereering pärineb järgnevast kasutatud kirjandusest:

1. https://et.wikipedia.org/wiki/Tantalos

2. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tantalos1

3. https://miksike.ee/docs/referaadid2005/tantalose_piinad_evelin.htm

4. http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Referaat_Anna_Koivistik.doc

Kokkuvõte

Unenägu tõlgendaksin pigem nii, et tinglikus mõistes jumalad on Ukraina riik ja ukrainlased. Nende suured kangelasteod kodumaa kaitsel lähevad igaveseks maailma ajalukku. Jumalate ritta võiks ka paigutada kõik maailma eesrindlikud ühiskonnad. Teisisõnu mälestus on surematu.

Tantalose isikut saaks määratleda Venemaana ja Putinina, kes käitub Ukraina suhtes väga võikal moel.

Võttes aluseks unenäo, siis sooviksin saada aru sedamoodi, et Ukraina võidab sõja Venemaa vastu ja valgus pääseb taas püünele! Võib-olla unenägu on üks viiteid sellele, et sõja lõpptulemus on juba teada… Une ja mütoloogia koosmõjul võib Tantalose näite varal selgitada, et varem või hiljem peab Venemaa (Putin) oma ränkade tegude ja vägivalla eest vastutama.

Soovin Ukraina rahvale ja maailma kõikidele progressiivsetele inimestele ning riikidele palju tervist ja jõudu!

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-34)

37. PEATÜKK ⟡ Saatuse tahtel ⟡

Koolikiusamise mõju on mitmekihiline ja suunab sind tegevustele, mida saad individuaalselt sooritada. Sealhulgas arvan, et tegemist on saatuse poolt määratud käitumuslike mustritega.

Juuni keskel, pärast seitsmendat klassi 1981 (13 a) olen heal klassikaaslasel Eerol külas ning lobiseme maast ja ilmast. Äkitselt saan teada, et ta tegeleb pildistamisega… Olen üllatunud ja tekib wow-efekt, sest juba mitmeid nädalaid olen veeretanud mõtet, et võiks osata pilti teha…

Hingest käib „jõnks” läbi ja koheselt mõistan, et tegemist on minu teemaga… Tead, mis kuulub sulle! Siinjuures küsin, kus kohast täielik äratundmine tuleb? Kas tegemist on juhusega juhuste reas, kus Eero räägib täpselt sel ajal täpselt seda, mida kuulda soovin? Arvan, et juhus ei mängi rolli, vaid sinu saatuslik rada on ettemääratud ja detail antud rajast tuleb sulle lihtsalt meelde! Detail on seega fotograafia!

Pean ema mitmeid päevi veenma, et ta annaks mulle raha fotoaparaadi ostmiseks. Ta ei usu, et tegemist on tõelise huviga, vaid tavalise emotsionaalse puhanguga, mis tuleb ja läheb vastavalt meeleolule. Viimaks leebub ning seangi sammud Pärnu mnt 21 Tallinnas asuvasse poodi. Rahvast on vähe ja olengi fotoka Smena, 35 mm fotofilmi ning selle kasseti omanik.

Eero teeb koolituse. Kõik kohe meelde ei jää, kuid katsetamine võib alata. Tuleb hoolikalt valida, mida ja kuidas pildistada, et pilt ka välja tuleks. Eksida soovitavalt ei tohi, sest filmilindile mahub ainult 36 kaadrit.

Paari päevaga on film täis ja Eero näitab ette, kuidas käib filmilindi ilmutamine ja pimikus (vannitoas) fotode paberile panemine. Klassikaaslane elab Õismäel paneelmajas ning on võimalus vannitoast ajutine pimik teha – väike suletav ruum ja kraanist reguleeritav soe vesi ning kanalisatsioon on olemas.

Mina elan emaga vanas Vikimõisas, kus puudub kanalisatsioon, vesi on ämbritega toas ja pole väikest ruumi, millest pimik kujundada. Tähendab, tingimusi ei ole või kui ikkagi kuidagiviisi nuputada, siis peab väga palju vaeva nägema. Seetõttu tüütan Eerot ja kasutan tema heatahtlikkust ära. Arusaadavalt ta ajapikku tüdineb ning ärritub kui taas palun, et saaksime pilte ilmutada. Viimaks ma ei julge talle enam pinda käia ja piiran pildistamist.

Aasta hiljem 1982 kevadel saab ema sovhoosi poolt Laagrisse paneelmajja uue 3-toalise korteri ja juulis-augustis kolime Vikimõisast ära. Sügisel annab raha pimiku varustuse ostmiseks ning piiranguteta pildistamine ja ilmutamine võib jätkuda. Huviala kestab tänaseni.

Fotograafiast kirjutasin 27. peatükis, milles näitasin, et juba varases lapsepõlves 3 aastasena esinevad viited sinu saatuslikule teekonnale…


Õismäel Järveotsa teel veedan pärast kooli sageli aega. Seal elab sõber Andres kui ka palju poisse ja tüdrukuid, kelledega on hea läbisaamine.

Juuli teine pool 1981. Oleme poistega väljas ja keegi ütleb, et peame Urmast veel ootama, ta peaks varsti trennist jõudma… Teadsin juba kevadel, et käib trennis, kuid ei pööranud sellele kunagi tähelepanu. Visatakse nalja, et käib muskleid pingutamas…

„Muskleid pingutama” vms on huvitav fraas, mis tekitab tähelepanu ja paneb minu sees midagi liikuma. Sa oled kui seisev vesi, millesse visatakse väike kivike ning tekib virvendus. Õrn signaal kuskilt kaugustest jõuab sinu tavateadvusse ja signaliseerib midagi olulist.

Urmas on minust aasta vanem, poistest kõige tugevam ja silmnähtavalt turske. Tal on sõna otseses mõttes väga palju jõudu ja kui vaja midagi rasket sikutada, tõsta ning lükata, siis ainult Urmas saab hakkama. Me isegi vahel aasime, et tal on kolme poisi jõud, mida ta meile heameelega demonstreerib. Ta on rahulik, tasakaalukas ja sooja südamega poiss.

Umbes paari tunni pärast jõuab Urmas trennist tagasi, sööb kõhu täis, vahetab riided ja tuleb välja. Punt on koos ning lähme ringi kolistama. Kasutan võimalust ja pärin temalt trenni kohta aru. Ta natuke selgitab, kuid mitte väga palju. Uhkusenoot hinges täpsustab, et käib atleetvõimlemises…

Wow-efekt on taas saabunud! Eelnevalt esinenud õrn signaal võimendub kümneid või enam kordi ja saan aru, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Peatükki kirjutades mainin, et tollel hetkel tundsin enda saatusliku raja ühe nüansi ära! Sul esineb hingemälu, mis kirjeldab sinu olemust vastavalt etteantud teerajale!

Liitsõna „atleetvõimlemine” ma varasemalt kuulnud ei olnud, ometi tunnen sõna ja tähenduse ära! Atleetvõimlemine on minu jaoks impulss või hingeline puudutus, kokkuvõtvalt sündmus, mis aktiveerib ja võimendab taju. Siinjuures toon välja teooria, mille sõnastasin 9. peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

Teine teooria, mille tõin välja 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

23. peatükis esitatud teooriast lähtuvalt „atleetvõimlemine” on muu komponent, mis tekitab impulsi ja loob ühenduse infodimensiooniga, kus on kirjeldatud sinu saatuslik rada. Terviklikku isiklikku saatust (elukäiku) ma teada ei saa, küll aga nüansi, milleks on regulaarsed treeningud jõusaalis.

Varasemates peatükkides räägitult arvan, et informatsioon meid ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse jms kõiksuse kohta on kirjeldatud infodimensioonis, kus aega ei eksisteeri ning kõik on olemas ühes ja samas hetkes. Eeltoodu kehtib ka inimese ja tema hinge kohta.

1. peatükis kirjutasin, kus olen 9-nädalane ja minu hing on kehast väljas ning tean tervikuna väikseimate seikadeni ema olnud eluteed ja tulevast saatuslikku rada. Kõik tema mõtted, emotsioonid ja sündmused läbi eluringi sünnist surmani on teada ning ei ole varjatud!

Püstitub küsimus: Kuidas on võimalik osaliselt või kõike enda või teise inimese kohta ette teada? Järeldus, et kuskil peab info olema, mille püüad kinni!


Paneme Urmasega paika, et järgmine kord kui ta trenni läheb, siis saame trenni juures kokku ja räägib treeneriga, kas mina ka saaksin osaleda. Urmase sõnul olen ma liiga noor ning mind ei pruugita saali lubada.

