Täiendatud 08.08.2023.
Isiklikul hinnangul on inimene siia maailma tulnud selleks, et hingeliselt täieneda. Selleks on saatus, milles on juhendid sinu käesolevaks eluteeks läbi erinevate kogemuste. Tinglikult negatiivsed ja positiivsed läbielamised, mis ometi kõik on vajalikud, et muutuksid mitmekesisemaks.
Olen enda peal pannud tähele ja tudeerides ka teisi indiviide näib, et inimene käitub sageli ennast säästvalt ning soovib, et ta tunneks end võimalikult hästi. Ta tahab head! Isegi kui tegu võib sisaldada pinget, siis tehakse arvestus, et järgmine, ülejärgmine jne või antud tegude koosmõjus saan tulemuseks enam hingerahu. Sedamoodi järjepidevalt ja läbi elu või elude!
Järelikult sinu saatusesse on kodeeritud rahulik eksistents! Sõltub persoonist, kas hingerahu tekitab vägivalla produtseerimine või vastupidi. Rahu mõiste kui selline jääb, muul juhul sa ainult vigastaksid end!
Sul kujunevad välja rutiinid ja tegevused ning lood enesele mõttelise ning reaalse mulli, kus tunned end hästi. Mullis ümbritsevad sind valdavalt positiivsed inimesed ning keskkond, kus liigud või asud. Vähemasti sooviksid sedamoodi. Kokkuvõtvalt on tegemist hea energiaga – võtad vastu ja kiirgad ise. Siinjuures kriipsutan alla, et „hea ja mitte hea” on individuaalne kujund – kes, kuidas mõistab ning aru saab.
Hea energiaga on selline lugu, et mida aeg edasi, seda enam tajun. Küllap on tegemist kogemustega ja osaga inimeseks olemisest. Mul on väga hea meel, et järjepidevalt on võimalik toredate inimestega suhelda, teha oma tagasihoidlikke väikeseid toimetusi.
Ümbritsevat elukeskkonda kujundan pidevalt head energeetilist tunnetust silmas pidades. Klassika on, et istutad aeda konkreetsetesse asukohtadesse endale meeldivad taimed või paned pingikese siia, kivikese sinna jms. Või kujundad kodu jne. Lugeja teab, millest räägin! Tõenäoliselt enamik meist võimaluste piires nii käitub või unistab!
Kunagi paigutasin aeda erineva suurusega kive, 250-1500 kiloseid. Igal kivil on oma teekond, mida teinekord oled suuteline tunnetama. Sealhulgas hoomad madalsagedusliku positiivse energiana. Koht kuhu paigutad, on samuti tähtis. Just sinna, kus näikse parim asukoht olema! Intuitiivsel tasandil olengi sarnaselt toiminud. Aastaid hiljem mõistan, et olen käitunud õigesti, vastavalt enesetundele ja olemusele.
Kivid võtsid suhteliselt kiiresti omaks linnud, putukad, taimed. Mõnevõrra hiljem loomad. Kassid ja rebased. Nemadki mõistavad ning tajuvad head energiat! Seega tegemist on sidususe ja põhjuslikkusega! Mõtlesin küll endale ja ei osanud teisi näha. Siiski nad tulid ja naudivad head aurat ning turvalist keskkonda! Ma ei näinud eelkirjeldatud olukordi ette ja olen väga rahul, et rõõmu on tänasel päeval üha enam.
2023 märtsist-juulini askeldavad metsloomad maja ümber erakordse usinusega. Jänesed 4 tk, kitsed 4 tk, rebased 4 tk. Rääkimata siilidest ja lindudest. Hämmastun, et jänesed on väga julged! Ta teeb oma toimetusi rahumeeli edasi kui temast möödun, taimi ta lähedal kastan vms. Või kitsed. Umbes juuni keskel on situatsioon. Lõpetan kastmise 23:00 paiku ning kaks kitse astuvad umbes 20 meetri kaugusele ligi, rahulikult krõmpsutavad rohtu ja võtavad sind kui omainimest! Näiteks rebaseema. Lähen temast viie meetri kauguselt mööda ja ta on rahu ise. Kokku me ei põrka, aga jällegi tere-tuttav! Empsi rebasekutsikad mängisid mais ja juunis aktiivselt akende all. Või rebasekutsikas mängib ja samas lähedal nosib jäneseisand rohtu, täielik rahusaar!
Tähelepanuväärne, et pererahvast metsloomad üldiselt ei karda. Järeldan, et loom tahab head ja tajub, kus talle sobib olla! Hoopiski teel jalutajaid peljatakse!
Näha ja tajuda mitme kuu vältel metsikuid loomi võrdlemisi lähedalt, loob (püüad kinni) õdusa hea energia, mida mõtestan lahti suurepärase aurana. Minu jaoks haruldaselt pikk seiklus, mis tekitab(s) suure naeratuse ja hingerahu. Mõistan ning saan kinnituse levinud arusaamisele – tähtis on ennast hästi tunda! Enamik inimesi, kes tunnevad end oivaliselt, peegeldavad head energiat edasi ka teistele. Jõudumööda püüan niimoodi olla ja käituda.
10.06.2023 laupäeva varahommikul on perekond kitsed puhkusel. Härra Sokk ja proua Kits! Inimesi ja koeri ei ole! Hoopiski meie ja tunneme end suurepäraselt! Ainult linnulaul ja suur vaikus! Soe on! Hästi maitsevad toominga ja kibuvitsa mahlakad võrsed. Nojah, jänes ka põikas paariks minutiks läbi, aga oleme ontlikud naabrid. Me ei lase end häirida ning jätkame hea parema maiustamisega.
