Rühmas on lapsed vanuses 4-6 aastat. Olen neljane. 1971 november või detsembri algus. Mänguaeg pärast õhtusööki. Enamik poisse on haiged ja esimest korda elus paneb kasvataja mind tüdrukutega mängima. Puiklen vastu, kuid nad on väga sõbralikud ja võtavad kampa. Seltskonnas on neli tirtsu, kellest üks on minu vanune ja kolm vanemad.
Mul tekib huvi, sest kõik on uus ja puudub võistlusmoment, mis poistega sageli esineb. Plikad on pehmed, malbed ja vaoshoitud. Vajadusel väga enesekindlad kui peab enda eest seisma. Olemine on suhteliselt mugav. Esineb esmakordselt omapärane taju, mida poistega suheldes varem tundnud ei ole. Tunnetan tüdrukuid teistmoodi kui poisse!
Patsikandjad mängivad nukkudega kodu. Varem olen kõrvalt näinud küll, aga osalenud ei ole. Minuealine Anu kannatlikult selgitab, kuidas kodu mängimine käib ning annab ühe nuku mulle. Olen vaimustatud õrna ja tundelise selgitamisviisi pärast – taaskord esimene kogemus elus. Tegelikult haaran mõtteid lennult, justkui tean täpselt, kuidas asjad käivad. Mängu põhimõttest saan väga hästi aru ja üle viie minuti mängin vastavalt „eeskirjadele”.
Äkki tekib igavus ja toon auto ning ärgitan paarilist autoga mängima. Selgitan lühidalt ja konkreetselt, kuidas mängimine käib. Ta proovib mõned korrad, kuid loobub ja toimetab nukuga edasi.
Mängin autoga veel natuke, kuid üksinda tegevus ei ole see ja naasen kodu juurde tagasi. Pean natuke kauem vastu kui ennist, kuid iga minutiga saan enam aru, et mängus peab tegema muudatusi.
Aktiivse ja energilise poisina teen plikale ettepaneku, et nukud peaksid omavahel võitlema sarnaselt kui poisid sõduritega mängivad. Näitan kiiresti ette, kuidas kaklemine käib. Anu võtab nuku ebalevalt kätte ning hakkame võitlema, kuid üsna kiiresti teatab, niimoodi mängimine ikka ei käi küll. Kutsub mind rahule ja hästi viisakalt, sugereerivalt ning hellalt räägib kodu mängimise põhimõtteid. Siiski arvan, et mängu eeskirjadesse peaks tegema uuendused ning püüan veenda, et nukud peavad omavahel heitlema.
Diskussioonist ei saa asja ja tirts jätkab rahulikult mängu. Olen hämmastunud, et ta ei lasku väitlusse ning ei asu oma positsiooni kaitsma! Ma ei anna talle asu ning näitan taas, kuidas nukk võitleb.
Äkitselt plahvatab ja ajab mu ägedalt eemale! Sellise keevalise reaktsiooni pärast olen segaduses ja mu kangekaelsus tõuseb esile ning proovin veel oma tahet kehtestada. Sekkun mängu agressiivse jõuga… Paraku teen vea! Kohe on platsis vanemad tüdrukud ja tõukavad mu eemale. Katsun jätkuvalt end maksma panna, kuid tagasiside on selle võrra tugevam ja tekib suur tüli.
Tõmbun tagasi ja jõud ei käi samuti üle. Mõttes hindan tüdrukute arenenud kambavaimu kõrgelt ja grupiviisiline vastuhakkamine on uue senitundmatu võitlusviisi avastamine.
Teesklen, et olen leppinud ja kõigega nõus ning piidlen plikatirtse silmanurgast. Olukord näib ajapikku rahunevat ja lähenen ettevaatlikult… Üritan olla väga sõbralik ja kohati lipitsev….
Taaskord pahameelepuhang! Veel vihasemalt ja dramaatilisemalt aetakse eemale!
Pudikeel
Mõne päevaga Anu tulisus lahtub ning astun talle ligi ja teen juttu tühjast tähjast. Ta on kombekas ja leebe nagu meie vahel ei oleks tüli kunagi olnud. Mul on kindel plaan ja trump tagataskus. Soovin muljet avaldada ning tõsta enda renomeed! Hakkan pudikeeles rääkima! Näitan, et mul on kõvad oskused valitute salakeeles kõneleda! Tunne on väga eriline ja uhke!
Väga ootamatult vastab tirts samuti pudikeeles ja oi kui kõrgelennuliselt ning elegantselt! Ta kasutab väljendeid, mida ma varem ei ole kuulnud! Olen tõeliselt ja sügavalt rabatud! Uskumatu olukord, kus minu arvates ainult poistel esinev priviligeeritud oskus on ka tüdrukul! Võtan kokku enda parima andekuse, teen tarka nägu ja viskan mõned pudinad õhku…
Anu ei pane minu annet tähele ja pudistab kõlavalt ning hääletooniga eriliselt mängides vastu! Nii me omavahel ping-pongitame ning mõistame, et oleme võrdsed partnerid. Olen lummatud plika talendist nii ilusasti pudistada. Suhtumine Anusse muutub oluliselt ning tekib suur austus ja lugupidamine. Saan temast paremini aru kui ei iialgi varem ning tajun lähedust ja sõprust. Sellest hetkest tunnetan tüdrukuid samahästi kui poisse. Mõne päeva möödudes tunnistan enesele, et Anu on minust targem, mis tähendab, et hakkan tüdrukuid erilisemateks ja arukamateks olevusteks pidama kui poisse.
Seletava sõnaraamatu alusel on pudikeel – ebaselge, eriti väikelapsele omane vigane hääldus ja kõnepruuk. Raamat kirjeldab mõistet korrektselt. Samal ajal räägivad lapsed omavahel pudikeeles ka tahtlikult, kuigi emakeele oskus on juba olemas.
Kui väikelapsed soovivad isekeskis nn salakeeles rääkida, siis kasutavad pudikeelt, et täiskasvanu aru ei saaks. Pudikeele saab vajadusel muuta väga keeruliseks häälitsuste kombinatsiooniks, mis ei ole enam vigane kõnepruuk, vaid omaette keeleoskus. Huvitaval kombel osa või enamik lapsi mõistavad üksteist. Taipamine põhineb hingede vastastikusele nn telepaatilisele kommunikatsioonile. Lapsed tajuvad teineteist väga hästi ja pudikeel ainult täiendab arusaamist. Seega paljud väikelapsed on väga tundlikud ning kasutavad suhtlemiseks vajadusel eripärast tajuliiki ja võimet (telepaatiat), mis vanuse lisandudes aegapidi reeglina hääbub kuni lõpuks kaob.
Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 