Juuli lõpp, ilmselt kolmapäev. Jõuan kaksteist minutit varem kui on kokkulepitud aeg kell 10:30. Päikeseline soe ilm. Trenn asub Tallinnas Tartu mnt 50 ja aknast näen, kuidas mehed hoolsasti liigutavad. Olen väga elevil! Aeg liigub teokiirusel…

Närvilisus ja rahutus suureneb, sest seltsikaaslast ei ole ikka veel näha. Teen otsuse, et ootan teda kella 11-ni… Paraku olen jätkuvalt üksi ning on tekkimas käegalöömise meeleolu ja iga minutiga eemaldun majast kuni poolteist meetrit. Olen hoonest juba umbes kolmekümne meetri kaugusel ning Urkit ikka ei ole… Pettumus on väga suur ning vastu tahtmist umbes kell 11:24 lahkun. Kaalun, kas üldse enam trenni sooviksin teha…

Mõne päeva pärast lähen taas Järveotsale ning küsin spordipoisilt, miks ta kohale ei tulnud? Urmas tunneb natuke ebamugavust ja ütleb, et tal oli tegemist. Lepime kohtumiseks uue aja kokku.

Jõuan umbes 10 minutit ennem määratud aega. Kolmapäev, 12. august 1981 kell 11:00 ja intuitsioon selgitab, et Urmas ei pruugi ka täna välja ilmuda. Olen suhteliselt enesekindel ja ootan teda 20 minutit. Puhas vaist on eksimatu!

Kardan, kuid otsustan ikkagi uksevahelt sisse piiluda. Arglikku poissi näeb lihaseline suur mees Sanja (mälu võib eksida) ja saab kohe matsule pihta. Kutsub mu julgelt sisse ja näitab treenerite ruumi kätte.

Ervin Liebert võtab mu viieks minutiks ette. Pabistan jubedalt ja pelgan, et trenni mind ei lubata. Küsimuste-vastuste voor ja lõpuks treener küsib, millal sooviksin treeningutega alustada…? Uhh… Tohutult raske kivi langeb südamelt ja vastan, et koheselt. Ervin küsib asjalikult, kas mul trenniasjad on kaasas?

Tallinna Atleetvõimlemise Klubi on esimene NSVL-s ja ENSV-s, mis toimib isemajanduslikul põhimõttel, et iga klubiliige peab maksma kuutasu. Emale ma palju selgitama ei pea ja tema finantseerib minu sportimist. Õpilastele on hinnaalandus ja summa oli vist 1 rubla ja 10-20 kopikat kuus.

02.03.2013. SK Reval-Sport, 115 kg hantel. Fotograaf: Henry Küla

Järgmisel päeval olen trennis ja esimese treeningkava teeb Arne Arro. Olen väga kõhnake ning kaalun kõigest 40 kilo, kuid aasta pärast olen juba 50 kilone. Esimestel aastatel juhendavad mind kolm meest – Arne Arro, Toomas Arro ja Ervin Liebert. Kuni sõjaväkke minekuni 1985 aasta oktoobris ma ei puudu mitte ühestki määratud trennipäevast! Välja arvatud juhul kui harva haige olen.

Urmast ma enam ei tülita ja trennis teda ka ei näe. Ajal, mil mina soovisin treeningutega alustada, mõlgutas tema hoopiski mõtteid lõpetamisest. Seetõttu ta kokkulepitud aegadel välja ei ilmunudki.


Kui lahata isiklikku saatuslikku konteksti, siis juba lasteaias pakub maadlemine huvi. Kolmandas klassis 9 aastaselt lähen sportvõimlemisse, sest tahan saada tugevaks, et hakata kiusajatele jõuga vastu. Trennis käin ebaregulaarselt ja poole aasta pärast lõpetan.

Talviti 11-13 aastaselt teen iseseisvalt treeninguid suusatamises.

12 aastaselt proovin kätt sportlaskmises. Olen vasakukäeline, kuid relv on mõeldud paremakäelisele, mis on minu jaoks väga ebamugav. Pean vastu ainult 2 nädalat.

10-12 aastaselt treenin end iseseisvalt vastavalt parimatele olemasolevatele teadmistele kergejõustikus – keskmaajooksus. Looduse poolt on kaasa antud suurepärased eeldused, mida soovin edasi arendada. 5-7 klassis (11-13 a) esindan kergejõustikus edukalt kooli ning loodan, et kekaõps viib mind kellegi treeneriga kokku… Ise ma ei julge õpetajat paluda ja ta ka ei taba minu salasoovi…

Elukoht Vikimõisas järve ääres pakub suviti igapäevaseid või sagedasi aktiivseid suplemisi ja ujumisi Harku järves.

Seega eelnevad sportlikud toimetamised on ettevalmistus selleks, et peaksin kuhugi jõudma. Jõusaalis käin saatuse tahtel regulaarselt tänaseni.

Väga negatiivse maiguga koolikius suunas mind erinevatele tegudele:

  • Olla palju üksi ehk omandada mõtlemise oskuseid;
  • Mõtlemine omakorda suunab sind kirjutama;
  • Fotograafia on tavaliselt individuaalne ala, mis pakub hingelist ja vaimset rahulolu. Sõltuvalt olukordadest ka sügavaid hingelisi puudutusi, mis aktiveerivad ja võimendavad taju, mis loob paremad võimalused ümbritsevate valitud objektide või inimeste eripäraseks tunnetamiseks.
  • Soov olla füüsiliselt tugev ja hakata vastu vägivallale suunab mind jõusaalis käima.

Selgub, et elulised sündmused mõjutavad sind ja juhatavad kõndima saatuslikul rajal. Toon välja teooria, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘

Teooria sõnastus põhineb praktilistele elulistele ja hingelistele kogemustele ning tajule. Ilmselt paljud inimesed on suutelised enda elukäiku analüüsima ja leidma seoseid ning põhjuseid, miks elu kulgeb just niimoodi ja mitte teistmoodi.


Kaheksandas klassis 1981-82 (14 a) on koolikiusu nivoo mõnevõrra vähenemas. Aivar rusikatega enam ei vehi ja alandamist ei ole. Üleolev suhtumine ja mõõdukas mõnitamine on jätkuv. Olen natukene enesekindlam ja lasen paista välja, et vajadusel võin vastu lõugu anda kui keegi kipub liigselt ülbitsema. Tegemist on enesekaitse taktikaga, mis kannab kuust kuusse üha enam vilja. Teatakse, et teen trenni ja jõudu mul on. Siiski selline käitumismudel ei ole minule omane, mis on tüütu ja väsitav. Ma ei tunne end vabalt, kuid kool tuleb võimalikult valutult läbida.

Endine klassijuhataja EF on samuti pisut tagasi tõmmanud ja ma ei ole enam igapäevaselt tal hambus. Ilmselt on ta minust tüdinenud ja õppekoormus on tõusnud, mistõttu on ajapuuduses, et ühe õpilasega järjepidevalt mässata. Küll kirjutab päevikusse mõnuga pikki märkuseid ja väänab hinneteks ühtesid. Matemaatika on minu jaoks keeruline ja vajaksin täiendavat õpetamist ning selgitusi. Paraku ta nimme eirab mind, kuigi teab, et tema aines olen väga nõrk ning ei ole suuteline õhust kõike kinni püüdma. Lisaks ma ei julge ta käest abi paluda, sest ei talu tema alandavaid salvavaid repliike.

JS on ka kaheksandas klassis meie klassijuhataja. Pean temast lugu, kuid intuitsioon annab jätkuvalt märku, et ta on minu suhtes negatiivselt meelestatud. Antud teadmine tekkis juba varakult kuuendas klassis kui mul temaga kokkupuuteid veel ei olnud. Tajud, et midagi on valesti, kuid mõistus vastupidiselt ütleb, et kõik on korras, alust ei ole ju…

Maikuus 1982, reede. Päikesepaisteline ilm. Klassijuhataja tund on viimane. JS palub õpilastel tunni jooksul kirjutada oma tulevikuplaanidest. Kas soovitakse praegusesse kooli edasi jääda või vahetada õppeasutust? Tolleaegses süsteemis keskkool, tänapäevases mõistes gümnaasiumiaste. Kelleks soovime tulevikus saada?

Etteantud ülesannet võtan siira huviga. Kirjutada oskan ja tekst tuleb minu arvates sisutihe, ladus, aus ning inimlik. Toon välja, et soovin Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool) metsandust minna õppima ning erialaks valiksin metsavaht. Metsanduse huvi ei pea ma kaugelt otsima. Juba lapsena tajun taimi, puid ja loodust omamoodi hingestatult ning 12 aastaselt istutan esimesed kaks puud – kask ja pihlakas.

Järgmise nädala reedel klassijuhataja tunnis kommenteerib JS kõikide või enamike õpilaste kirjutisi, kuid minu oma mitte… Vahetult pärast tunni lõppu palub ta mul jääda. Lähme taharuumi, mis asub tahvli taga. Pabistan ja olen segaduses. Taju selgitab, et asjalood on viletsad, kuid mõistus ütleb, et õpetaja soovib mind julge ja puhtsüdamliku üllitise ning erialavaliku tõttu tunnustada.