10.06.2023 laupäeva hommikul veedab perekond Rebane lõbusalt aega. Proua Rebane toob kolm kutsikat maja juurde kiirele jalutuskäigule, mille kestuseks on kuni paar minutit.
10.06.2023 laupäeva hilishommik, proua Kits sätib minekule. Proua Kits laiskleb ning üritab tukkuda. Paraku kaks varest tulevad luurele, kellest julgeim hiilib pikutajale ligi ning toksab paaril korral nokaga. Tule taevas appi! Isegi puhkepäeval ei saa rahu! Kitseke ajab end püsti ja varesed teevad ulakalt, kärarikkalt kraaksudes kiiresti vehkat.
Loodusnautleja sätib varsti minekule. Tund on ka hiline ning juba on kuulda erinevaid krõbinaid. Peab end varju alla peitma…
12.06. hilisõhtused ja 13.06.2023 öised/varahommikused seiklused. „Emps ikka hoiatab haugatusega, et on oht ja ma liiga julge ei oleks, misjärel jooksen kiiresti peitu! Uudishimu saab varsti võitu ja tulen ikkagi tagasi poseerima! Väga sageli annan ennast näole! Olen kõige edevam ja mänguhimulisem rebasekutsikas! Kaamera klõpsatused mind enam ei häiri ja vahetevahel vaatan fotograafile sügavalt ning kelmikalt silma! Olen tulevane staar, asjad on mul selged ja käpas! Minust saab näitleja!”
Võib-olla niimoodi mõtlebki üks vallatu rebasekutsikas!
Kolm kutsikat ja ema tulid lavale päikseloojangul 12.06.2023 kella 22:30 paiku. Emme on põhiliselt eemal. Jälgib kutsikate energilist ja pöörast mängu – jooksmine, kiirendamine, põikamine, hüpped, jõu ning ilunumbrid jms. Kell 03:30 on juba üsna valge, mängimine ei ole enam turvaline ja perekond Rebane lahkub varju alla.
Pildistamistingimused olid keerulised. Grupipildid tulid pimeduse tõttu pigem udused või ei saanudki pildistada. Näiteks perekond neljakesi koos, rebane siili uudistamas, kits siiliga jms lõbusad kaadrid.
Ma ei jäta unenägu meelde, mis on ometi väga selge, kuid tõlgendamine ootamatu sisu tõttu on esiotsa keeruline. Siiski pean vajalikuks mõne sõnaga puudutada, mis meeles on, sest esineb seos lähitulevikuga. Ilmselt 18.06.2023 pühapäeval vastu hommikut näen und, kus olen varasel õhtupoolikul ühe suurema piduliste seltskonna liige, vast 15-18 inimest vanuses 23-36. Unes ma neid ei tunne või tean väga vähe, tegelikus elus ei ole kordagi näinud.
Teadmata põhjustel puutun kokku ühe noore mehega. Kasv umbes 172 cm, kaal ca 68-70 kg, ligi 36 aastane, helepruunide kohati lokkis juustega, heledad suuremad silmad, tal on seljas mõnevõrra määrdunud riided ja on kasimata. Lohakavõitu ja kahtlaselt libekeelne, rumal ning kesise haridusega. Räägib eesti keelt halvasti, emakeel on vene keel. Tarbib sageli alkoholi ja narkootikume. Hetkel on millegi mõju all ning on kontaktne pelgalt osaliselt.
Ma ei oska selgitada, kuid olen sunnitud ta kinni pidama. Olenemata, et rabeleb ning avaldab oskamatult nõrka vastupanu. Hoian temast kõvasti kinni ning tõuseme umbes viie meetri kõrgusele õhku ja lasen ta lahti. Ta kukub selg ees maapinnal asetsevatele kividele ning murrab selgroo kaheks osaks. Hõljun mehe juurde ning katsun kaelal asuvat pulssi, mis enam ei löö… Surnud…
Olen masendunud, et tapsin tahtmatult inimese ja mõtlen, kuidas oma tegu varjata, kuid lahendust ei näe. Kogu seltskond on tunnistajaks! Süümepiinade, kahetsuse ja väljapääsmatu olukorra tõttu avan silmad. Kehas on raske tunne, otsekui nähtu on olnud tõelisus!
Püüan une sisule pihta saada, kuid mitte kuidagi ei õnnestu. Unes esindatud mina ei vasta minu praegusele minale ning on arusaamatu, et oleksin lähiajal olnud või tulevikus veedaksin sedamoodi aega. Uni läheb meelest.
24.06.2023 laupäeval kell 9:08 hommikul kuulen aknast kummalist lõhkumise heli! Alguses ma ei pööra tähelepanu, kuid plaksatused ei jää vaiki ning tõttan õue kaema ja uurima. Lukud-riivid kiiresti, kuid mürarikkalt lahti ja hüppan õue, kuid mitte kedagi ei näe!
Ahaa! Keegi on ikkagi õues käinud ja umbes 15 kilose paekivist kamaka vastu maad katki visanud! Teen jooksujalu tiiru ümber maja, vaatan tähelepanelikult vasakule-paremale, kuid paharetti ei näe. Küllap jooksis minema kui ukse kallal sahmerdasin ja lukke avasin!