JS esimesed laused on rasked… Ta teeb mind maha ja alandab… Jälgib puurivalt ja tähelepanelikult, kas murdun või mitte… Püüan jääda rahulikuks ja enda meeleolu mitte kuidagi reeta… Manan ükskõikse näo ette… Õpetaja ei saa aru, kuidas tema sõnad mind mõjutavad ning käigult kasutab erinevaid lähenemisviise – veenmine, mõnitamine, kaudne ähvardamine jms. Näide veenmisest:

„…Ma tean, et sa ei saa Kaareperes hakkama. Seal on väga raske… Usu mind, ma tean, mida räägin…”

Monoloog kestab umbes 15 minutit ning lõpuks saan tulema. Tunnen end reedetuna ja petetuna! Usaldasin enda parimad mõtted ja ideed õpetajale, aga ta kasutas mind jultunult ja põhjendamatult ära! Ma ei ole talle midagi halba teinud! Käinud korralikult koolis ja õppinud võimete piires. Väliselt õiglane klassijuhataja osutub hoopiski pahatahtlikuks inimeseks! Kuuendas klassis esinenud intuitsioon ei eksinud…


EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…

Mõni päev pärast aktust on lõpuekskursioon Pihkvasse ja Novgorodi. Minu jaoks oleks tegemist elu esimese klassiekskursiooniga… Mis siis, et viimasega ja seekord keeldu peale ei ole ka pandud… Võtan osa.

Põhiosas saab meenutada ainult pikka ja monotoonset bussisõitu. Jalutuskäiku Pihkvas, palju pildistamist ning öist telkimist metsas. Novgorodi me ei jõuagi, sest sajab lausvihma ja kõik koos otsustame, et keerame otsa poole tee peal ringi ning tuleme mõni päev varem Eestisse tagasi.

Tagasisõidul istun bussi tagumise ukse juures üksi ja tukun. Umbes poolteist tundi ennem Tallinna äratab mind miskit üles. Kõige tagumises pingireas lösutab kuuene Aivari kamp ja loobivad mind toidujäätmete ning prügiga. Irvitavad ja mõnitavad. Olen šokeeritud! Kambaga kiusamine oli viimati viiendas ja kohati kuuendas klassis. Ja nüüd viimasel päeval ning viimasel tunnil pean jällegi kannatama…

Nad proovivad mind igati kaklema provotseerida, et näha minu füüsilist võimekust. Olen treenitud ja suhteliselt tugev ning mul on piisavalt julgust, et nende igaühega eraldi vajadusel karvupidi kokku minna. Kaalun tõsiselt, et löön vähemalt ühel poisil nina veriseks, kuid intuitsioon annab selgelt aru, et seda nad ootavadki ning tahavad mulle kambaka teha… Ma ei mõista, miks nad minu karistusoperatsiooniks on välja valinud? Üks asjaolu on siiski selge. Soovitakse liidri tähelepanu ja temale meele järgi olla.

Üksi kuuele nokatsile vastu saada võrduks väga ebavõrdse ja eluohtliku lahinguga. Võtan kasutusele vana käitumisviisi ja annan mõista, et pean Andresele kõik ära rääkima… Neil ei ole pääsu, nopime nad ükshaaval üles ja esimeses järjekorras Aivari…

Selle peale tüübid kibedalt ja tehtult hirnuvad…

Kinnituseks lausun levinud vanasõna: „Kes viimasena naerab, naerab paremini”, mis selgitab, et Andrese tuntus ja tulivalus rusikaõigus on paljude Tallinna koolide õpilastele ning noorkurjategijate kampadele hästi teada.

Minu enesekaitsemeetod töötab. Poisid tõmbuvad natukene tagasi, kuid kambavaim ei kao ja hajus sõnadega nokkimine kestab kuni Tallinnani, mil buss koolini jõuab. Ennetamaks kambakat, tõusen pingilt julgelt püsti, ajan rinna kummi ja vaatan enamikele jõuguliikmetele ülbelt silma. Ütlen veelkord üleolevalt, et mitte kellelgi enam pääsu ei ole ja sisuliselt kõik on juba otsustatud…. Neil jääb üle ainult oodata, mil Andresega nende koduuksele koputame… Noormeeste võitlusvaim ja mokakobin on peaaegu kadunud…

Viskan koti selga ja sammun uhkel ning väärikal sammul kodu poole. Kordagi taha ei vaata.


Kaheksanda klassi lõputunnistuse saan pärast suvetööd ennem jaanipäeva. JS surub kätt, soovib jõudu ja annab dokumendid koos iseloomustusega. Tol ajal on süsteem, et iseloomustus kuulub kooli lõpudokumentide hulka, mis esitatakse uude kooli sisseastumisel.

Teel koju loen iseloomustuse mitu korda läbi… Närvivapustusest tingitult süda peksleb ning jalgades on nõrkus… Iseloomustus on väga kriitiline, ülekohtune, solvav ja halb. Minust on maalitud pilt, keda ma mitte kohe ei ole. Täielik ebaõiglus! Justkui oleksin a-sotsiaalsete eluviisidega saamatu ja ülirumal inimene jms. Tean, et sellise iseloomustusega on mul suured raskused ükspuha kuhu kooli sissesaamisega, rääkimata Kaareperest. Olenemata, et hinnete alusel oleksid uksed avatud.

Meeleheide on suur. Isa meiega enam koos ei ela ja läbisaamine ei ole kõige parem, siiski kaeban talle ära. Paps on täis jõulist otsustavust ja pärast jaanipäeva helistab kooli. Lepib JS-ga kohtumise kokku. Olen mures, et isa annab õpetajale peksa ja keelitan, et ta tema vastu kätt ei tõstaks…

Hommikul umbes kella üheteist paiku lähme koos koolimajja ja jään klassijuhataja ukse taha ootama. Poole tunni pärast tuleb isa rahulolevana välja ja annab mulle uue iseloomustuse, mille kohe läbi loen. Sisu on hea, millega võin rahule jääda!

Isa on eluliselt osav ja läbilöögivõimeline terve elu olnud. Ennem kohtumist uurib mu käest põhjalikult JS kohta ning kavandab oma taktikat temale lähenemiseks. Õpetaja üks nõrk koht on alkoholism. Ta on nn salajoodik, mida teavad-näevad kõik õpilased, kaasa arvatud kooli direktor. Tal peab igapäevaselt olema vähemalt 100 grammi sees. Tööpäeva lõpuks mõnikord ka kuni pool pudelit viina… Nädalavahetustel sageli enam. Õpilastena teadsime tema salaasju kui tagaruumis (tahvli taga) luurel käisime ja avastasime kapist mitmeid tühjasid viinapudeleid. Esmaspäeviti kooli tulles on tal sageli pohmell.

Paps vajutab õigele nupule ning altkäemaksuks võtab kaasa pudeli viina, mida poole tunni jooksul sõbralikult mekivad. Selle juurde käib ka lubadus, et hangib õpsile peatselt juulis ilmuva ENEKE sarja. Väärtuslikud raamatud, iseäranis entsüklopeedilised teatmikud on defitsiit, mille müük käib sealhulgas nö althõlma ehk mitteametlikult. Nõukogude aja eripära. Isa töötab ENSV Vabariiklikus Raamatukaubastuses ja kõikidele trükist ilmuvatele raamatutele on juba ennem lettidele ilmumist ligipääs.

Teel koju isa kirjeldab, et läbirääkimised klassijuhajaga läksid libedalt. Õpetaja oli väga rahul, et sõlmis kasuliku tehingu ning jääb ootama raamatuid, mida talle lubati… Paps ainult muigab ja vandudes lisab, et tunneb sedasorti mehi ning mitte kunagi nendega tegemist ei tee. Ta ei muretse talle lubatuid teatmikke… Sarkastiliselt ütleb: „Mingu ostku poest!”

Paari nädala pärast saadab JS mulle koju kirja, kus tuletab meelde, et raamatud on trükist juba ilmunud ja pean antud lubaduse täitma. 1-2 nädala jooksul saadab veel kaks kirja, mis sisaldavad juba ähvardusi. JS on osav manipulaator ning kardan, et tühistab mu iseloomustuse.

Õpetaja oma ähvardusi teoks ei tee ja vist ei oleks ka võimalik. Poest ilmselt raamatuid ei leia, sest vabamüügile need üldiselt ei jõua. Reeglina saad omanikuks ettetellimise alusel.


Tänaseni ma ei tea lõplikult, miks JS minu suhtes väga ebameeldivalt käitus. Kogesin tema kõige primitiivsemat ja tumedamat allhoovust. Saatuslikku rada arvestades võtsin klassijuhatajat kuulda ja kahtlesin endas ning Kaareperesse õppima ei läinud. Faktiliselt on tegemist otsese mõjuga, mis omakorda tingis selle, kuidas elulisel rajal edasi liikusin ja kus olen praegu.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin otsingumootorit ja avastasin, et ta oli tunnustatud ning lugupeetud pedagoog õpetajate ning õpilaste hulgas. Ta on mitmete füüsikaõpikute autor.

Klassikaaslane Eero suhtles JS-ga lähedalt kuni tema surmani 2007 aastal ja käis ka tema matustel. Eero sõnul suri ta alkoholist tingitud vaevustesse 53 või 54 aastaselt. Kui sündmusest vahetult pärast tema surma kuulsin, siis paradoksaalsel kombel tundsin teatud kergendust…

Ma ei ütleks, et olin inimese surma üle õnnelik, kuid hingerahu on parim määratlus. Minu seisukohalt vaadatuna oli vajalik, et ta omal ajal lubatuid raamatuid ei saanud ja saatuse tahtel suri varakult.