Paeplaat on tuttav, kuid ma ei saa aru, kus kohas olen seda varem näinud? Lasen silmadega lähiümbruskonnas ringi ning viimaks leiangi asukoha. Kivi on taritud paekiviaiast ja keset õue kaheks tükiks katki visatud! Panen kivid tagasi ja ikkagi on arusaamatu, miks peaks keegi võtma suure kivi ning lihtsalt niisama vastu maad puruks viskama…
Märkan, et üle 100 aastase peakivikuuri lukk tundub kuidagi kahtlaselt kriibitud olema… Nüüd mõikan! Loomulikult! Paekamakaga üritati lukku purustada… Vana ja väärikas uks pidas mõneminutilisele vandaalitsemisele hästi vastu ning vihaga visati paeplaat vastu maad jõuga puruks! Äkitselt tuleb unekaader meelde – murtud selgrooga mees ja kaheks tükiks rebenenud paekivi on omavahel seoses!
Kas kirjeldatud mees unes ja pätt, kes õues möllas, on sarnased, ma öelda ei oska, aga välistada ei saa. Eelmisel õhtul ja samal öösel tehti jaanituld ning peeti pidu. Millise seltskonna liige kurjategija oli, ei tea öelda. Oletan, et kaak oli narko- või alkojoobes, millest annab tunnistust sündmuskoha jälgede ebamõistlikkus. Kui oleksin märatsejat näinud, siis mismoodi oleks lugu edasi arenenud, samuti ei oska arvata. Võib-olla olnuks tõsine ja eluohtlik vastaseis… Isiklikult arvan, et uni oli ennustava ja hoiatava sisuga…
Teisipäeval 27.06.2023 kell 05:18 varahommikul olen sunnitud magusa une katkestama kui üks tuttav tüüp helistab ja küsib:
„Kas sa puhkad niisama või magad?”
Mina: „Magan…”
Pikka juttu me edasi ei aja ja soovitab edasi tudida… Tegelikult väga kummaline küsimus esmalt ja teisalt uni on rikutud! Lisaks olen maganud kõigest paar tundi ja ees on ootamas pingeline päev. Üritan suikuda, kuid õues on vareste hädakisa. Sedalaadi häälitsusi tean ning järelikult rebane on kondamas. Vaatan katusaknast lääne suunas välja ja nii ongi. Seitse minutit jälgin rebast kuniks ta oluliste uuringutega on jõudnud ühele poole ja kobin voodisse.
Kaunikesti kiiresti tekib N1 seisund (ärkveloleku ja uinumise staadium, varasemates peatükkides leidnud kajastamist) ja elus esmakordselt tajun sedavõrd kirkalt ning kristalselt, mil hing kehast lahkub! Hing platseerub maapinnale ja majast kuni 15 meetri kaugusele ning vaatepunkt on läänest ida suunas, kus reinuvader parasjagu nuusib. Seejärel liigub uude vaatepunkti loodesse ja suunab pilgu idakagu ja kagu suunas. Seega hing jälgib vaderit erinevatest vaatenurkadest!
Eheda ja ehtsa taju ajel otsustan unne mitte veel vajuda. Tõusen üles ning teen kiired märkmed, mis just toimumas oli! Taas voodisse ja mõne minutiga olen sügavas unes.
Arvan, et N1 seisund ja omapärased olukorrad alates helistamisest tekitavad intensiivse impulsi, mis ergastavad ning avardavad hüppeliselt mu tundlikkust. Luuakse tingimused kanali avanemiseks ID-sse (Infodimensioon) ja immateeriasse, millest vajalikku infot hankida. Järelikult peangi kõike kogema ning saama targemaks!
⌘ Uni annab võimaluse hinge lahkumisele kehast. ⌘
Leian, et teatud olukordades su hing lahkub kehast. Tegemist on põhjuslikkusega, et edastada une vahendusel olulist teavet, mida sa muidu kätte ei saa! Saadud informatsioon kuvatakse unenäona, mida ärkvel olles on vaja suuremal või vähemal tõlgendada, et sisust ja sõnumist saaksid aru.
Tähelepanuväärne, et paljud inimesed lõpetavad maise teekonna magades. Teoretiseerides sa näed unenägu, hing lahkub kehast ning asub täitma une stsenaariumi. Paraku saatuserajal võib olla kirjas, et unest sa enam üles ei tõuse ning oledki püsivalt teel immateeriasse. Seetõttu keha sureb…
Pärastlõunal helistab tüüp tagasi ja vabandab, et tal läks ajaarvamine sassi ning ei osanud arvata, et kellaaeg niivõrd varajane veel on…
Esmaspäev 05.11.2018. Vastu hommikut nähtud unenäo lühikirjeldus.
Olen Venemaal Euroopa osas või Skandinaavia kandis, mis on Maa ja ei ole ka. Sõjaväes, asumisel või sunnitöölaagris, seljas vastav riietus. Mind hoitakse näljas ja magada saan vähe. Järjepidev vaimne vägivald, eriti juhtkonna poolt. Väga keeruline ja väljapääsmatu olukord! Ometi püüan kuidagi hakkama saada. Kui vahel õnnestub, siis peidan end ära. Siiski olen leppimas ja jõuetus on suur. Tajun, et komberdan kustumise teekonnal…
Paraku mitte kedagi ei ole aitamas ja kellelegi ei saa toetuda! Kuigi inimesed on ümber, olen täielikus üksinduses. Kõikide isiklike murede ja teemade lahendamine on minu ainupädevuses. Tulemuseks tunnetan ainitist ja tohutut sisemist negatiivset pinget, paratamatust ja lootusetust.
Olen parandamatult haige. Põen neljanda astme kopsuvähki, lisaks on kaks raskekujulist kroonilist haigust. Tean, et mind maetakse nimetuna suvalisse kohta nagu ma ei oleks mitte keegi, vaid rämps ja tüütus… Hauda ei tähistata… Ma ei taha surra!
Tahan väga koju ema juurde! Mõistan, et ema on olemas ja ei ole ka… Ühtäkki puudub kindlus, kas on üldse kuhugi minna… Järsku adun, et ma ei saa eales koju ema juurde… Jään viimse hingetõmbeni siia, igavesele unele suikuma… Nimetuna, tühja kohana…
Avan silmad. Ma ei ole näinud mitte kunagi und, kus on suures-suures ja tülkjas kuhjas koos mõõtmatu üksindus, ääretu negatiivsus, täielik lootusetus, põhjatu kurjus! Selline tatine, veniv, kleepuv ja kobrutav emotsioon rõhub mind ärgates. Sõnavarast jääb puudu, et pädevalt kirjeldada.
Õnneks materiaalne maailm on kui viimane õlekõrs vinnamaks end lõputust mulksuvast mädamülkast pinnale. Tajun samm-sammulist koormast ja kõntsast vabanemist. Tundub uskumatu, et olen pääsenud, tekib kergendustunne ning kivi langeb südamelt…
Resümee. Paraku unenäo sõnumist ma aru ei saa ja kroonilisi haigusi ei mäleta. Vaatan aknast välja, rebane luusib. Aeg on alustada päevatoimingutega.
Uni jääb mind mõtetes saatma. Kimbatus on suur, sest spiritualistlikel unedel on minu kogemustele tuginedes sageli kui mitte alati midagi öelda. Vastuse leidmisele püüan läheneda professionaalselt ning võtta arvesse erinevaid tähelepanekuid.
Meenub, et ennem ülalkirjeldatud und nägin teist unenägu, kus olime emaga koos. Meil olid vestlused ja ühised tegevused. Teadsin, et ema on surnud ja suhtlen tema hingega. Enamat unenäost ei mäleta.
Eelneval päeval, pühapäeval, liikluses olles on ohtlikud situatsioonid, mis tõsiselt ärritavad. Samuti üks tuttav vihastab mu peale kui kritiseerin tema käpardlikku ja saamatut tööülesande täitmist, mille demonstratiivselt mõne minutiga korrektselt ümber teen. Juhtunud seigad loovad vastava fooni, et oleksin küps nägema ja kogema esmaspäeva öösel unesid võimalikult tundeliselt ning sügavalt.
Esmaspäeva esimesel poolel mõistan, et tunnetasin unes ema emotsioone ja nägemusi, mis tal olid perioodil juuli lõpp 2018 kuni surmapäevani 15.10.2018. Iseäranis kui ta oli juba haiglas ning esinesid poolteadvusolekud ja koputused immateriaalsuse lävepakul. Nägemustes oli palju negatiivsust, üksindust, pahaendelisust, lootusetust ja paratamatust, surma. Kõik on unes kirjas!
Ema suri 4 astme kopsuvähki. Oli pöördumatu luude hõrenemine ja nägemise halvenemine. Seega kolm haigust, mida uni esitas. Kogesin sarnaselt, mida ema! Ta peitis end korterisse ja viimastel aastatel väljas enam ei käinud. Kartis kukkuda ja häbenes, et on väeti ning küürus.
Saadan õele järelepärimise, äkki on ta ema terviselugu lugenud? Kahjuks mitte kordagi, digiloost alla ei laadinud ja tänaseks on kõik igavesti kustunud. Pole inimest, pole lugu! Seega pean jääma tema haiguste osas teada olevate faktide juurde.
Elavana ei andnud ema juhiseid, kuidas ärasaatmine korraldada jms. Unenäos näidatud teave nimetu haua kohta tähendas ema muret, teadmatust, meeleheidet ja ärevust. Pärast surma annab hingena kooskõlastuse, et tuha sängitame aeda ja tähistuseks istutan tamme. Mitte ühtegi mälestuskivi või -plaati, meie ja tema teame, kus ta puhkab!
56. peatüki teises pooles ja 57. peatükis on puudutatud lähemalt ema teemat.
Kokkuvõtvalt oletan, et magades lahkus mu hing immateeria kindlasse piirkonda, kus on võimalik siseneda teise hinge (ema) valitud elu valitud stseenidesse ja absoluutselt kõike kogeda, antud juhul kirjeldatud autentseid emotsioone! Une visuaal ja pildiline pool oli tinglik, oluline oli tunnetada meeleliigutusi. Arvan, et teabe saamisel on mängida oma roll ka ID-l! Tänan ema, et selle võrratu elamusliku kogemuse mulle kinkisid!
Unede kirjeldusi järgnevates lugudes välja ei too, muidu läheb liiga pikaks ja kõrvalseisjale mõnevõrra igavaks, vaid lühikokkuvõtted minevikuradadest ja võimalikest sündmustest tulevikus.
Arvan, et nii mõnigi lugeja on isiklikes unedes kogenud, et stsenaariume võib võtta seeriatena. Täpselt nagu filmis – esimene, teine, kolmas seeria jne. Otsekui unede süžeed on pandud järjekorda. Tavaliselt ei ole inimene suuteline unede sisu ise välja mõtlema ja kujundama, millal ning mida näeb? Minu jaoks põnev teadmine, millest järeldan, et on süsteem ja uned antakse ilmselt ette… Lihtsalt vaata ja mõnule!