Siit joonistub välja, et meis kõigis on olemas positiivsed kui negatiivsed küljed.


Kooliajal suutsin Aivarit mõista sedamoodi, et kui talle kuuletun, siis saame hästi läbi. Ma ei allunud, mis tingis kiusamise ja tahtluse mulle järjepidevalt koht kätte näidata. Ta oli minu teatud isiksuslike omaduste peale kade. Samuti kadestas, et käin regulaarselt trennis ning arenen.

Täiskasvanuna hinnates arvan, et Aivar on psühhopaat. Ta on empaatiavõimetu sadist ja haiglaslik nartsissist. Patoloogiline valetaja ning egomaniakk. Kindlasti on tal positiivseid omadusi, mida mina siiski ei näinud.

Taaskord kasutan otsingumootorit ning püüan ta üles leida. Vanuse järgi sobituks temanimele mees ühe inimesega, kes töötab praegu taksojuhina. Ma ei ole kindel, kas tegemist on temaga.

Suur viha Aivari vastu lahtus umbes ajal kui sain 40 (2007). Seega ligikaudu 27 aastat hiljem pärast viimaseid kiusamisi. Välimuselt on ta tõenäoliselt palju muutunud ja ma ei tunneks teda enam ära. Viimati nägin teda 1982 aasta juunis kui kooli juures pärast ekskursiooni koju läksin.

Terekätt temale ei annaks ning ta ei pälviks minu tähelepanu. Mul ei ole võimalik talle praeguse elu jooksul andestada. Sealhulgas tajun, et ta oma tegusid ei kahetse. Olen kindel, et kunagi pärast tema surma jõuab ta hingelises arengus pika vinnaga tasemeni, mil on aeg andestust paluda. Minu tingimuseks oleks, et ta hing peaks kogema täpselt samasugust valu ja kiusamisest tekitatud problemaatikat sama kaua kui mina. Seejärel saan otsustada andestamise küsimuse. Paraku see hetk on veel väga-väga kaugel…


Aivari lähedane kambajõmm ja sõber Alar oli kooliajal mitmeid aastaid minu suhtes üleolev. Ainult mõned korrad virutas rusikaga. Seetõttu suhtun temasse suhteliselt neutraalselt, kuid okas on hinges. 1990 saan teada, et tema abikaasa (meie ühine klassiõde) sai autoavariis surma. Sellest hetkest alates suudan tehtud teod andestada, kuigi ma ei taju, et ta kahetseks minu kiusamist. Võib-olla saatus kaudselt hoolitses, et 23 aastase abikaasa hukkumine võib Alari kaastunnet ja mõistmist ligimeste vastu suurenda või avada silmi, et vägivald teps mitte hea ei ole.

Alar on edukas ettevõtja ja elu ning tervise juures. Viimati nägin teda 1982 juunis kui ekskursioonil olime. Esimest korda ilmutas unes veebruari viimasel ööl 2022 – ta oli minu suhtes tõrges. Tegelikus elus ma ei sooviks teda näha, suhelda või tegemist teha – kindel ei.


Aivari teised neli jõuguliiget ei vääri äramärkimist ning sisuliselt olid ajutised sabarakud. Nendest kaks jäävad üsna varakult elu hammasrataste vahele. Füüsiline ja vaimne nõtkus annab järgi, sest keskmiselt suurem alkoholilembus teeb oma töö. 90-ndate alguses teenivad leiba varastatud autode muutmise ja putitamisega. Nende pealikuks on ühe kuritegeliku grupeeringu pikaaegse vanglastaažiga löömamees, kes 90-ndatel „põhikohaga töötades” võtab Kadaka turu müüjatelt katuseraha vastu ja annab bande liidrile edasi. „Kõrvalärina” organiseerib kallite autode varguseid ning edasimüüki.

Meie klassist on võrsunud ka kaks rahvusvahelise tasemega retsidivisti, kellest varem rääkinud ei ole ning jätan nimed enda teada. Vahetevahel Eesti ja rahvusvaheline krimirubriik neist kirjutab.


1982 (14 a) vahetan kooli ja kogemus on näidanud, et kiusajatele peab kogu aeg süsteemselt vastu hakkama. Esimesed kuni 1,5 aastat uues klassis ongi mõningane võitlus enese eest rusikatega, sõnadega ja kavalusega. Suudan tagada hea läbisaamise enamike klassikaaslastega ning normaalne isiklik õpikeskkond on loodud. 10-nda klassi keskel on õpitulemused sedavõrd paranenud, et kuni kooli lõpetamiseni on mu nimi ja foto kooli autahvlil. Aitäh mõistvatele ja kannatlikele õpetajatele!

Armastus Katrini vastu ei ole kooliajal kuhugi kadunud. Ta on minu jaoks mõtetes alati olemas, kuigi kokkupuutepunkte meil ei ole. Tunne on suht-stabiilne, kuid paratamatult kindlas languses. Soojus hinges kannustab tutvuma ja suhtlema erinevate toredate naispoole esindajatega koolis ja väljapool. Enamikel juhtudel suudan nende hingelist põhiolemust tajuda, kuid pigem osaliselt. Tolle ajastu noormehel on soov „uut” armastust taas kogeda. Esineb intuitiivne teave saatuslikest komponentidest, mis käsitlevad just tundemaailma. Sa oled info kinni püüdnud ja proovid antud teadmisele tegelikus elus kinnitust leida.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-33)

36. PEATÜKK ⟡ Inimene võib olla humanist ja samal ajal jõu pooldaja

Aprilli teine pool kuni mai algus 1980, kuues klass (12 a). Mõne nädala vältel esineb periood, mil alustan humoorikate nupukeste kirjutamisega. Kirjanduse tunnis ja ajaviiteks enese jaoks. Täiesti spontaanselt. Tähelepanu ei ole mitte õpetataval ainel, vaid iseenda huvil midagi valmis treida. Klassijuhataja HT viimaks märkab ja väike saladus tuleb ilmsiks. Loeb klassis kõva häälega ette ja sisu valmistab õpilastele nalja. Ettelugemine toimub kahel korral kolme nädala jooksul.

Tegemist on esimese korraga elus, mil teen katsetusi midagi sisukat valmis kirjutada. Paradoksaalsel kombel aitab sellelaadseks arenguks jätkuvalt kaasa esinev koolikius, mida esineb nüüd põhiliselt vaimsel tasandil – mõnitamine, alandamine, solvangud jms.

Kiusamine suunab mind olema sageli üksi, sest põhiliselt saan toetuda ainult iseendale, samuti enda hingele, kes jätkuvalt mu kõrval on. Huvitava osisena selline olukord soodustab ulatuslikke mõttearenguid. Miks saatuslik teerada näeb ette, et mõningate mõtete väljendamine peab toimuma läbi kirjutamise, ma tänaseni öelda ei oska.

Armumine ja armastus Katrini vastu ning tekkinud huviala midagi kirjutada näitavad, et on esindatud üsna tugev plussmärgiga energia, mis tasakaalustab oluliselt koolikiusu poolt produtseeritavat stressi või depressiooni. Sa hakkad väljastpoolt tulevale vaimsele terrorile vastu iseenese sisemise intellektuaalsusega.

Saan järeldada, et kõik elulised sündmused on vajalikud, et toimuks areng. Ilmselgelt on sügavalt negatiivseid olukordi üsnagi keeruline taluda, kuid reaalne elu meie ümber näitab, et paljut juhtub – naer ja pisarad käivad käsikäes.


Juuni algus kuni keskpaik on periood kui tekib konflikt enda hingega. Ta ei anna vastuseid kõikidele küsimustele, mida soovin Katriniga seonduvalt teada. Olen löödud ja pahane, et ma ei suuda armastust hästi välja kanda. Kuigi, armastus on ju väga positiivne tunne!

Sellel paaril nädalal suudan hinge ilmumist kutsuda esile või hoopiski lülitada välja, piisab käskluse andmisest. Varasemalt mul sellist oskust ei olnud. Hing tuli ise või läks, millal soovis ning mul puudus kontroll. Antud süsteem ka sobis ning ma ei protesteerinud.

Eelmistes peatükkides mainitult, hing tagab sinu eksistentsi ja kõige kriitilisemates olukordades aktiveerub ning tajud kirkalt, et ta on sinuga. Juunis olen jõudnud juba sinnamaani, et hing ei pea järjepidevalt tuge pakkuma.

Esineb mitmeid sisekõnelusi hingega, kus närviliselt teatan, et ta ei pea enam minuga olema, saan ise hakkama, olen jõuline, tark jms. Minus on võtnud maad lummus enese kõikvõimsusest, et füüsiline maailm ongi peamine, kus pean toimetama ja ennast realiseerima. Iseenesest on ju tegemist igati tavapärase materialistliku sooviga. Oleme siia maailma (Maale) sündinud, et end seeläbi teostada!