2018 näen kahte und, mida nimetan esimeseks ja teiseks seeriaks. Esmaspäeval 28.01.2019 on kolmas seeria. Kolme une sisud kirjeldavad Vikimõisa renoveerimist. Kolmandas osas on ehitustööd kenasti graafikus ja progress on märgatav. Uned võivad näidata tulevikus juhtuvaid sündmuseid kui mõis või suurem villa on taas üles ehitatud või rajatud kortermaja ning aegade möödudes vajab taastusremonti. Seega periood võib olla umbes aastatel 2070-2080 või hiljem.
3-ndas osas on ema energia väga tugevalt esindatud. Tegelikult naudin ema hingega kokkupuuteid, sest tema surm on loonud selleks ideaalsed võimalused. Tähelepanuväärne, et ennem uinumist 27-nda jaanuari õhtul mõtlesin, et huvitav, milline unenägu võiks seekord tulla ja kas ema roll on selles olemas? Paradoksaalne reaalsus! Uni pakkus erilisi ja sügavalt tundlikke elulisi õpinguid! Hingelise täienemise võtan vastu suure rahuloluga! Muljetavaldav, et sain enda kohta äärmiselt olulist teavet juurde!
Esmaspäeval 04.02.2019, tõenäoliselt näen unes ema, isa ja õde. Tegevustik on Vikimõisas. Samuti näen enda käesoleva elu mõtteid ja minevikuradu. Iseenda analüüs läbi enese mõtete, mis on visuaalse pildina. Kõik, mida teed ja mõtled, salvestub ning ei kao kunagi! Unenägu on vaid kinnitus teadmisele!
Sarnaselt 52. peatükis öeldule, olen ilmselt immateeria konkreetses piirkonnas, kus on võimalik siseneda enda elatud elu stseenidesse, praegusel juhul mõtetesse, mida une vahendusel analüüsin. Eesmärk saada targemaks, et teha tulevikus pädevamaid otsuseid!
Laupäeval 09.02.2019. Eelviimane uni ennem ülestõusmist. Vikimõisas! Näen enda emotsioone ja mõtteid, mida olen praeguses elus varasemalt kogenud. Samuti abstraktset armastuse tunnet kui sellist (mitte personaliseeritult kellegi vastu). Unenägu loob visuaali! Jällegi olen immateerias, sealhulgas kohtun ema hingega.
Teisipäeval 19.02.2019. Une süžee kirjeldab nüansirikkalt ja autentselt 1991. aasta kevadet-suve, lähedasi pereliikmeid, mõtteid ja emotsioone. Uni loob silla ammu ununenud mälestustesse, mida uuesti kogen! Taaskord olen ilmselt immateerias.
Neljapäev 28.02.2019. Uinak 17:00-18:30. Lõpuosas ütleb ema tädi Maimule (surnud 2012):
„Näe, Henry tuli külla ja tahab näha maja taga asuvat…” Mis maja taga oli, ei mäleta. Olen Lõuna-Eestis Tahevas külas, kus nad ilmselt elavad.
Jällegi veab, saan kadunud lähedaste sugulastega une vahendusel lobiseda! Nad annavad märku, et on olemas ja muretsemiseks ei ole üldse põhjust!
Teisipäev 05.03.2019. Uinak kell 16:20-18:10. 10 või enam aastat pärast enda surma, umbes 2080-ndal aastal olen Vikimõisas ja kõnelen hingena kohalike elanikega. Selgitan, et elasin siin kunagi. Viitan maja ees olevale peenrajupile ja taga asuvale aiamaale, mida hooldas põhiliselt ema.
Vikimõisa kõrval on eramaja, mis tsaariajal oli pesuköök (Sõudebaasi tee 19. Peatükid 9 ja 13). Õues näen Aivot (43. peatükk) toimetamas, kes samuti on tulnud pärast enda eelmise elu keha surma hingena lapsepõlveradadele uitama. Traditsiooniline küsimuste vastuse voor, kuidas läheb jms. Vestluse vältel meenuvad mu enda eelmise elu nüansid ja emotsioonid lapsepõlvest.
Uni võib anda vihje, et hinged külastavad perioodiliselt enda eelmise eluga seotud asupaikasid. Materiaalses maailmas võib tundlik inimene kõnelusi hingedega tajuda ja kuulda, näha või tajuda hinge selgelt, osaliselt või uduselt. Sageli nimetatakse kummitusteks!
Kas nähtud uni tulevikus realiseerub? Välistada ei saa, kinnitada samuti mitte, kuid uni on põhjuslik, milles ma ei kahtle!
* Fenomenid (tähistatud tärniga).
Enamik inimesi on kogenud sündmuseid, mida tänaseid teadmisi appi võttes on keeruline või võimatu selgitada. Toon valiku näiteid.
* 1989. aasta augusti teine pool või septembri algus. Laupäev või pühapäev. Umbes lõunapaiku. Ajan oma päevinäinud sinise Moskvitš 2140 soojaku juurde. Ühendan pikendusjuhtme seinakontakti ja juhtme taha elektritrelli. Mõningad puurimistööd vajavad tegemist. 15-20 minutit trelliga töötamist kui tajun kellegi lähedalolekut. Tugev energia on selgelt tunnetatav! Umbes paari minuti pärast seinakontaktist voolu enam ei tule. Samal ajal vool on soojakus olemas! Sama juhtme kaudu saab voolu laevalgusti ja veel mingi elektriline vidin. Ligi 1,5 tunni pärast otsustab seinakontakt taas voolu anda ja täpselt sel ajal kui eelmainitud tugev energia on oma teed läinud.
Seinakontakt ja elektritrell olid töökorras ennem sündmust ja pärast sündmust samuti. Ühekordne lugu ligi 90 minuti vältel!