Umbes juuni keskel käibki piltlikult klõps ning hing, kes mulle aasta jooksul suureks abiks oli, end enam ei ilmuta… Ma ei taju, et ta minu kõrval oleks… Olen rõõmus ja rahulolev ning ligikaudu kuu möödudes hinge olemus läheb ka lõplikult meelest ära… Minust on saanud täisvereline füüsiline inimene ja käega katsutav maailm on väga põnev! Hing on kuskil olemas, kuid sinu enda tahtel seitsme luku ja riivi taga ning väljendub intuitsioonina, niivõrd-kuivõrd…


Seitsmendas klassis (13 a) 1980-81 määratakse meile uus klassijuhataja JS, kes saab hästi läbi õpetajaga EF. Eelmine klassijuhataja HT lahkus suvel raseduspuhkusele.

JS mind varasemalt ei tunne, kuid tema suhtumine on koheselt väga karm ning saan aru, et EF on talle minust rääkinud ühte-teist ja kolmandat… Tolleaegses pedagoogilises mõistes tema meetodid kannavad edu ja minu koolist pausitamine lõppeb, millele olin juba tol ajal talle tänulik. Eelkõige kardan teda ja hirm sunnib mind kokku võtma. Sealhulgas on vanus selline, kus haarad asju laiemalt ning suudad süsteemsemalt mõelda.

JS pitsitab ka Aivarit ja vähemalt tema tunnis käitub ontliku koolipoisina. Naiivselt isegi mõtlen, et äkki Aivar on nüüd muutunud… Paraku mitte… Ta on jätkuvalt agressiivne ja väga halvamaiguline ütleja. Ühesõnaga mitte midagi ei ole muutunud, ainult rusikatega vehkimist peaaegu enam ei ole.

Oktoobri esimene või teine nädal 1980, esmaspäev või teisipäev. Pärast viiendat tundi vaheajal. Aivar mängib kõva isast, ülbitseb ja mõnitab… Olen juba paar nädalat mõtisklenud, et võiks talle vastu vahtimist virutada ja nüüd tundub olema sobilik hetk.

Huvitaval kombel Aivar tajub, et soovin teda lüüa ning hakkab ilkuma. Olen üllatanud, et minu salaplaan on tulnud avalikuks… Eks temalgi on intuitsioon ja ründav tuluke silmis on mind reetnud. Ma ei saa ootamatu füüsilise rünnatu taktikat kasutada, et ta korralikult alistada ning kartus poeb hinge, et äkki saan haledalt peksa.

Loobun vastasseisust, mis mõjub Aivarile ego tõstavalt ja äsab kaks korda mulle rusikaga vastu õlga… Kusjuures päris valusalt ning saan aru, et füüsiliselt jääksin talle veel alla.


Aivar on pinnuks silmas enamikele meie klassi poistele, mis väljendub tema toorutsemises ja võimumängudes. Viimased paar nädalat jääb talle ette klassi kõige pikem poiss ja lugu kulmineerub ilmselt 30. oktoobri neljapäeval vaheajal pärast kolmandat tundi. Kakekullil on kindel plaan Arno enesele allutada, olenemata asjaolust, et ta on sõltumatu ja kuulub teise poiste gruppi, kes võib Aivari julgeolekut ohustada. Grupist kirjutasin lühidalt 33. peatükis.

Aivar norib tüli ja vehib rusikatega. Keerulises olukorras säilitab klassikaaslane välise tasakaalukuse ja üritab situatsiooni rahumeelselt lahendada, mis mõjub pätipoisile hoopiski julgustavalt ning äigabki Arnole vastu lõugu… Löök on suhteliselt oskamatu ning jääb nõrgaks, sest pikakasvulisel poisil õnnestub osaliselt kõrvale põigelda… Arno kogub end sisuliselt hetkega ja läheb keema. Looduse poolt kaasa antud eluline temperament lööb välja… Kiire vasaksirge ning peajagu lühem Aivar lendab nagu takukoonal põrandale pikali… Ajab küll kiiresti end püsti, kuid pauk oli sedavõrd tugev, et tasakaal on häiritud ja põsk lõikavalt punetab…

Arno on võitluspositsioonis ja valmis Aivari edasist rünnakut julgelt tõrjuma, mida siiski enam ei tulegi… Esimest korda nende aastate jooksul on klassi huligaan saanud kerepeale! Enamgi. Arno äge vihane reageering ja sõimamine trööstib kaabakat veelgi ning loobub lõplikult üleolevast hoiakust. Äkitselt on ta kuidagi tavaline ja kössis poisike ning tema poolt loodud hirmuõhkkond justkui kaob.

Kolki saamine rahustab Aivarit ning edaspidi on mõnevõrra vaoshoitum, kuid mitte kauaks. Ennast täis käitumine ja pealiku mängimine ikkagi jätkub. Teiste mõnitamine on sealhulgas veres. Arnot ta enam ei puutu.

Huvitaval kombel on mul väga heameel, et Aivar keretäie sai… Nautisin nähtud kaklust ja vägivalda… Kuigi jõhkrust ma ei ole kunagi hinnanud. Vastuolu kui selline! Lugu kirjutades ja elukogemusi arvesse võttes arvan, et vägivald sünnitab vägivalla. Inimkonnale väga omane käitumismudel, mis on kestnud läbi ajaloo! Keegi teeb kellelegi liiga ja ahistatu ei pööra teist põske ette, vaid asub kaitsele. Selle tulemusena võivad tekkida suuremad konfliktid ja sõjad. Konkreetne Vene-Ukraina sõda sobib eeltoodud käsitlusse suurepäraselt! Loodan, et pimeduse ja terrori kandja Venemaa poliitiline juhtkond, jõustruktuurid ning sõjavägi alistatakse ja õiglus ning valgus pääseb võidule! Tinglikult määratledes headus võidab kurja.

Isiklikult arvan, et ennast ja ühiskonda peab räige ülekohtu eest kaitsma, mis paratamatult sisaldab füüsilise jõu rakendamist. Tuleneb, et inimene ongi loodud olema agressiivne, mis omakorda võib tähendada, et kellegi arengutase on madal ja teadmised üsnagi piiratud. Kui siia lisada juurde ahnus ja nälg võimu järele, siis on olemas ideaalsed alused konflikti tekkele. Selliseid inimesi näeme igapäevaselt…

Selgub, et vägivaldse konflikti algatajaks võib olla rumalavõitu ahne võimuihar isik või kombinatsioon nendest omadustes ja ta soovib sulle maksahaagi lajatada. Kõik selle nimel, et oma ego rahuldada. Varem või hiljem tekib vastuhakk, kas üksikisiku või grupi poolt. Tulemuseks üldistatult sõda. Vastuhakkaja soovib sarnaseid valusaid kogemusi ka vägivalla põhjustajale ja isegi enam, et agressor saaks aru tagajärgedest.

Järelikult sõltuvalt inimesest võib temas peituda nii humanist kui ka füüsilise jõu pooldaja. Võib arvata, et eeltoodu ongi areng või taandareng üksikisiku ja ühiskonna tasandil ehk naer ning pisarad käivad käsikäes… Valus tõdemus, kuid niimoodi vist inimkonna evolutsioon ongi seatud…

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-32)

35. PEATÜKK ⟡ Hingelise tundlikkuse arengu keerdkäigud

Kooliõde Katrin hakkab silma juba teises klassis. Tema hingelise põhiolemuse tajumine on üsnagi lihtne ja kiire. Sarnaselt teistele lastele, keda olen kirjeldanud erinevates peatükkides ja kokkuvõtvalt 17. peatükis. Toon taaskord välja hingelise põhiolemuse teooria, mida esmakordselt defineerisin 9. peatükis:

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Koolis ja vabal ajal tüdrukutega suhtlemine ei põhine jõu-, võimu- või domineerimispositsioonile – kes keda allutab, vaid vastastikusele siirale huvile. Välja arvatud erandid. Seetõttu on tütarlastega lävimine kerge ja suhteliselt vaevatu, mis omakorda tähendab, et tema hinge- ja mõttemaailm on tuttavam, soositum ja mõistetavam kui poisi oma. Kui on valida, siis eelistan tüdrukuid ja poisse vähem.

Seepärast taju- ja tundemaailm areneb käsikäes tüdrukutega! Kogetav hingeline puudutus süvendab ja arendab tundlikkust!

Katrini sügava tunnetamisega kinnistub lõplikult saatuslik käsitlus, mis sai alguse juba varasest lapsepõlvest seonduvalt tüdrukute hingelise põhiolemuse tajumisega, et naissugu on väga eriline… Panen kolm punkti, sest tänaseni on põhjused ja seosed täielikult teadmata, miks saatus antud omapära ilmnemise minu jaoks määras.

Naissoo erilisus vajab lähemat selgitamist. Tüdrukuid või naisi tajun eripäraste ja äärmiselt intelligentsete olevustena, kelledel on kõrge vaimne võimekus ja väga lai silmaring. Nad on hingelt puhtad justkui kirkalt valge paberleht ja ilma ühegi plekita.

Naine on alati esiplaanil, veatu ja sisuliselt iidol või ingel, kellele võiks mees altpoolt üles vaadata. Olema aupaklik, abistav ja lugupidav ning osutama talle alati altruistlikult suurt tähelepanu. Naine ei eksi kunagi ja kui ikkagi juhtub, siis on tegemist „erandiga”!