* 2013. aasta lõpus ostan praeguse elukoha kaasomandist välja. Vana ja väärikas talumaja aastast 1919, kuid täielikult amortiseerunud. Otsustan teatud osa renoveerida. Välistöödega alustan samm-sammult 2014. aasta suvel. Sisetöödega 2015 jaanuari algusest endises rehealuses juba aktiivselt. Paar päeva olen askeldanud kui tajun kirkalt lapse lähedalolekut. Ta vaatleb mind uudishimulikult, kuid mõneti umbusklikult. Tunnetan, et ta ei võta mind omaks, kuid laseb olla. Igapäevaselt, mil toimetan, on ta platsis. Otsekui valvab maja ning soovib tuvastada, kas mul on head või halvad kavatsused, kas käitun heaperemehelikult ja hoonet säästvalt? Võiks öelda, ta on sõbralik majavaim!
Mõttes kõnelen temaga sageli. Isegi kõva häälega vahel pärin, kes ta on, mida tal mulle öelda on jne. Kutsun teda vestlema! Paraku ta ei ole aldis rääkima, pigem hoiab silma peal. Mõnikord harva annab nõu mõne tööetapi osas, kuidas saaksin kiiremini ja efektiivsemalt teha. Ja palun – ta ei eksi kunagi!
Harjun, samuti tema. Me juba tunneme üksteist natukene! Ometi olen rahulolematu, et ta on ainult mu mõtetes. Ilmselt veebruari lõpp või märtsi algus 2015, keskpäev. Mõttes seletan, et ta peaks võtma minu suhtes innukama hoiaku ja näitama, et ta tõesti on olemas! Äkki olen ta hoopiski välja mõelnud ja vestlus toimub minu enda loodud kujutelmaga!
Palun teda, et teeks midagi ja saaksin kindla tõendi! Kuni 7 minutit majavaimu utsitamist ning tunnetan pinge kasvu. Pulss tasapisi kiireneb ja vererõhk tõuseb. Äkitsi käib teises toas vali kolksatus! No nii, süda peksab ja hirmujutt käib läbi… Ma ei arvanud, et põnnama löön… Süda taob meeletu kiirusega ja ettevaatlikult lähen teise tuppa kaema… Jätkuvalt olen uskumatu ning materiaalse maailma esimene mõte on, et vargad majas…
Mitte kedagi ei näe! Siiski kiiresti märkan, et ahju juurde laotud puuvirnast, on hunniku keskelt üks halg otsustanud keset põrandat hüpata… Sain, mis tahtsin ja midagi käegakatsutavat ning reaalset! Nendel hetkedel torkab pähe, et meil on ju ajalooline majaraamat, mis vedeles ostetava majaosa ühes prahti täis toas taburetil. Sealt kunagi leidsin ja nüüd otsin taas üles ning huviga sirvin.
Nooremale lugejale selgitan, et majaraamat oli ENSV ajal ametlik dokument kuhu kirjutati inimese isikuandmed, sh millal ta majas elas ning end välja kirjutas, töökoha ja ameti nimetus, allkirjad, templid jms. Majaraamatut täitis varasemalt miilits, hiljem omavalitsuse vastav osakond.
Peatselt tuvastan mind kummitanud salapärase isiku! 16-aastane Ilmar Vatku (08.05.1929-18.09.1945). Natuke vanem kui oletasin. Kõrvaltalu naaber Sirje on informeeritud põliselanik ning pärin, kas ta on Ilmarist midagi kuulnud?
Sirts jutustab loo, mil eakaaslased tema isa, naabermajadest Uno ja Ilmar tegid pärast sõda meie maja lähedal augus kolmekesi tuld (kunagise paekivikuuri vundamendiauk) ning katsetasid, kas granaat lõkkes plahvatab või mitte? Kui piisavalt oodatud, läheb kannatamatu ja energiline poiss Ilmar lõkke äärde vaatama ning samal hetkel kärgatab võimas pauk… Noormees hukkub 19. septembril 1945-ndal aastal!
Kui varjupoiss minuga taas vestlema tuleb, siis kinnitab, et tema on tõesti Ilmar. Sellest momendist alates ta mind enam ei võõrista. Isegi ütleksin, et oleme sõbrunenud…
Ilmselt märtsi teisel nädalal 2015 lihvin rehealuse sajandivanust puuseina. Jõuan seinaga püsivalt ühendatud ukseni, mis on musta värvi ning oletan, et on naftaga kokku võõbatud. Puitu ei olegi võimalik täiesti puhtaks teha ning jääbki mustjas. Ühtäkki tuleb Ilmar ning teatab kindlas kõneviisis, et oleksin väga ettevaatlik, sest sädemed võivad põhjustada tulekahju…
Nimelt kiiresti pöörlev abrasiivketas tekitab naeltega kokkupuutes sädemeid. Lülitan elektritööriista kohe välja ja topin kõikvõimalikud praod kinni. Olen väga rahul, et noormees nii hooliv on ja tänan teda mõttes mitu korda! Korduvalt naeratan! Edaspidi olen tööga väga ettevaatlik!
Mõned päevad hiljem teen tolmuimejaga seina puhtaks, kuid musta värvi lauad ei lähegi heledamaks. Tõmban näpuga üle ja sõrm värvub mustaks. Nuusutan ning näpul on tugev kärsahais juures! Seega uks on tulekahju tõttu kunagi kergelt kannatada saanud!
Teisipäev 29.09.2021 umbes kella kahe paiku päeval. Kodutänaval kohtun ootamatult Sirje ja Matiga naabermajadest, kes räägivad mulle „juhuslikult” kõrvaltalu surnud Uno Priimanist. Tuleb välja, et millalgi eelmise sajandi 70-ndatel pani meie maja juures asuva puust välipeldiku põlema ja jäi vähe puudu, et maja põlenuks samuti maatasa. Sealhulgas soovis Sirje talu majaräästaid süüdata. Ma ei olnud nendest sündmustest varasemalt teadlik.
Talvel, ajavahemik 1993-1995. Pärast õhtust triikimist ununeb triikraud põrandale kaltsuvaibale. Hommikul silmi avades selgub, et triikraud töötab maksimaalse võimsusega ja on tuline. Väljas on kõva pakane. Põranda temperatuur on nullis või alla selle, kerge tuuleke puhub põranda all ja tulekahju ei teki. Vaip ei saa üldse kannatada, kuid vaibaalune linoleum on kuumuse tõttu pruunistunud. Sajandivanune ja soojustamata laudpõrand päästab elud!
Ilmselt 90-ndate lõpp. Maja kaasomanik rendib Villule (1961-2012) eluruumid välja. Mees on suur viinanina. Ühel õhtul on taaskord väga tahmane. Pikutab voodis ja tõmbab suitsu. Pooliku sigareti paneb toolile, kuid ise jääb magama. Tooli pehmendus vindub põlema ja kirbe suitsuhais tungib läbi seinte ka meie poole. Klopin naabri ukse taga ja üritan teda üles ajada. Umbes 10 minuti pärast saab ta jalad alla ning kustutab lõkke. Villu oli äärmiselt hoolimatu eluheidik ja tuleohtlikke olukordi oli veel umbes kahel korral. Kui kaasomandi 2013 lõpus ära ostsin, siis avastasin ka tolle põlenud tooli jätkuvalt voodi kõrvalt.
21. sajandi esimene kümnend. Argipäev aprillis. Kella seitsme paiku õhtul. Keegi on maja lähedal asuva kuuri pannud põlema ning avastame tulekahju viimasel hetkel kui tuli on jõudmas majani. Tuletõrje saabub napilt õigel ajal ja põleng kustutatakse kiiresti.
Esmaspäev 22.12.2014. Endise kaasomaniku pohmelliuimane eksabikaasa tuleb viimaks kaubikuga oma kolale järgi, mis lubati ära viia mais 2014. Hommikust õhtuni teise tüübiga rahmeldavad ja õnneks saan maja ruumid vabaks, et renoveerimisega alustada. Mees on pidevalt mu peale väga vihane, et julgesin kaasomandi ta eksnaise (tegelik omanik) käest ära osta… Vannub, alavääristab, ülbitseb, lubab saata kriminaalid mind rusikatega korrale kutsuma jne. Mõttes imestan, kuivõrd palju võib ühte inimesse kurjust mahtuda, ära ei väsi ja järjepidevalt leegitseb. Päeva lõpus on tema viimased tigedad laused, et peaksin edaspidi väga tähelepanelik olema, sest maja võib ootamatult põlema minna… Jään rahulikuks, politseid ei kutsu ja soovin ilusat päeva jätku. Õues on juba peaaegu pime.
Reede 24.12.2021. Pereliige läidab aroomiküünla ja asetab köögilauale. Kiidan mõnusat lõhna, kuid mõne aja pärast mainin, et pean küünlale aluse panema, sest olukord on tuleohtlik. Teine pool vastu, et tehases ongi küünal kuumakindlasse klaasi pandud, et oleks silmale ilus ja klaas ei lähe kunagi katki! Tekib väike vaidlus. Panen alustassi ikkagi alla, millega vastumeelselt nõustutakse.
Järgmise päeva õhtul 25.12.2021 olen köögis ja umbes 10 minuti pärast kell 20:45 käib hele prõks ning klaasist küünlaümbris mõraneb ja laguneb tükkideks. Vedel küünlarasv valgub alustassile ja söögilauale, põlev taht jääb alustassile. Tekib tuleohtlik olukord! Alustassita võinuks sündida tulemöll!
Pereliige on üllatunud, et kriitiline olukord leidis üldse aset! Järeldan, et mul esines intuitiivne teadmine, et küünlast võib tekkida probleem ja nii ka erandlikul korral juhtus. Saatuse tahtel ei pea tekkima alati spetsiifilist tunnet mõistmaks, et oled ID-ga ühenduses ning saad teavet!
Kokkuvõtvalt nendin, et Ilmari hingel oli/on täpne info, mis on seonduvalt elava tulega juhtunud ja toimub tulevikus ning millised on kriitilised situatsioonid.
Üldistavalt on vestlused noormehega sagedased iseäranis 2015-ndal aastal, nõks vähem perioodil 2016-2019. 2020 kuni tänaseni külastab harvem ja viimasel aastal erandlikult.
Talus on kummitanud kogu aeg, mil aastast 1992 seal elanud oleme. Põhiliselt on tegemist sammude heliga – tugevad, nõrgemad või sahisevad ja käijat ei ole võimalik tuvastada. Või muud iseäralikud helid, millede päritolu ja tekitajat ei suuda leida. Pereliikmed on harjunud. Viimasel aastal esineb kummitusi harva. Oletan, et valdavalt on põhjustaja heatahtlik Ilmar, kes on andnud endast või mõnest probleemist märku. Tänaseks on ta veendunud, et maja on hästi hoitud ning elanikud korralikud. Ta on leidmas rahu. Võimalik, et tema hing on taas reinkarneerumas ja oma endisesse maisesse elukohta satub haruharva.