Kirjeldatud arusaam naissoost esineb kuni aastani 2007 (40 a), misjärel hakkab tasapisi muutuma ja mõistan, et ka naised sarnaselt meestele võivad olla eksiteel, käituda vastuoluliselt, valetada, vägivallatseda, varastada jms… Eeltoodud „erandliku naise” ilmnemine ajaga üha enam sageneb… Põhjuseid on kaks. Selleks ajaks (2007) adun, et koolikiusu koorem on õlgadelt kadumas ja saadud vaimne trauma lahtumas (ca 27 aastat hiljem). Teine põhjus on õiguslik vaidlus ühe naisterahvaga ja protsesside vältel paljastuv tema valelik ja kalestunud pale.

Naiste idealiseerimine väheneb ja näen üha enam nende pahupoolt. Elu oma mitmekesisuses pakub selleks erinevaid elulisi situatsioone ning naiivne lillelõhnaline illusioon hajub üha kiiremini, mida tugevam tuulehoog on.


10.12.2014 (47 a) on põgus vestlus naisega TT, kelle hingelist põhiolemust tajun suurepäraselt, kuid käesoleva elu iseloomulikke detaile väga puudulikult. Olen šokeeritud, et põhiolemus ja praeguse elu komponendid erinevad üksteisest oluliselt! Üks väheseid või esmakordne sellelaadne intensiivne kogemus minu elus!

TT väline sära, intelligentsus ja arukus on põimitud äärmusliku egokesksusega, õeluse ja kurjusega… Esineb nartsissism ja vähene empaatia või selle puudumine… Olen hämmastunud, sest hingeline põhiolemus neid asjaolusid ei näita… Seega esineb suur vastuolu… Tegemist on veelgi enam silmi avava olukorraga, kus mõistan taaskord, et naine oma olemuselt ei olegi niiväga haruldane… Naissoo kuvand ingellikkusest mõraneb edasi…

Mitmeid aastaid vestlust järjepidevalt analüüsides olen jõudnud arusaamisele, et saatuse tahtel pidi kõnelus toimuma, et omandaksin minu jaoks ainulaadse kogemuse, mis õpetab ehk tarkust ei ole kunagi palju. Sain teada, et hingeline põhiolemus ja praeguse elu iseloom võivad üksteisest märgatavalt erineda ning teiseks naine ei ole hingeliselt eripärasem kui mees.

Ometi saatuslikul teerajal on naine oma isikus olnud väga kõrgelt hinnatud põhjuslikult! Kogetav koolikius tekitab ja salvestab negatiivseid emotsioone. Tüdruku või naise hingelise põhiolemuse tajumine kutsub esile positiivseid tundeid. Järelikult miinus ja pluss läbi eluperioodide püüavad leida tasakaalu! Umbes 40 aastaselt koolikiusu aktuaalsus sisemaailmas tunduvalt väheneb või kaob. Samal ajal „naine kui jumalus” jätkub hääbumist. Tuletan, et selles vanuses kirjeldatud tasakaal ei ole enam niivõrd vajalik.


24.09.2021. Vastu hommikut näen nn wow sisuga und, mis selgitab ja näitab ära põhjused ning seosed, miks läbi elu olen pidanud ja suutnud valitud naiste hingelist põhiolemust suurepäraselt tajuda? Olen leidnud vastuse läbi teadliku elu vaevanud küsimusele!

Lihtsuses peitub võlu ning vastus on lakooniline. Unes tajun ja pildikeel kirjeldab, et suur osa naistuttavaid minu elus on põhjuslikud hingelise arengu seisukohalt vähemal või suuremal määral.

Paljude naistega (mitte kõikidega) suheldes minu hing muutub tundlikuks ja vastuvõtlikuks. Sageli tajun naise hinge põhiolemust suhteliselt või väga hästi, mis sisuliselt ja piltlikult tähendab, et minu ja naise hing kommunikeeruvad üksteisega. Samal ajal naise füüsiline, argine ja maine „mina” ei pruugi sellest aru saada ega teadlik olla.

Minu hingele on oluline tajuda teist hinge. Saatuslikku teerada arvestades on kujunenud, et naise hinge tajun kiiremini, laiahaardelisemalt, sügavamalt ja mõnevõrra paremini kui mehe oma.

Teise hinge tajumine on tähtis minu hingelise tundlikkuse arengus. Iga tajumine arendab ja õpetab. Tunnetuslikud kogemused on vajalikud mateeria ja immateriaalsuse erinevate tahkude lahti mõtestamisel ning tajumisel.

Sõltuvalt hingelisest arengust on ka unenäod vastavad oma süžee, arusaadavuse, erinevate tajuvormide, sõnumite sisu ja hulga ning mäletamiste poolest.

Kordan üle lõigu, mille tõin välja 8. peatükis: “Järelikult. Mida rohkem keda/mida sügavuti tajud ja oled hingest puudutatud, seda efektiivsemalt su hingeline tundlikkus areneb. Seega sul edeneb ka oskus oma hinge võimalikult hästi hingelistele puudutustele avada. Tegemist on sisuliselt hinge tundlikkuse õpingute ja treeningutega.”

Septembri lõpus 2021 mõistan, et inimese hinge tajumisel ei ole oluline tema vanus, sugu, päritolu, isiklik ja isiksuslik ning ühiskondlik statuut. Seega inimeste tunnetamine varasest lapsepõlvest kuni tänaseni on teinud läbi omalaadse arengutsükli.

Hingelise tundlikkuse mõjusama arengu tagab sinu oskus oma hinge kuulata. Kui inimene ei kuula või ei oska oma hinge kuulata ja langetab reaal-materialistliku otsuse, siis see võib olla vastuolus hingelise maailma olemusega. Endas võib tekkida sisemine konflikt ja pinge.

Mida aeg edasi, seda lihtsam on olla oma hinges tundlik ning ammutada iseendast infot. Elu soodustab seda.

Järelikult nähtud uni on õpetlik, et jõuaksin enamike eelkirjeldatud tõdemusteni!

Iga inimene saab ennast analüüsida ja võib leida vastuseid, miks ta käitus elu jooksul niimoodi ning mitte teistmoodi? Samuti on võimalik jõuda enda unede sisudes järeldusteni, miks ja mida pidin nägema ning kas selles on sõnum või mitte?

Tüdruku või naise hingeline tajumine on arendanud minu hingelist tundlikkust oluliselt.

Hingeliste puudutuste temaatikat ja teooriat käsitlesin põhjalikumalt 17-ndas ning 30. peatükis.


Olenemata, et Katrini hingelist põhiolemust tajun hästi, siis tema käesoleva elu inimlikku iseloomu mitte. Võin enesele öelda, et ta meeldib mulle. Meeldivus jätkub kolmandas ja neljandas klassis ning samm-sammult võimendub. Tohutu vaimustus ja roosad prillid ees on viiendas klassis ning kuuendas (12 a) toimub magus edenemine. Armumine!

Ma ei saa armumisega mitte kuidagi hakkama. Tegemist on klassikalise platoonilise ja ainult endale teada oleva seisundiga. Katrin ei tea mitte midagi! Ja põhjuslikult. Minu enese hing aeg-ajalt kuulutab, et ma ei paku talle üldse huvi… Kusjuures hing ei eksi oma teadetes kunagi ja nii ongi…

Kuues klass. Aprilli lõpp (1980), päikesepaisteline ilm, +6 kuni +8 C, nõrk tuul. Teel koolist koju. Katrin on viimastel nädalatel sedavõrd minu mõtetes ja tunnetes, et esineb teatud paine või koorem, mis ei ole raske, kuid haldamine on keeruline ning ma ei tunne end ära… Kuidagi teistmoodi on olla… Ometi kuskilt kaugustest esinevad nõrgad signaalid, mis peegeldavad midagi omast…

20.05.2012. Fotograaf: Henry Küla

Koju jõudes viskan koti nurka, vahetan riided ja lähen järve äärde jalutama. Päike paitab nägu ja unistan temast… Äkitselt esineb vaimne plahvatus – ma armastan teda! Olen väga õnnelik… Taaskord kolm punkti ja ma ei lasku pikka arutellu armastuse üle, sest sellest tundest on kirjutatud väga palju. Enamik meist teavad, millega on tegu.

Tähelepanuväärne on hoopiski asjaolu, et tean väga selgelt, mis on armastus! Kuigi antud tunnet senise elu kestel ei ole varasemalt kogenud… Juba teel koolist koju esinevad märgid, et hinges on midagi omast ja tuttavlikku… Seega esineb peegeldus ja kaja eelmistest eludest, mil olen inimesena kedagi armastanud… Taaskordne kinnitus hingelisele järjepidevusele ja reinkarneerumisele elust elusse!

17. peatükis kajastasin Anneli ja Inge lugu, mis illustreerib samuti hingelist mälu eelmistest eludest.

Leian, et armastus on saatuse poolt määratud seaduspärane põhjuslik atribuut, mis teatud hetkel aktiveerub ning kestab kindla perioodi. Perioodi all võib pidada silmas lühemat või pikemat ajavahemikku. Pikema puhul kuni elu lõpuni.