* 2015 aprilli teine pool. 2-3 ööpäeva jooksul esineb väljaspool maja loodenurgas 12 meetrise läbimõõduga ala, millesse sisenedes lülitub mu mobiiltelefon välja. Tähendab, katkestab akutoite täielikult, justkui oleksid telefoni ise välja lülitanud. Või mobiillevi kaob täielikult. Tänaseni ei oska kuidagi selgitada.
* 2017 juuni, ilmselt esimene pool. Sõber Romas on külas, istume köögis, väiksed suupisted ja lobisemine. Kella 14:30 paiku kuuleme, et maja osas välisukse lähedal on kõva kobistamine. Keegi viskab korduvalt jalatseid vastu seina ja lausa trambib jalgadega põrandal. Kuulmise järgi saan niimoodi aru! Olen väga rahulik ja lasen sündmusel edeneda, et sõber ka kuuleks, kuidas kummitus toimetab! Paari-kolme minuti pärast teen kiiresti köögiukse lahti ja tormame keerise suunas! Paraku jääme hiljaks. Äkitsi jääb kõik vaikseks. Jalanõud on omal kohal ja välisuks on lukus. Naeratan, niimoodi kummitus käitubki!
Lähme kööki tagasi ning jätkame keskustelu. Kell 15:17 kordub kõik täpselt samas eelkirjeldatud rütmis! Jällegi mitte kedagi ei avasta!
2021. aasta hilissügisel tulen mõttele, et äkki nugis oli tol korral majas ja laamendas nagu nähtamatu jõuline olend! Ei saa välistada, kuid väike nugis ei ole vist suuteline sellist helidemöllu korraldama.
2022 suvel küsin Romaselt, kas ta toda lugu mäletab veel? Kahjuks eriline päev on tal meelest ära läinud.
* Neljapäeval 24.01.2019 kell 20:56-21:00. Maja teisel korrusel. Kirjutuslaual olev vähesel määral kokkukägardatud salvrätiku nurk hakkab äkki rütmiliselt liigutama või pulseerima! Liikumise amplituud on 5-6 sentimeetrit ja osalise korrapärasusega ligi 4 minutit järjest!
Toas õhuliikumist ei ole! Puudub taju, mis põhjusel paber liigub või kelle hing (ema, Ilmar…) juures on? Ma ei tea, mida ette võtta ning üritan leida vastust. Ettevaatlikult lükkan näpu salvrätiku lähedale, kuid paberit ei puuduta. Akt on piisav selleks, et liikumine lõppeb! Tänaseni ebaharilikku fenomeni hästi selgitada ei oska!
* Laupäeval 26.01.2019. Õde on jätnud ema tuhaurni tema korterisse. Võtan urni ühes ja asutan teele enda koju. Bussis tunnetan erilist sidet ema tuha ja minu vahel. Hinge valgub soojus, mis kandub üle urnile, mis otsekui või reaalselt läheb samuti soojemaks. Hingerahu!
* Pühapäeval 11.04.2019. Kell 12:10. Üks näide helidest. Majas on kaks omalaadset heli! Kontrollin, äkki on vargad. Paraku kedagi ei leia, uksed ja aknad on kinni. Püüan füüsikaliselt enesele selgitada. Esimene fenomen sarnaneb mõneti suure puidust prussi praksumisele ja liigutamisele. Teine fenomen jänese moondunud hädakisale.
* Neljapäev 27.06.2019. Kell 23:40. Pereliige on köögis. Keegi nähtamatu vajutab lingi alla ja köögiuks läheb ise tasakesi lahti. Lähim seletus, et Ilmari hing liigub jälle ringi!
* Kolmapäev 01.07.2020. Kell 21:40. Ühe konkreetse mõtte ajal otsustab seebikarp seebiga kraanikausi tasapinnal ise ja vabatahtlikult hetkeks liikuda. Liikumist tõlgendan sedamoodi, et mõte oli õige ja sain jah-kinnituse, et käituda täpselt nii nagu mõte oli.
Viimasel ajal olen pannud vahel tähele, et olulise mõtte ajal tekib ümbritsevas keskkonnas mõne kindla asja vabatahtlik, sõltumatu ning iseseisev liikumine. Liikumine justkui annab märku, et mõttes esitatud järeldus on sobilik. Arvan, et immateeria mõjutab mateeriat.
* Laupäeval 25.09.2021. Umbes kell kaheksa õhtul. Teise korruse üks laevalgusti töötab ebaharilikult. Seinalülitist lülitan valgusti sisse, kuid valgust ei tule. Katsetan korduvalt ning valgusti ei sütti, ometi pirn on terve. Järgmise proovimisega lülitan taas valgusti sisse, mis valgust ikkagi ei anna. Seejärel puudutan õrnalt valgusti korpust. Palun, toas on taas valge!
Staatilist elektrit ei tekkinud ja füüsikalist selgitus anda ei oska. Tajun olukorra immateriaalset põhjuslikkust, aga sisulist teavet ei saa.
Ma ei välista, et ülaltoodud fenomenide taga on ainult materiaalse maailma füüsikalised nähtused, mida tänapäevaste teadmiste valguses on keeruline või võimatu selgitada. Pigem arvan, et konkreetsetel juhtumitel immateeria mõjutab mateeriat ja näiteks keegi kindel või tuvastamata hing või hinged soovivad midagi öelda või millestki märku anda. Inimese mõistus on piiratud üksus, haardeulatus ja sügavus väike, mistõttu ma ei suuda näha ega tajuda kõiki ümbritseva võrgustiku osiseid. Seetõttu ei oska nähtuseid hästi lahti seletada.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 