Armastuse põhjuslikkust saab tõenäoliselt iga inimene ise analüüsida. Näiteks, milliseid muutuseid armastus sinu elus teeb, millised on kogemused-õpingud ja saadud tarkused? Kas armastusega seonduvalt on võimalik kõike lahti harutada ja mõista, ma öelda ei oska. Mina isiklikult selleks suuteline veel ei ole, kuigi edaspidi püüan teemasse vähemalt ühes peatükis süvendatult läheneda.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-31)

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-30)

33. PEATÜKK ⟡ Mõtisklused enesetapust ja suitsiidikatse aktiveerivad hinge jõulise avaldumise

Viiendas klassis (11 a) 1978-79 määratakse meile uus klassijuhataja HT, kes on väga inimlik ja leebe ning suhtub minusse mõistvalt ning hästi. Olen meeldivalt loksutatud ja tema poolt antavat eesti keele ja kirjanduse tundi naudin õppeainetest enim. Ta ei soosi kiusamisi ja Aivar on sunnitud vähemalt tema tunnis tagasi tõmbuma. Just seepärast on ta pannud mind keskmisse ritta kõige taha üksi istuma, mille eest olen talle tänulik. Õpetaja on teadlik, et mõned klassikaaslased on minu suhtes vaenulikud ja ta soovib mind säästa niipalju kui võimalik.

1979 jaanuar-märts, Henry Küla. HT tunnis tagumises reas üksi. Fotograaf: teadmata

Tegemist on vanusega, kus poistel on tekkimas kamba- ja grupivaim, mis on aluseks, et Aivari mõjusfääri kuulub aeg-ajalt kuni 3 kõige agressiivsemat poissi. On ju kambas julgem ja tal on võimalus etendada „tähtsat liidrirolli”. Füüsiliselt ta ongi vaieldamatu juht ning tema poolt sooritatava kiusamise ampluaa laieneb samm-sammult paljudele klassikaaslastele, sealhulgas tüdrukutele. Kui mõni poiss talle ei allu, siis annab peksa, korra või korduvalt. Järelikult tema tähelepanu jaguneb erinevate õpilaste vahel, mistõttu on mul vabamaid momente enam. Võib öelda, et ta on ebameeldiv tegelane.

Siiski on teatud seltskond julgeid poisse (3-4), kes tema ees mitte kuidagi ei paindu ja astuvad enda eest välja. Nad kuuluvad teise suurde kampa (ca 30 hingelist), kus on poisid paralleelklassidest, teistest koolidest ja ealine struktuur on erinev. Gruppi kuulub ka mitu aastat vanemaid noormehi, keda võib juba nimetada noorkurjategijateks.

Kiusamise mõistes on viies klass üsnagi stressirikas. Aivari ümber koondunud kuni 3 poissi on sisuliselt tentsikud, kes pealiku tunnustuse nimel poevad või nahast välja. Samal ajal nad ei ole nii ründavad, mistõttu saan end nende eest mõnevõrra kaitsta.

Juba tollel ajal sain aru, et kiusamise mõju minule on mõneti vastuoluline. Ühest küljest olen muutumas ka ise vihasemaks, mis on vajalik omadus, et enda eest seista. Kasutan nn „vihast ja ülbet maski”. Teisest küljest tajun empaatiavõime kasvu ja arengut. Selle hulgas tõuseb teravalt esile kaastunne kui selline; tunnen siiralt kaasa õpilastele, keda kiusatakse. Nähtud situatsioonid omakorda õpetavad ja arendavad sind teist inimest mitmekülgsemalt mõistma. Tegemist on saatusliku osaga minu elulisest teerajast ning mõistmise oskus on olnud läbi elu. Ütleksin, et inimest on üsnagi lihtne mõista, kuid sõltuvalt persoonist, tema tegudega ei ole võimalik kuidagi nõustuda.

Novembri algus või keskel 1978. Teisipäev või kolmapäev. Klassis ennem eesti keele tundi. Hjalmariga on meil omavaheline positsioonivõitlus. Tema üritab mind kiusata, mille läbi teenida tunnustust Aivarilt ja teistelt klassikaaslastelt ning tõsta oma staatust. Mina jällegi tõrjun rünnakuid. Ta on minust vähemalt poole peajagu pikem ja üle kolmandiku võrra kogukam. Vastaseis läheb tuliseks ja viimaks ta lööb mind.

Mul ei ole plaaniski alla anda ja läheb kakluseks. Rakendan oma viimsegi jõuraasu ja oskused ning kargan talle turja. Lasteaias omandatud maadluskogemused tulevad marjaks ja suhteliselt hea vastupidavus on eeliseks. Minu südikus on talle ootamatu ja vähendab tema indu rusikatega vehkida. Me oleme enamvähem võrdsed, kuid minu poolt talle tekitatud näovigastused on tõsisemad, hästi nähtavad ning paranevad mitmeid nädalaid. Vahetult ennem tunni algust lõpetame ärplemise.

Endalegi üllatuseks tõmbub Hjalmar samm-sammult tagasi ja katsetused kiusata kaovad. Aivari kolmest kambajõmmist kaks muudavad minusse suhtumist ja togimised ning tõukamised lõppevad. Jääb ainult egokeskne mokakobin, mis edaspidiste kuude jooksul vaikselt hääbub. Kolmas grupiliige Alar vähendab mõnevõrra oma agressiivsust. Aivar hoopiski võimendab enda üleolekut, millega näitab, et ta on jätkuvalt kõva tegija.

Umbes 1979 aasta alguseks võtab kiusamine Aivari poolt veelgi tuure üles. Pidev kaitserežiimis olemine on väsitav ning püüan leida pääseteed. Aeg-ajalt veeretan mõtteid, et võib-olla on vajalik end ära tappa… Ja valu lõppeb… Kuigi, mulle ei ole täpselt selge, mil moel ideed realiseerida?


Mai lõpus või juuni alguses laupäeva õhtul on kodus isaga suurem konflikt ja tema jõhkrus ilmneb taas. Saan karmilt nuheldud. Tajun väga suurt ülekohut ja nördimust, et isegi kodus keegi mind ei mõista… Lähen välja aia taha mõtlema…

Mind valdab viha, protestivaim ja nõutus. Allumine isale või Aivarile on tõsiselt ära tüüdanud ning pead tõstab iseteadlikkus ja ego. Ma ei talu enam rusikavõimu! Üritan keerulist olukorda lahendada, kuid ei oska. Tahan kogeda inimlikku suhtumist, aga kuidas? Parim väljapääs näikse olema kodust ära joosta… igaveseks…

Püüan koostada põgenemisplaani… Mõtetes tekib üsna intensiivne sisekõnelus iseendaga… Tegelikult enese hingega, mida sel moel ei ole ammu kogenud. Esineb diskussioon, kus mina esitan väite või idee. Näiteks, millal ja kuhu põgeneda? Samal ajal hing esitab veenvad vastuargumendid, miks minu heietus ei ole hea. Ideede hulka kuulub, et kodust lahkuda viivitamatult, ööbida kuskil erinevates keldrites ja mõne päeva pärast võiks vaagida enda uputamist Harku järve…

„Vestlus” vältab ligi 1,5 tundi ja hinge oskus targalt väidelda on muljetavaldav. Väljas hämardub, hakkab jahe, nälg näpistab, jalad ja selg on püstiseismisest väsinud ning üsnagi vastumeelselt hiilin koju. Soe söök on ootamas ja olen rahul, et kodust jalga ei lasknud… Poleks nagu põhjust olnud…

Sellest päevast alates on hing aeg-ajalt minuga ja ilmutab end. Ma ei ole enam üksi! Tähelepanuväärse asjaoluna kriitilised sündmused aktiveerivad hinge ilmnemise ja tema eesmärk on tagada minu eksistents. Võib arvata, et saatuse tahtel…


Juuni esimene pool 1979. Tulevad meelde laused, mida lasteaiajuhata kunagi ütles…

22. ja 23. peatükis kirjutasin lasteaia lõpetamisest (mai lõpp 1974), kus juhataja peab kohaletulnutele kõnet. Toon taas välja lõigu jutumärkides, millest ta rääkis:

„…Olete teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles…”

Tõenäoliselt hing juhendab ja suudan täpselt meenutada Ella mõtteid, mida ta rääkis viis aastat tagasi 1974 aastal. Sõnumist innustatuna järgmisel või ülejärgmisel päeval (neljapäev või reede) istun jalgratta selga ja väntan teisele poole Harku järve. Lõunapaiku jõuan lasteaia juurde.

Aia tagant juhataja kabineti aknasse vaadates teda näha ei ole. Lastel on praegu uneaeg. Umbes 15 minutit endamisi arutlen, kas otsida Ella üles ja rääkida kiusamisest koolist või mitte. Tean, et ta on ainuke, keda usaldan ja kes aidata suudaks. Mitte kellelegi, ka vanematele ei ole varasemalt midagi rääkinud… Ei ole kedagi, kes minust aru saaks…

Julgus veab alt ja tagasihoidliku idee matan maha. Leian, et ma ei ole enam nii väike, et abi paluda. Küllap saan ise hakkama…

Neid ridu kirjutades selgub, et hing teeb maksimumi, et mind nendel keerulistel aegadel aidata. Mul esineb puhas taju ja kontakt enda hingega ning antakse juhised, kuidas parimal võimlikul moel käituda. Teha kõige sobilikum valik!

Siiski otsuste langetamisel eiran taju ja kasutan nö reaalses maailmas omandatud teadmisi. Konkreetsel juhul on mõistuse hallata väga piiratud info, mis sisuliselt tähendab, et aruraas on eksiteel. Esineb situatsioon – hinge erakordsed ja laiaulatuslikud teadmised versus sinu tilluke taiplikkus. Eeltoodust näeme, et valikuid on kaks. Tajul põhinev on esimene, et pean Ellale kõik ära rääkima, mis lahendaks probleemi kiiremini. Mõistusel rajanev on teine, et jätan kõik enda teada ning lasen jalga, mis viib väljapääsust kaugemale ja võib keerdsõlme süvendada.

Isiklikult arvan:

⌘ Puhas taju ja hinge poolt antav autentne soovitus ei eksi kunagi, vaid elu jooksul omandatud teadmised võivad alt vedada. ⌘

Küsimus on, kuidas tuvastada, kas soovitus on antud hinge poolt või kasutad oma mõistust? Teave, mis pärineb immateriaalsusest ja käesolevast reaalsusest ning on omavahel segatud, võib otsuse langetamisel samuti „segavaks” faktoriks olla.

Juhataja poolt 1974. aastal öeldud laused on prohvetlikud. Justkui ta teadis juba tol ajal, mis tulevikus juhtub ja pakkus pääseteid… Leian, et tegemist ei ole juhusega, vaid ettemääratusega ehk kõik on kõigega põhjuslikus ja mõjusas seoses. Täpse teoreetilise sõnastuse leiad teooria lehe 9. peatüki alt.


Kuuendas klassis (12 a) 1979-1980 koolikiusamine jätkub. Aivari kiusab avalikult ja tema kambaliikmed varjatult. Ahistamise võtete hulka lisandub sinu koolikoti peitmine, kotti prahi panemine, koti sisu põrandale tühjendamine, õpikute ja õppevahendite erikohtadesse peitmine. Aivari puhul ka jõuline riietest ja harvem juustest tirimine ning ründav mõnitamine ja alandamine. Või selline „pisiasi”, et kui soovid istuda, siis tool tõmmatakse ootamatult alt ära ja kukud põrandale. Kamba tegevust saadab närviline lõbusus ja naer.

Olen segaduses ja ei oska seisukohta võtta. Kamba aktiveerumine on ootamatu ning viiendas klassis paikapandud jõujooned enam ei kehti, on murenemas või muutumas. Üritan uue olukorraga kohaneda ja asuda taas nö totaalkaitsele.

Endine klassijuhataja EF häbimärgistab mind endiselt ja tema tunnis pean õpilastest ainukesena istuma tagumises pingis üksinda. Justkui hoiatav näide imelikust puuriloomast, kellest peaks ilmtingimata hoiduma. Seega EF käitumine on suunatud minu alandamisele, kuid HT oma hoopiski toetamisele.

Siinjuures lisan, et kuuendas klassis HT tunnis ma pingis üksi enam ei istu, vaid paremas reas Ainiga üsna ees. Tuleb kasuks ja omandan eesti keelt ning kirjandust paremini, mis pealegi pakub huvi.

Ilmselt oktoober 1979, teisipäev või kolmapäev. Pärast neljandat tundi jookseb Aivari kamp mulle selga ja kallavad odavat odekolonni peale. Alguses ma ei saa aru, millega tegemist, on mingi arusaamatus või hoopiski rünnak ja kus kohast lääge lõhn tuleb? Alles pärast viiendat tundi mõistan, et tüübid tegid „nalja” ning avastan, et mind on täis lastud. Odekolonni valamine ja kooliasjade peitmine kestab kuni reedeni. Kiusajate vastu on raske saada, sest ma ei oska toimuvast kindlat arvamust kujundada. Täpselt ei tea, kes sulle grupist selja tagant odekolonni peale valab ning ei näe, kes vahetunni ajal kooliasjadega inetult ringi käib?

Siiski teen proovi ning manan ette vihase ja mõneti ründava näo ning kasutan lauseid ja sõnu, mida varasemalt öelnud ei ole. Taktika mõjub ja suudan kolme kambajõmmi ikkagi mõnevõrra taltsutada. Samas mõistan, et olen juba üsnagi abitus olukorras…

Frustratsioon on tõusnud lakke ja nädalavahetusel katsun mõtetes leida mingisugustki selgust ja väljapääsu. Arutlen, kuidas peaksin käituma, et edaspidi võimalikult vähe pihta saaksin.

Järgmise nädala esmaspäeval kolm kambapoissi on rahunenud ja agressiivsuse tase langenud. Nad ei ole oma iseloomudelt järjepidevalt tasakaalutud ja sõjakad nagu Aivar on. Olen jõudnud järeldusele, et pean enda eest veel enam seisma, muidu lihtsalt murdun või kaotan kontrolli ja vigastan kedagi (mängin mõttega võtta kooli isa pussnuga kaasa). Enesekaitsena rakendan vastu ülbamist ja näitlen kukke, kes vajadusel nokaga virutab. Harva esineva füüsilise kontakti korral kasutan kaitseks nügimist ja tõuklemist. Ainult Aivarist ei saa jagu, temale olen sunnitud alluma ja taluma aegajalt tulevaid rusikahoope.


Mu ümber on piisavalt klassikaaslasi, kellega saab normaalselt suheldud. Samuti väljaspool kooli on kaaslased ja sõbrad. Füüsiliselt ma ei ole üksi ja ka mu hing toetab kõigiti. Annab väga hästi nõu, kuidas peaksin käituma, mida ja millal tegema või mis juhtumas on. Hinge abi kontekstis olen väga hoitud ja varasemalt öeldud, hinge huvi seisneb selles, et püsiksin elus. Seega:

⌘ Kui sul on aega ja tahet enda hingega olemiseks ning sellesse süüvimiseks, siis see ongi tähtis ja vajalik hingelise arengu seisukohalt. ⌘

Ometi mul puudub kõige lähedasem ja usaldusväärsem sõber, kellega rääkida avameelselt kõigest pisemate detailideni, oma muredest ja soovidest ning saada inimlikku toetust, soojust või abi. Tunnen end üksikuna ja ebavajalikuna… Aivari vastuoluline ja ründav käitumine lõhub mu vaimset tasakaalu väga palju ning süvendab alaväärsuskompleksi.

1979 aasta sügisel olen tegemas plaani, kuidas ennast ära tappa… Variantide all on 9-korruselise maja katuselt allahüppamine, liikuva bussi või veoauto ette jooksmine, enda pussitamine, poomine või elektriga tapmine. Kaalun erinevate versioonide vahel, plusse ja miinuseid, milline nendest oleks kõige kiirem ja valutum meetod…

Enesehävituslike kavatsuste võrdlemisel kasutan mõistust ning taju ja tunnetus puudub. Nendel hetkedel hingega kontakti ei ole ja nõuandeid ei saa. Ei ole väitlust nagu kevadel kui kodust ära joosta tahtsin. Täiskasvanuna analüüsides leian, et saatuse tahtel on teerajal märk, mida pean nägema ning kogema… Ja kogemus õpetab!

Novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Vaimselt olen kokkuvarisemise äärel ja iga samm viib järgmiseni. Saan aru, et ma ei suuda enam võidelda. Aivari tohutu agressiivsus ja EF kalkuleeritud alandamine on jõudnud erakordselt kõrge määrani, mis tinglikus mõistes on maksimum, mida need inimesed nendel hetkedel välja mõelda suudavad ja on võimelised teostama.

Viimases kahes tunnis ja iseäranis teel koolist koju teen lõpliku otsuse, et tapan end elektriga ja see mõte rahustab mind… Korduvalt naeratan endamisi ja suur koorem langeb õlgadelt… Tajun vabanemist, võrratut vabadust ja kergust… Miskit ei lähe enam korda…

Närvilisus tuleb koju jõudes tagasi, süda ägedalt klopib ning muretsen ema pärast, mida ta minu surmast võiks arvata… Viivuks käib mõte läbi, äkki ei tapaks end ära… Panen toariided selga, otsin kapist ema metallist sukavardad ning lähen akna all asuva elektrikontakti juurde…

Põlvitan põrandale, et mind aknast näha ei oleks… Käed värisevad, kuid viimane otsus on langetatud… Olen valmis lahkuma… Torkan vardad elektrikontakti… Tekib elektriring ja keha läbistab tohutu ning kujuteldamatult kõva värin ja võimsad raputused… Südamerütm on oluliselt häiritud…

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

NB! Ei soovita mitte kellelgi enesetappu proovida! Vabasurm ei lahenda probleeme, vaid lükkab järgmisse elusse edasi! Kaasaegses Eestis on loodud suitsiidiennetus ning kindlasti on vajalik kohe ja häbenemata abi küsida!

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: