59. peatüki lõpus tõin lugejateni Inge Annomi nime ja tema andest on võimalik nüüdsest pikemalt lugeda.
Käesolevas peatükis räägin mõnedest huvitavatest ja võiks isegi öelda, et tähelepanuväärsetest ning imelistest unenägudest, mis ometi on ühe naisolevuse jaoks kaunikesti tavapärased, sest ta näeb sellelaadsed sageli!
Inge Annom on lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogina. Teenib leiba toimetaja ja tõlkijana. Sealhulgas on reikimeister ja valgustervendaja. Tema ja minu hinnangul on ta väga kogenud hing (palju taaskehastumisi erinevatesse eludesse). Näiteks eelmistes eludes on ta olnud võitluskunstide õpetaja ja amatsoon, teadjanaine, kes tuleriidal ära põletatud.
Mul on väga heameel, et ühel kaunil veebruarikuu päeval 2023. aastal võttis ta nõuks ja saatis esimese kirjakese! Käesolev e-raamat on tekitanud temas erinevaid mõtteid ja mõndasid neist soovib jagada. Tegelikult mu intuitsioon kirjeldas tema olemasolu juba septembris 2021, aga vaistuga on lood sarnased unenägudele, et saad infot ja pead sageli tõlgendama. Minu kujutelmas kui nii võib öelda, oli/on ta naisena olemas, kes on laia silmaringiga ja intelligentne. Antud teave tugevneb 2023. aasta alguses veelgi!
Ja 22. veebruaril 2023 esimese kirjana hakkab nägemus su enda tulevikust vaikselt lahti rulluma! Juba 27.02.2023 tekib idee (nopid teabe ID vahendusel kinni), et Inge valitud uned vormistaks peatüki sisusse ja ilmselt sügisel võiks lugu ilmuda. Kirje saatuserajal realiseerub täna, 29.11.2023! Ärkvelolekus intuitiivsel tasandil on suhteliselt hästi teada, millised detailid muutuvad tulevikus tegelikkuseks!
Inge on äärmiselt laia silmaringiga, erakordselt ja sügavalt intelligentne, väga erudeeritud, empaatiline, hästi mõnus jutukaaslane! Puhas hingeline nauding ja hea energia, mida temaga olles kogen juba esimestest kirjadest alates! Sageli küsin endalt, kuidas on võimalik ja miks niimoodi juhtub? Vastan, et küllap saatuse tahtel peab nii olema ning meie rajad võivad olla eelmistes eludes põimunud! Praeguses elus ilmutas ta ka ju end ja meie suhtlus on kõigiti hariv ning vajalik. Järelikult peame kahepoolselt targemaks saama! Olen loksutatud ja tänulik, et saan positiivsusest osa!
Toon välja une lühikirjelduse, mille ta mulle 23.02.2023 saadab. Alltoodult jutumärkides:
„Täna öösel nägin juba sindki unes. Hommikul imestasin, kuidas nii ruttu, sest tavaliselt läheb paar kuud, kui alateadvus uue inimesega n-ö on kohanenud.
Unenäos olime ilmselt Tallinnas, suure hoones, mis näis olevat nagu mööblikaubamaja või mingi ladu. Sa töötasid väiksema ülemusena, kes hakkas endale parajasti uut kaadrit valima. Valima pidi küll ainult minu ja ühe mu klassiõe vahel. Ma olin üsna enesekindel, sest unes teadsin, et oleme varem tuttavad olnud. (Siinkohal tõlgendan seda nii, et mu alateadvus on leidnud ilmselt paralleele sinu ja ühe mu kunagise sõbra vahel, kes on natuke sama nägu ja tegu, tema nimi algab niisiis ka H-tähega.)
Ma kandsin punast kleiti ja nägin üldse kena sekretärina välja. Kui kõik osapooled kokku said, st sina kui valija ja meie kui valitavad, siis sa minuga üldse juttu ei alustanudki, vaid palusid ruumist välja minna. Ma järeldasin, et sa mäletasid, et me oleme tuttavad. Seda enam kasvas mu enesekindlus.
Läksin maja peale jalutama, siis sõitis sisse mingi uus episood ühe väikse tüdrukuga, keda ma pidin natuke aega valvama. Meelde jäi see, et ta riiulil oli hunnikutes pehmeid ükssarvikuid, ilmselt kogus neid. Seejärel tuli kuidagi teadmine, et olengi ära valitud ja sa andsid teada, et oma võitluskunstidega saan aktiivselt edasi tegeleda. (Kunagi olen tõesti tegelenud Hiina võitluskunstiga.)
Kontekstiks niipalju, et ma pole üldse kaubandusinimene, niisiis mööblipood ei kõneta mind kuidagi. Iseenesest on positiivne, et kaup oli uus, osaliselt kiletatud.”
H. Küla resümee. Omapärane, et Ingega samal öösel näen spiritualistlikku und ja juba unes olles alustan nähtu analüüsiga, et saada sõnum kätte. Paraku une stseenides esitatud informatsioon on väga keerukas ning mahukas, mistõttu esitatud teavet ma ei suuda hallata ning uni lõppeb. Huvitav on, et juba unes enese käest küsin, kas näen Inget unes? Arutelu põhineb sellele, et unes on kuni 8 minule tundmatut (praeguses elus ei tea, aga unes tunnen kõiki) meest ja naist. Üks nendest võib olla Inge… Järeldan, et kahepoolselt esineb vastastikmõju printsiip ja uni annab konkreetseid vihjeid! Kahe hinge teadvused vahetavad vastastikku infot, kuid mõlema poole ego ei ole sellest teadlik!
Inge uni näitab:
* “…suures hoones, mis näis olevat nagu mööblikaubamaja või mingi ladu.”
2000-2002 on mu firma kontor, jaekauplus ja hulgiladu Tallinnas Katusepapi 35. Minu ettevõtte lahkumise järgselt on seal mööbliga seotud kauplus-ladu.
* “Sa töötasid väiksema ülemusena, kes hakkas endale parajasti uut kaadrit valima.”
Väike ülemus tähendab väikeettevõtte juhti. Tõepoolest, valin kaadrit ja põhjalikult.
* “Valima pidi küll ainult minu ja ühe mu klassiõe vahel.”
Otsin kolme müüjat. Valituks osutub kaks naist ja üks mees.
* “Ma olin üsna enesekindel, sest unes ma teadsin, et oleme varem tuttavad olnud. (Siinkohal tõlgendan seda nii, et mu alateadvus on leidnud ilmselt paralleele sinu ja ühe mu kunagise sõbra vahel, kes on natuke sama nägu ja tegu, tema nimi algab ka H-tähega.)”
Üks naismüüja, tema nimi on Heli ja oli minu isa väga hea tuttav.
* “Ma kandsin punast kleiti ja nägin üldse kena sekretärina välja.”
1993-1995 töötan televisioonis nimega EVTV. Sekretäril on vahel seljas punane kleit, heledad natuke üle õlgade juuksed, kaunitar ja seksikas. Vististi tema eesnimi algas H-tähega!
* „… palusid ruumist välja minna.”
Ruumist lahkumine tähendab, et eeltoodud valitud kahest müüjast olen sunnitud ühe paari päeva pärast vabastama. Jäävad Heli ja teine meesmüüja.
* „…siis sõitis sisse mingi uus episood ühe väikse tüdrukuga, keda ma pidin natuke aega valvama.”
Uus episood tähendab tegeliku elu perioodi 1997-1999, mil kontor koos laoga asub Tallinnas aadressil Pärnu mnt 69. Endise mööblivabriku Luther, hilisema nimetusega Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat või Marlekor ruumides. Väga suur hoonetekompleks, kus on avar mööblipood!
Väike tüdruk vastab minu tütrele, kui ta käib sageli pärast kooli mul töö juures. Teda valvan mina või lapse vanaema (minu ema).
* “…riiulil oli hunnikutes pehmeid ükssarvikuid…”
Tütar käis minuga vahel laos, kus on riiulid kaupadega.
* “…võitluskunstidega saan aktiivselt edasi tegeleda…”
Tänapäeval suhtlen trennis erinevate sportlastega, kellede harrastatavate alade hulka kuulub poks või idamaade võitluskunstid.
Inge unes on põimitud kokku minu tegeliku elu erinevad perioodid ja nüansid, millest ta ei ole varem teadlik olnud. Osa nüansse on olnud tol ajal visuaalselt nähtavad, mõnedest ainult mõtlesin.
Inge püüab kinni ka Heli mõtted ning tunded, mida ta omal ajal, ligi 24 aasta tagasi koges! Ta pabistas väga, kas võtan ta tööle või mitte ja talle näis, et otsus tema kasuks on juba langetatud.
Tekib küsimus, kuidas on võimalik kellegi inimese minevikudetaile unes näha?
48-ndas peatükis formuleerisin järgmise hüpoteesi:
Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga (ID). Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus.
Uni kinnitab, et teave on alati olemas, ei kuulu kellelegi ja seda on võimalik kinni püüda. Kõik mõjutab kõike. Enamikest mõjuteguritest me ei pruugi aru saada ega märgata.
57-ndas peatükis teoretiseerisin:
Uni on põhjuslik ja osa ettemääratusest.
Sa püüad teabe kinni, millest peadki osa saama ehk tegemist on saatusega. Ilmselgelt on uni osa süsteemist ja ei asu väljaspool kõiksust, mistõttu rakendub ettemääratuse printsiip unele samuti. Sealhulgas arvan, et mida suurem on inimese empaatiavõime ja usaldus enda vastu, mida arenenum on oskus enda intuitsiooni kuulata, seda lihtsam on saada teavet ulatuses, mida sulle pakutakse! Näiteks une vahendusel!
Und nähakse põhjuslikult ning üldistatult leian, et see sisaldab teavet, mis teeb sind targemaks. Sa täiened, mis ongi osa sinu saatusest. Elukestev õping ehk positiivsus kui selline! Iseasi, kui palju uusi teadmisi sa oled suuteline omandama?
28.02.2023 näeb Inge järgmist kesköist unenägu, alltoodult jutumärkides:
„Nägin ühte neist koleunenägudest, kus olen mingi sõiduki roolis ega suuda seda juhtida. Täna oli selleks algul mootorratas. Mu elukaaslane oli käigukasti ümber vahetanud ning ma ei osanud seda käsitseda. Juhtpaneelil olid ka patareid sees, mille väljavõtmine motikat ei peatanud. Häda oli selles, et sain sellest aru siis, kui juba sõitsin, ja minuga koos oli üks mu klassiõde. Seega ma ei vastutanud ainult enda eest, mis muutis asja veelgi keerulisemaks!
Sõitsime mööda Tartu kesklinna, mis oli hirmus, sest teadsin, et ma ei saa midagi teha, kui sõiduriist punase tule alt läbi sõidab, ei saa pöörata jms. Mingil hetkel muutus kaherattaline autoks, lõpuks kastiautoks, kus olimegi kastis. Me ei näinud isegi enam välja. Täielikult saatuse meelevallas!
Kuidagi teadsin, et sõidame Viljandi maanteed pidi. Seejärel algas langemine ja adusin, et nüüd pidi lõpuks midagi juhtuma… Palvetasin ja kutsusin ingleid appi… Mul oli tõeliselt suur surmahirm! Lõpuks jäi masin seisma. Saime tagant välja ja selgus, et olime kellegi kapsamaal. Väljas oli suvi, kuigi enne oli talv. Vaat siis!”
H. Küla resümee. Inge arvab, et une süžee tingib töine topeltkoormus, mis mõjutab närvisüsteemi pinget tekitavalt. Nõustun, kuid pingel ja nähtud sisul on vähemalt veel üks põhjus. Kirjeldatud unenägu on hea näide, mis viitab, et esineb kindel süsteem ja seaduspärasused, miks näeme just seda unes, aga mitte midagi muud! 49-ndas peatükis olen jõudnud tulemini:
Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas.
Piisab unenäost, mis vahendab sündmuseid, konkreetsel juhul märgusõnadena minu minevikuradadega seonduvalt. Lühidalt:
1. “Täna oli selleks algul mootorratas. Mu elukaaslane oli käigukasti ümber vahetanud…”
Lugedes Inge unenägu korduvalt läbi, peatun konkreetsetel episoodidel, sest meenuvad mäludetailid. Lapsena Lõuna-Eestis tädil külas olles olen väga imestunud, kuivõrd osavalt tema pere meesliikmed (abikaasa Ilmar ja noorem poeg Rein) mootorrattaid kõpitsevad ja muudavad. Täpselt sama kehtib üleaedsete kohta, isa koos pojaga Madisega. Seega kokku 4 inimest, kes omavahel on väga head naabrid ning isegi sõbrad ja koos tehes ning infot vahetades laabub mootorite värk väga hästi.
2. “Sõitsime mööda Tartu kesklinna…”
Meenuvad erinevad seigad kui perioodil 2009-2010 kolan oma Nissan 4×4 (nelikvedu) kastiautoga mööda Tartu linna ringi.
3. „Mingil hetkel muutus kaherattaline autoks, lõpuks kastiautoks, kus olimegi kastis. Me ei näinud isegi enam välja.”
Meenuvad lood ajavahemikust 2006-2011, kus ma ei näe enam autost välja või ei suuda võimsat masinat hallata. Jään sohu, mudasse, lumme või mujale kinni. Mitmekesised ilmastikuolud nagu tuisk, lausvihm, pimedus jms.
Kuigi olen auto soetanud ettevõtlust silmas pidades, et oma erinevatele suhteliselt raskesti ligipääsetavatele objektidele mugavalt kohale jõuda, siis masina maastikuvõimekust meeldib ikka aeg-ajalt proovile panna. Tegemist on sisuliselt luksusliku traktoriga, aga rattad on väiksemad ja kiirus vajadusel oluliselt suurem. Maastur on varustatud maastikul läbivust suurendavate abinõudega nagu võimas mootor ja suur väändemoment, kõrgendatud kliirensiga, nelikveoga, aeglustiga ning tagumiste rataste diferentsiaalilukustusega.
Toon ühe näite. Reedel 24.11.2006 teeme väljasõidu Anton Hansen Tammsaare muuseumisse Vargamäel. Jõuame kohale lõunapaiku. Uksed on avatud, aga ei ole külastajaid ega muuseumitöötajaid! Mitte kedagi ei näe! Saame rahus kõike nautida!
Tagasisõitu alustame umbes kella veerand nelja paiku ja plaan on jõuda hiljemalt kella viieks Tallinnasse, sest notaris on väga olulise tehingu (kinnisvara ostmine) toimumise aeg. Otsustan teekonda lõunasse sõites lühendada ja kasutada Võõbu suunas metsateed, mis umbes 9 kilomeetri pärast peaks ristuma Tartu maanteega. Paraku paberil teedekaart eksib ja kilomeetri pärast hakkab metsatee vaikselt ära kaduma ning muutub esmalt padrikuks, siis vesiseks metsasihiks kuniks on peaaegu soo. Kuni paari kilomeetri pärast on olukord nutune ja auto on põhjapeal lõplikult kinni! Ei edasi ega tagasi!
Kell läheneb juba viiele ning pimeneb. Viimaks helistan valda ja vallasekretär annab lahkesti kahe kohaliku traktoristi numbrid. Paraku üks on silmini täis ja teine pahur mees on kohe sauna minemas ning pidu alustamas. Õnneks pärast mitmekordset helistamist, too teine vend läbi suurte veenmiste, tuleb ikkagi appi. Ei peagi terve nädalavahetuse rabas veetma! Kella poole kuue paiku hakkab tihedalt lörtsi sadama.
Vargamäele jõuame tagasi natukene ennem kella kuut õhtul! Traktoristi sõnul ei ole me ainukesed, kes sinna kinni jäänud. Ta on hädalisi hulgem välja tõmmanud. Autodest on esindatud nii tavalised sõiduautod või maasturid. Läbi ei pääse keegi, aga kaart näitab sõidetavat teed!
4. “Teadsin kuidagi, et sõidame Viljandi maanteed pidi.”
2006-2010 sõidan kastiautoga regulaarselt ettevõtlusega seotud piirkonnas, mis asub Harjumaal Luige külas ja piirneb Viljandi maanteega.
5. “Siis algas langemine, teadsin, et nüüd pidi lõpuks midagi juhtuma, palvetasin ja kutsusin ingleid appi.”
12.08.2011 öösel sõidan pildistamiselt Lõuna-Eestist koju. Juba ennem reisi intuitsioon selgelt deklareerib, et võin teha avarii ja kohtun põdraga. Olen suhteliselt ettevaatlik. Kui Tallinnani jääb ligi 30 kilomeetrit ja maantee on nelja rajaga sirge asfalttee, siis julgus suureneb ning arvan, et vaistu poolt öeldud võimalik õnnetus on eksitus…
Juhtub see, mis varsti peab juhtuma! Auto kiirus on 115 km/h ja põder jookseb ette, jään ellu… 4×4 raske kastiauto päästab halvimast. Suure ja raske auto valimist ning ostu põhjendasin enesele turvalisust silmas pidades. Veel autot valides mõtisklesin, et kui põrkan kunagi põdraga kokku, siis jään ellu (vaistlikult tead saatust ette). Väiksem auto ei oleks kaitset suutnud pakkuda.
Vahetult ennem kokkupõrget põdra ja minu silmad kohtuvad. Vaatame üksteist esimest ja viimast korda… See hetk jääb mind igavesti saatma.
Õnnetust tuletab meelde kaunis looduslik motiiv, mille eelmisel õhtul jäädvustasin ning leiab ühel fotokonkursil äramärkimist ja saan tillukese auhinna. Foto on leitav käesoleva e-raamatu kõige esimeses sissekandes “Eessõna”.
6. “Mul oli tõeliselt suur surmahirm.”
Vahetult pärast õnnetust umbes kella poole nelja paiku varahommikul kogen intensiivset šokki, mis vältab sama päeva lõunani. Sisepinge alanemine kestab veel järgmised 4 päeva ja olukorraga leppimine kuni paar kuud. Suure raha eest ostetud auto tuleb maha kanda (väga odavalt müüa) ja materiaalses mõistes on kaotus ränk.
7. “Saime tagant välja ja selgus, et olime kellegi kapsamaal.”
Tuttuue kastika saan poest kätte 26.10.2006, mida samal päeval sõbraga katsetame ning tulemuslikult! Jääme põllumajandusettevõtte Sagro kapsapõllule kinni!
Inge näeb kahes unes (23.02 ja 28.02.2023) nüansse läbi oma vaateprisma, ometi kogeb erinevaid sündmuseid täpselt sarnaselt nagu mina! Paljusid detaile ta ei oska ja ei saa selgitada, aga mina tean, sest põhineb kogetule. Põnev on, et esineb mingi mehhanism, miks teine inimene peab just sind ja kindlaid stseene unes nägema.
Eeltoodud lõigule sarnaneb minu unenägu, mida näen vastu hommikut ja silmad avan kell 06:00 28.02.2023:
„Unes tean kõiki inimesi ja tegevustik on samuti selge, kuid reaalses (ärkvelolekus) elus puudub nähtuga seos. Huvitav detail on, et elus esimest korda õpin korralikult ära tundma nn eriliigilise taju, mis esineb ainult ja eranditult unes. Tegemist oleks kui eksami edukalt sooritamisega ja kõik eelnevad sarnased uned tähendavad samm-sammulist õppeprotsessi, et spetsiifilist taju edaspidi veatult tuvastada.
Unes olen mina ja sündmustikku kogen läbi enda vaatenurga. Ometi eriliigiline taju sedastab, et enda perspektiiv on tinglik ja tegelikult kogen kõike läbi kellegi teise inimese silmade ning mõtete! Seega sa näed unes sündmuseid ja inimesi, mis-kes on kuskil praegu olemas või aastaid tagasi või tulevikus! Teisisõnu püüad kinni info, mida esitatakse sulle unes! Küsin enese käest, miks pean nägema lugusid, mis ei ole minu kohta? Tegemist on vastastikmõju printsiibi ilmnemisega!”
61. peatükis formuleerisin hüpoteesi:
Vastastikmõju printsiip põhineb Infodimensioonis (ID) olevale infole, esineb kõiksuses süsteemselt tervikuna ja on järjepidevalt kehtiv. Avaldub sündmuse toimumise asukohas konkreetses dimensioonis või dimensioonides.
04.03.2023 näeb Inge und. Alltoodult esitan lühendatult jutumärkides:
„Oleme kolinud mingisse majja maal, seal on ema ja õetütred, võib-olla ka õde, aga ta ei figureeri. Majal on mitu ahju, mida kütame. Vist teeme ka remonti, tüdrukute toas on roosa tapeet. /…/ Toal on aken, aga see on kinni. /…/ Selles toas on ka vetsupott ilma mingite ümbritsevate seinadeta. Muud mööblit ei märka.
Ema on umbes keskealine ja toimetab kogu aeg ringi. Ta ütleb, et kujutage ette, sellel majal on 13 ahju ja kõik on Leedust virutatud! Mina arvan, et piirduks esialgu kahe ahju kütmisega ja väljendan kahjutunnet, et siin pliiti söögitegemiseks pole. /…/
See maja tegelikult mulle eriti ei meeldi, ta on olnud aastaid kasutamata ja ilmselt niiske seest, sest mingi põhjus peab ju olema, et me teda suvel kütame. Seest on sünge, must, välja arvatud see üks roosa tuba. /…/
Läheme välja, on suvi. Seltskond on vahetunud, aga unes pole sellest midagi. Nüüd on inimesi rohkem, valdavalt mu endised töökaaslased. /…/ Sel hetkel oleme n-ö küla keskuses. Seal on vett täis bassein. /…/”
H. Küla resümee. Unes esinev nr 13 on kuidagi tuttav. Vastet ei oska leida ja jääb mõtetesse ootele kuniks kolmapäeval 15.03.2023 jalgrattaga trenni sõites hakkab koitma.
Ilmselt 2009-2010 sügisel kui Pajusi Valitsejamajas viibin, võtan nõuks kõik ahjud ja pliidid üle lugeda. Majas on ligi 350 m2 ja 11 tuba, millest 9 või 10-nes on pliit või ahi. Kuigi olen tolleaegne omanik, siis ühte majaossa ma sisse ei saa. Maja kahte osa ühendav vahekäik on kinni müüritud. Sinna pääseb ka teisest tammisest välisuksest, mis on pikkade naeltega kapitaalselt kinni löödud. Ma ei viitsi lammutamisega tegeleda ja suletud osasse mitte kordagi jalga ei tõsta.
Aknast piiludes näen ahju, kuid pliiti mitte, aga vaateväli on ainult 30% ulatuses. Mälu järgi loen kokku 12 küttekeha ja suletud osas võib olla lisaks ka pliit, mistõttu 13!
ENSV ajal oli kortermaja, seetõttu on palju tulekoldeid. Viimati elati seal 90-ndate alguses.
Maja on väga niiske ja rõske ning mõned korrad kaalun teha ühte või kahte ahju suvel tuli, et niiskust välja aurutada. Ruumid on seest räpased. Ühel korral murtakse majja sisse ja pannakse enamik siseaknaid pihta.
Valitsejamajas on koridoris ilmselt 19. sajandist pärinev tellistest põrand. Täielikuks renoveerimiseks peab osa kive välja vahetama ning on idee, äkki osa põrandatelliseid ja vanamööblit on võimalik Leedust hankida.
* „Sel hetkel oleme n-ö küla keskuses. Seal on vett täis bassein. /…/”
Pajusi Valitsejamaja asub Pajusi küla südames kuhu on rajatud tiik, et tulekahju korral saada vett.
* „Selles toas on ka vetsupott ilma mingite ümbritsevate seinadeta.”
Valitsejamaja kuivkäimla asub õues. Renoveerides plaanin tualeti, sauna ja kümblusruumi rajada maja endisesse pesuruumi, kus hetkel ei ole mingeid seinu varjamaks tähtsaid toiminguid.
Järelikult uni kirjeldab erinevates detailides Pajusi külas asuvat Pajusi Valitsejamaja ja minu mõtteid uuendamisega seoses! Hoonest kirjutasin 54-ndas peatükis.
Unes nähtud roosa tuba vastab minu praeguse vana talumaja renoveeritud kahele toale, kus on kirkad toonid – erkpunane, lilla, erkkollane, erksinine, erkroheline jms. Inge näeb ja kogeb nüansse kahe majaga seonduvalt!
59-ndas peatükis püstitasin hüpoteesi:
Kõiksuses ei kuulu info püsivalt kellelegi ega millelegi, on terviklik ning ühine, mida vastavalt sobilikele tingimuste olemasolule saame kasutada. Tegemist on Infodimensiooni toimimise alusega.
Sobilik tingimus saabub Ingele unes, mille vahendusel võtab teavet ID-st.
Inge ja minu vastastikmõju printsiip ning sidusus lööb tõeliselt palju välja tema erinevates unedes või elulistes nüanssides. Olen hämmastunud, et taas on midagi minu elust pärit. Või hoopiski minu raamatus on kohti, mis kattuvad tema elu tegelikkusega. Toon lühidalt mõned näited, milledest annab 28.03.2023 teada:
* 57-ndas peatükis toon välja Inge täpse sünniaja. Kuigi ma tema sünniaega ei tea.
* 57-nda peatüki alalõigus „Reede, 19.10.2018.” on lugu Sammy’st (1979-1991), mis kõnetab Inget. Temalgi on umbes 80-ndate keskel samanimeline väike musta-valge-kirju krants. Mõlemad koerad on sarnase suurusega segaverelised, kasuka värvus ja laigulisus on suhteliselt samalaadne. 28.03.2023 Inge kirjeldab:
„/…/ Ema uputab tiine Sammi kanalisatsioonikaevu. /…/ Istun trepil ja ma ei saa midagi teha, sest olen veel laps. Süda puperdab. Saan psühhotrauma, /…/sest ma ei oska pingeid välja elada.”
Täpselt analoogse paralleeli saan tuua enda isaga, kes oli vägivaldne. Lunin ema käest ligi paar aastat, et võtaksime kassipoja. Emps lõpuks heldib. Sügis 1972 (5 a) kui ühel päeval leian toast armsa musta värvi kassikese, vast paarikuune. Mäletan väga hästi, et suudan nurrukest eripäraselt sügavalt tajuda, meie hinged suhtlevad! Hingeline puudutus on väga sügav ja soe! Mõne päeva pärast uputab isa kassipoja Harku järve, sest loomake käib talle närvidele. Kassi surmaga kaasnevast suurest kurbusest ja stressist ülesaamine vältab ligi aasta.
Lood loomade uputamisest on ettemääratuse ja vastastikvõrgustiku osad.
* Inge räägib: „/…/ka mina oma õega hüüdsime üht oma vanaema (isapoolset) Mammaks. Tema pärisnimi oli Maimu. Ta elas Võrumaal ja tal olid ka loomulikult koerad, me panime õega ühele veel nimeks Nihv. Ta oli selline suur rõõmus loomi pidav vanaema ja kui ta mind kallistas, siis kartsin, et pigistab mu katki. Arvan, et siin pole midagi ebatavalist, paljud lapsed võivad nimetada vanaema mammaks.”
Henry: 57-ndas peatükis mainin Mammat ja tema kahte koera. Kogu suguvõsa ja lähim elanikkond kutsub vanaema Mammaks. Tädi nimi on Maimu, kes on vanaema Leida (tegelik nimi) vanim laps. Kõik elavad Lõuna-Eestis Taheva külas. Kokkusattumus nimedes ja piirkonnas ei ole minu arvates mitte juhuslik, vaid põhjuslik. Põhjuslikkus viitab vastastikmõju võrgustikule, mis ilmneb just praegu, kuid ettemääratuse printsiipi arvestades on paigas olnud juba ammu ning ennem meie sündi. Infodimensioonis ei teki infot juurde ega jää vähemaks, vaid on pidevalt olemas.
Vastastikmõju printsiip on inimkonnas laialt levinud. Samalaadsed eesnimed kindlates ajastutes ja piirkondades, samuti sarnased arhitektuurivoolud, rõivaste ja aksessuaaride moesuunad, moes olevad soengud, autod, telefonid. Printsiip esineb ka reklaaminduses, meedias, filminduses, kirjanduses, muusikas, kunstis, hariduses, üldisemalt kultuuris jms.
31.03.2023 annab Inge teada, jutumärkides:
„Minu kogemuste järgi kogeme tähenduslikuna asju siis, kui oleme mõnesse teemasse väga sügavalt sisse elanud. Alateadlikult ootame märke, misjärel ka saame neid (tegelikult saame juhiseid kogu aeg, aga tihti ei pane neid tähele). Ja samas, kui energeetiline potentsiaal on fokusseeritud kitsale teemale, siis arvan, et me võime ise initsieerida ehk põhjustada sündmusi. Paneme energia selles suunas tööle.
Kunagi lapsepõlves leidsin ema voodi alt tema käekoti, milles oli üks tsaariaegne münt. See oli mulle nagu varandus ja hakkasin münte koguma. Huvitaval kombel hakkas ka maapõu neid välja puistama!
Koduaiast leidsime ühe Teise maailmasõja aegse saksa mündi. Vanaisa leidis enda aias kaevates taas ühe tsaariaegse, koguni vist hõbemündi. Ei enne ega pärast mu mündikogumist vanu münte lihtsalt niisama ei leitud. Arvan, et see oli põhjustatud mu huvist ja universum tuli mulle vastu. Olen seda efekti ka hiljem kogenud. Tegelikult leian, et kõik on kogenud. Kui oled millestki väga huvitatud, siis universum hakkab sellekohast materjali saatma ehk siis sarnane tõmbab sarnast.”
Inge uni 02.11.2023, jutumärkides:
„Olen laps. Üsna üksteise lähedal on kaks maja. Ühes elatakse rohkem, teine on vist natuke remonti vajav (pilk käib üle seinade ja lae) ja seal eriti ei käida, aga ma ei mõtle selle üle, sest olen täiesti lapsepositsioonis, kus ei juurelda asjade päritolu üle, vaid elatakse tõepoolest hetkes, ja mõtted on põhiliselt selles, kuidas põnevam oleks.
Miskipärast on väga ahvatlev mängida just sellel n-ö keelatud maja territooriumil. Minul või kellelgil tuleb mõte, et majast möödudes tuleks justkui kogemata visata aeda hunnik metallraha ehk siis sente ja sellel ettekäändel, et neid on vaja ju kokku korjata, jääda maja juurde kauemaks mängima. Loogika on üsna ebaadekvaatne, aga samas nii unenäolik kui lapselik. Kellelgi ei pudene ju sendid niisama aeda, neid tuleb lausa visata.
Unenäos ei lähe kõik süžeepäraselt, metallraha on küll mingil hetkel laiali puistatud, aga tundub, et pigem majas sees. Meid on päris mitu last. Minu õde muidugi, kes on minust vanem, siis üks poiss, kes on asjalik, keegi veel. Miskipärast on vaja nihutada mänguplatsi, raha jm korjatakse kokku ning asetatakse eemale. Nüüd jälle tundub, et see plats on majast väljaspool. Hakatakse ilmselt mängima, aga mitte raha peale, vaid raha kui mänguvahendiga.”
Inge kommentaar. Kohe kui hommikul unest ärkasin, mõtlesin, et see on natuke sinu ja vist su sugulaste Vikimõisa aias rahaloopimise moodi. Aga see on ju nii tore, kui mõelda, et raha ei pruugi olla elatus-, vaid mänguvahend. /…/
H. Küla resümee. 31.03.2023 mündiloos ja 02.11.2023 unenäos on tuvastatavad vastastikmõju printsiibi alused (kõik on kõigega seotud vähemal või suuremal määral), sidususe võrgustik ja ettemääratus. Alltoodult minu lugu jutumärkides:
„Inge unest nähtub, et üsna üksteise lähedal on kaks maja ja väga ahvatlev on mängida just sellel n-ö keelatud maja territooriumil.
Tema uni kirjeldab tegelikku Vikimõisa peamaja ja paksu paekivimüüriga võimast abihoonet. Abihoone juures keelati mul mängida, sest oli räämas ja keldris sageli vesi. Olin kolmene ja aasta 1970. Abihoonet hakati lammutama 1970 hilissügisel ja lõpetati 1971 kevadel. Vikimõisast kirjutasin pikemalt 9-ndas ja 27-ndas peatükis.
Seega uni näitab kahte ajajärku – aastad 1970 ja 1974.
Ilmselt 1974 juuli või august (septembrist lähen kooli). Mängin naabritüdrukute Triinu (3) ja Marlenega (5). Nad on võtnud vanaema suurest pruuni värvi nahksest käekotist peoga tsaariaegseid hõbemünte, mida Vikimõisa õues laiali loobime. Mängu sisu on loopimine! Me ei adu, et rahal on väärtus! Peotäite kaupa viskame murule kõlisevat, mida seejärel hoolega otsime. Umbes 15% kopikatest jääbki muru sisse igaveseks ajaks, me ei leia neid enam kunagi… Kui vahel Vikimõisas olen käinud, siis mõelnud, et äkki laenutaks metalliotsija ja otsiks mündid üles! Mina ainukesena tean täpselt, kus tol hetkel mängisime! Ma siiski ei ole viitsinud vaeva näha.
Rahaga väljas mängimine on põhjuslik. Sellele on eelnenud terve kevade ja talve jooksul tüdrukute vanaema toas müntidega mängimine, kuiv trenn kui selline! Kahlad märsist peoga hõbedat ja puistad põrandale laiali, mida on väga põnev taaskord kokku korjata!
Nende pere kolib vist 1977-1978 aasta suvel ära kui isa Arvi Leosk (1941-2008, tunnustatud pedagoog ja haridustegelane) otsustab jätkata kutsetegevust eesti keele ja kirjanduse õpetajana Jõgevamaal. Hiljem 1982-1987 on Mustvee koolis direktor.
Mõnda aega Marlenega kirjutame, kuid minu passiivsuse tõttu jääb asi viimaks paari-kolme aasta pärast katki. Lapsena olen solvunud, et nad ära kolisid ja valu jääb hinge. Marlene meeldis mulle väga ja tema järgi panin enda tulevasele tütrele nime.
Mõnedel suvedel käivad lapsed Vikimõisas tädil külas, aga meie vestlustest ei tule midagi välja. Kardan pailast ja printsessilikku Marlenet ning arvan, et ma ei sobi temaga, aga silmanurgast ikka piilun. Pean ennast viletsaks ja räpaseks krutskeid täis marakratiks (koolis lokkav kiusamine tekitab alaväärsuskompleksi).
Marlenet kohtan juhuslikult 2000. aasta septembri lõpus Kristiine keskuse söögikohas ja tunnen ta kohe ära. Astun ligi ja tutvustan end ning on märgata, et meenun temalegi. Täpselt sama soe tunne nagu lapsepõlves valgub taaskord mu südamesse! Hetkega adun, et olen temaga suuteline suureks ja rikkalikuks armastuseks! Minu jaoks ei olnud muutunud midagi!
Kutsun ta jalutuskäigule Vikimõisa meenutusteradadele. Kahjuks ta loobub ja ütleb, et ega tal midagi meeles enam ei ole… Saan aru, et hädavale… Vaist selgitab, et põhjuseks vist keegi mees, kellega tal värskelt tekkinud romantiline story pooleli…
Marlene käib Kristiines lõunal, mistõttu seal mõned korrad veel kohtume ja lobisesime. Vahetame numbreid ning paaril korral ka helistan talle. Novembrist ma teda Kristiines enam ei kohta ning helistama ka ei kipu. Ta kaob sama ootamatult nagu 1977-1978 aastal!
2001. aasta kevadel näen teda eemalt kahel korral Sikupilli Prismas sisseoste tegemas ja neist ühel juhul on koos pikka kasvu modelliliku välimusega mehega. Kõrvalt vaadates on nad umbes 2000. aasta sügisel tutvunud. Kuigi kogen terve õhtupooliku vältavat mõningast kurvastust, siis alateadlikult mõistan, et kõik on saatuse tahe. Võtan teadmise arvesse ja suhteliselt rahumeelselt lepin tegeliku olukorraga.
Iga kogemus on põhjuslik ja põhjuslikkus ei piirdu pelgalt käesoleva eluga. Võib-olla nüanss võimalikust suurest armastusest tähendab pidulikku sündmust järgmises elus.”
Ülaltoodud lugu räägin Ingele osaliselt pärast 31.03.2023 ja täies ulatuses pärast tema und 02.11.2023. Inge mündilugu tegelikkuses, tema rahateemaline uni ja minu mündijutt on juba öeldult seotud. Teabe algallikas on ID ja uni infot juurde ei tekita, vaid vahendab. Millal ja mida unes näed või ärkvelolekus koged, teabe põhimõtteline sisu ja vastastikmõju printsiip sellest ei muutu.
Tegelikus elus toimuvad sündmused, mida Inge unes näeb. Mõrtsukas, 19.04.2023:
„Hommikune sügav uni ilmselt kella 7-8 vahel. Detaile ei mäleta. Olen hääletamas kuskil Euroopas. Peatun ühes motellis, kus olen mingil moel vist kahe tüübiga rändamisega seotud. Ühest ei mäleta midagi, aga teine on meesterahvas, kellel on kahtlane minevik, ja ta on vist ka mõrtsukas.
Unenäos tekib tunne, et tal on plaanis veel mingi mõrv sooritada, aga mind see ei puuduta, olen lihtsalt kaasreisija. Siiski otsustan kotid kokku panna ja ära minna. Meeleolu on selline vastik, situatsioon on ebameeldiv, samas keegi ega miski ei takista mind sealt ära minemast.”
Inge resümee. Paar tundi hiljem loen ajalehte ja tekib suhestumine:
Tõenäoliselt nägin unes seda mõrtsukat. Kuidas nüüd helistada politseisse ja öelda, et tüüp on kuskil Euroopas, sest ma nägin teda unes?
Inimese peatselt saabuvat surma on võimalik unes ettevaatavalt näha. Inge uni 27.04.2023:
„Olen tšikk, kes töötab mingis disainibüroos. Teine tšikk on ka. Talveööl on meil vaja oma Narva mnt büroost minna kesklinna üle Konsumi silla. Unenäos on vasakul, kus on park, suur ja lage ala. Tšikk võtab end miskipärast paljaks ja jookseb otse Emajõe suunas. Mina olen kaval ja lõikan otse silla suunas.
Jään teda silla juures ootama ja kuulen mingit müra. Altpoolt tulevad mingid võõrad poisid kelguga. Küsin, mis juhtus? Keegi nende seast oli vist jõkke kukkunud, aga ära pääsenud. Minu sõbrast tšikist pole midagi kuulda. Satume politseisse, anname tunnistusi. Äkki jõuab mulle kohale kaotuse suurus ja hakkan südamest nutma.”
Inge resümee. 30. juulil sõidan maalilaagri näituse avamisele. Mulle helistab mu sõber ja ütleb, et üks meie ühine tuttav on surnud. Uputanud end Emajõkke.
Uudist on keeruline vastu võtta ja tundub uskumatuna. Me polnud lähedased, aga olin temaga suhelnud ja teadsin juba mõned aastad.
Ma ei tea, kus täpselt ta jõkke läks, aga unes lähenesime Emajõele kohast, kus tema kodu on vastaskaldal. Kas oleksin saanud unenäo põhjal ta päästa? Ilmselt mitte. Teadsin küll, et tal oli keeruline olukord. /…/ Viimati rääkisin temaga sügisel ja siis tundus tal kõik korras olevat.
Ülaltoodud und ja resümeed loen esmakordselt 13.08.2023.
H. Küla resümee. Inge ei ole ole teadlik, millest veel avaldamata 61. peatükis kirjutan. Ometi tema traagilises unes ja ärkvelolekus esinevad vihjed (vastastikmõju printsiip) peatüki sisule:
* Maalilaager ja kunst – kirjutan kunstist omalaadses kastmes. Unenägu Leonardo da Vinci maalist „Püha õhtusöömaaeg”.
* Uppumine (hapnikupeetus) ja surm – kirjutan unes lämbumisest ja kliinilisest surmast.
* Disainibüroo – unenägu tulevikus aset leidvast tööstusrevolutsioonist, mille üks osa on disain.
Selgub, et sündmuste ja inimestevaheline põimitus on kaugelt laiahaardelisem ning sügavam kui eales oskame arvata!
Viiteid teise riigi päevapoliitiliste sündmuste kohta on võimalik samuti unes näha. Inge uni 25.05.2023:
„Olen väikse grupiga hääletamas. Öö hakul oleme jõudnud Prantsusmaale ühte parki. See on suur ja pisut privaatsem roheala, kus on ka pargivaht. Lähme magama.
Pargis on üks lahtine hoone, millel on puitpõrand, üleval on väikese viilkatuse tõttu kolmnurkne pööning, kuhu mahubki vaid pikali sisse. Sinna on end asutanud üks endistest sõpradest paar. Taandun tagasihoidlikult põrandale. Kaasas on ka mu sinine pena.
Öösel tuleb pargivaht, vestleme prantsuse keeles ja ma saan aru, et sinna jääda ma ikka ei saa. Ta läheb kõrvalasuvasse majja ja vestleb seal kas telefonis või kellegagi kohapeal, kellest kuulen ainult häält. Mulle tundub, et räägitakse eesti keeles ja võimalik, et on tegemist eesti saatkonnaga. Mehehääl räuskab, et pole kuhugi panna, sest üks teatritrupp on juba kuskil öömajal jne.
Pakin alandlikult end jälle kokku. Üleval sisse seadnud sõber soovitab minna treppide juurde, mis viivad allapoole, ja magada kuskil ümbritseval alleel ehk puude all. Ilmselt sedamoodi sai magatud, sest hommikul ärkasin sealkandis ja vahetasin riideid. Tegelikult pole eriti minu moodi, matkadel väga riideid ei vaheta, sest ma eriti ei higista. Riiete vahetus näitab, et tuleb millegi muuga tegelema hakata.”
Inge resümee. Täna hommikul raadiot kuulates köidab tähelepanu uudis, et Prantsuse peaminister Macron keelab lähilennuliinid:
https://www.err.ee/1608987932/prantsusmaal-joustus-luhimaalendude-keeld
H. Küla resümee. Une sisu on reisimine ja on jõutud Prantsusmaale. Inge püüab Prantsusmaaga ja liiklemisega seotud teabe une vahendusel kinni.
Inge 21.09.2023 unes esinevad viited Eestit laastanud oktoobrikuu tormile. Lõik unest:
„Oleme mingis laagris või üritusel. Ilus looduslik koht järvega. Hakkame sõbrannaga järve äärt pidi vastupäeva minema. Seal on suuri puid, mis on kas ise langenud või siis langetatud. Puurisu on palju, osaliselt on ka lõhutud puid. Võtsin ühe kännu, mida õnnestub liikumisvahendina kasutada. /…/”
Inge resümeesse lisandub 06.10 järgmine nüanss:
Järveäärse unenäo üks detail on veel selgunud. Eelmisel nädalvahetusel käisime maal aias koristustöid tegemas. Juba sisse sõites märkasime, et suur puust skulptuur, mis kujutas elulille, oli maha kukkunud. See on päris mitu meetrit kõrge ja ka värvitud, aga aeg oli oma töö teinud, nii alt kui pealt oli puu seestpoolt üsna pehkinud. Ei olnudki sellega muud teha kui tükkideks saagida, halgudeks lõhkuda ja ülejäänud lõkkesse tassida.
H. Küla resümee. 7-8 oktoobril 2023. aastal möllab Eestis suur torm, mis murrab puid ja lõhub ehitisi. Inge näeb unes enam kui 2 nädalat maru ette. Samuti on viiteid minu koduõues toimunud möllule.
Esmakordselt nende aastakümnete jooksul on aias käesoleva tormiga murdunud üks 20 aastane saar, umbes 50 aastane saar ja ligi 80 aastane saar. Uurin hoolega puude kändusid ja tuvastan, et juur on pehkinud. Oletan, et saaresurm on puus sees. Palju väiksemaid ja suuremaid oksi on maapinnal pilla-palla.
Inge uni 30.09.2023:
“Olen suures saalis, ilmselt kultuurimaja. Kõlab muusika, keskel on väike tantsuplats, kus tantsib paar paari. Tegemist on peotantsustiilis muusikaga. Vaatan koos teistega pealt. Järjest hakkab tantsuplatsile rohkem rahvast tulema. Tuleb ka naistantsupaar, kes ei järgi muusikastiili, vaid keksib niisama.
Olen pahane, sest üritus muutub palaganiks. Mind võtab tantsima Henry, kes on minust pool pead lühem. See-eest on ta noor ja päris tumemustade juustega.
Üks mees tantsupõrandalt haarab mu käest järsku oma kummist käevõru. Tuleb meelde, et ta tõesti andis selle mu kätte hoiule. Varsti hakatakse kinolinal (lava on saali nurgas akende kõrval ehk siis näoga saali suunas vaadates vasakul pool) näitama mingit filmi. Selle ette tulevad paterdama lõbusas tujus kultuurimaja või üritusel osalenud töötajad.
Ei saa filmi vaadata ja jälle läheb mingiks meluks. Äkki näen kultuurimaja akende taga taevasse kerkivat naise nägu ja kuulipildujatoru, need on tohutusuured. Mind valdab hirm. Teised ei tee eriti välja. Mõni aeg on see suunatud majale, siis hajub ära. Rahvas valgub saalist välja. Olen üksi ja mõtlen mõningase vastumeelsusega pikale koduteekonnale.”
Inge resümee. Selles unenäos on viiteid mu päriselule.
Kultuurimaja ja tantsu kohta – käisin sel esmaspäeval 02.10 ühes Tartu kohas tantsimas. Täielik vabatants, tantsitakse üksi ja nii kuidas meeldib. Poole ürituse ajal katkes äkki muusika, kõlarid ei töötanud miskipärast, rahvas aga ei soovinud tantsu katkestada ja ümisesid ning voogasid edasi. Pärast tantsu heideti kaasavaõetud mattidele pikali ja rahuneti meditatiivse muusika saatel.
Pärast kõike, kui hakkasin matti kokku panema, ei leidnud enam kummi, mis mati rullis koos hoiaks. No-vot kummist käevõru. Päris tantsusaal on väike, unenäos oli see ikka suur ja rahvast oli mitu korda rohkem. Võib-olla midagi Henry diskoajast?
H. Küla resümee. Unes esitatud stsenaarium näitab vastastikmõju võrgustiku mitmepalgelisust ja erinevaid mõjutegureid paljudes suundades. Kõik mõjutab kõike suuremal või vähemal määral. Tekivad sündmused, mis omakorda on mõjutatud eelmistest sündmustest jne. Loogiline ja toimiv süsteem.
Inimene ei suuda kõiki võrgustiku osiseid näha ega tajuda, sest infohulk on väga suur. Kahejalgsel ei jätku energiat ega aega (elu on lühike), et kõike süvitsi lahti hammustada. Tema missioon on seotud põhiosas ellujäämisega, vajadusel sigimisega ja seejärel täienemisega muudes valdkondades.
Uni näitab Inge elu, kuid esinevad komponendid ka minu minevikuradadelt. Alltoodult väljavõte minu tegelikust elust.
Tiiu
Inge 30.09.2023 uni tantsuõhtust kultuurimajas toob omalaadse paralleeli Nõmme Kultuuripaleega! Tänu Inge unele tuleb mul esmakordselt meelde üks seik, millest arenes tegevustik! Alltoodud lugu ma ei ole varem mitte kellelegi rääkinud!
Vististi märts 1983 (15 a), reede õhtu umbes kella 20:00 paiku. Parasjagu on Nõmmel diskoõhtu ja olen tutvunud kauni tütarlapsega, kellega just äsja tantsisime 2 tantsu. Ta on sõbranna Tiiuga (hüüdnimi Tixu), kes teda läbematult ootab. Sõbrants on 16 aastane. Novembris või detsembris vabanes Kaagvere erikoolist (seaduste ja ühiskondlike normidega vastuolus olevate ning raskesti kasvatatavate tüdrukute kool). Diskol on esimest või ühest esimestest kordadest. Äärmiselt püsimatu ja impulsiivne kõvahäälne tüdruk. Ropendab päris mehiselt ja kimub vahetevahel suitsu teha.
Tixut panin tema agressiivse käitumise tõttu juba peo alguses tähele. Umbes paari tunni jooksul annab kahele või kolmele suvalisele tüdrukule lõuga. Arusaamatul põhjusel on ülbe, tõukleb ning valju häälega rääkides soovib ka tähelepanu saada. Oleme umbes 10 minutit kolmekesi lobisenud ja makilt tuleb tuntud lugu ning viisakusest tingitult kutsun Tiiu tantsima. Tüdrukul on väga hea meel, sest teda kardavad nii poisid kui tütarlapsed ning ainuke tantsuõnne pakkuja olen mina! Neiu (183-185 cm) on minust (177 cm) 6-8 cm pikem, oluliselt kogukam, ligi 90-92 kilone. Vahemärkus. Vanast trennipäevikust selgub, et minu tolleaegne kehakaal oli vahemikus 56-57 kg.
Kahe kuni kolme tantsu vältel selgub, et plika elab vanaemaga, ema on surnud ja isa ilmapeal teadmata kohas kolamas. Üllatusena julgeb ennast sügavuti avada ning tema koore all on peidus õrn ja hella hingega noor naine. Karm ja rabe olek on enesekaitseks loodud, mis kõneleb, et elu poolt on sageli pihta saanud.
Saan aru, et tal on murranguline periood käsil. Kas kalduda lõplikult kriminaalsele teele või hoopiski august välja ronida. Tixu vajab hädasti lähedast sõpra, kellele saab oma mõtteid rääkida ning toetuda, aega veeta jne. Ta peaaegu klammerdub minusse.
Tantsusammud tehtud, suundume taaskord kolmekesi lobisema. Suurendamaks minu poolehoidu ta mainib, et kui keegi mulle liiga teeb, siis ma ainult öelgu ja ta kaitseb mind! Tiiu sõnades ei ole vaja kahelda. Ta kakleb väga hästi ja ilmselt vähesed mehed saaksid talle vastu, rääkimata naistest.
“Tahad ma annan kellelegi peksa? Näita mulle ja ma peksan ta läbi!”, on plikanatt väga enesekindel. Rahustan ta maha. Tüdruku ebatavaline suhtlusviis lööb välja, sest minu sõbralik olemus läheb talle tõeliselt korda. Ta lihtsalt ei oska teistmoodi! Kuulu järgi olla ta erikooli hirm olnud.
Veel samal õhtul kaalun, kas võtta ta enda šefluse alla ja püüda aidata korralikule teele. Paraku ka mina pelgan teda. Lisaks mul ei oleks aega ega energiat. Preilide puhul huvitab mind ainult armastus hingest-hinge, mida Tiiuga tekkinud ei oleks, aga tema oleks võinud väga kiiresti kiinduda.
Sõbrannad teevad ettepaneku, et võiksime pärast diskot minna edasi pidutsema. Lahkest pakkumisest viilin kõrvale ja lähen rongiga koju. Järgneva kahe nädala reedel kohtume diskol taas, aga hoian mõnevõrra kõrvale ja Tixu sulgub iseendasse. Annab kellelegi kolki jms.
Sügisel näen teda Nõmme diskol veel. Ta on välimuselt silmnähtavalt vanemaks muutunud, kaalus ligi 7-8 kilo juurde võtnud. Julgelt võiks pakkuda, et vanust 22-23. Mõnikord on vindine, pressib neidudelt raha välja või võtab mõne kallima riidehilbu ära. Tolle aja slängis – “tõstab riietest välja”.
Hilissügisel on tantsusaalis mõnikord kahe erineva pikka kasvu mehega. Välimuselt 23-25 aastased kriminaalid. Novembri lõpus ma teda enam ei näe. Tol ajal arvasin, et küllap kukkus kinni…
Inge resümee Tiiu loole. „Tõesti on alust arvata, et unenäos võtsin osaliselt üle Tixu rolli, sest “pool pead lühem” on oluline märksõna, ja pahandamine keksivate tüdrukute peale tundub ka temalik olema.”
Väike väljavõte 30.09 une viimasest lõigust: „Äkki näen kultuurimaja akende taga taevasse kerkivat naise nägu ja kuulipildujatoru, need on tohutusuured. Mind valdab hirm. Teised ei tee eriti välja. Mõni aeg on see suunatud majale, siis hajub ära.”
Nõustun Inge arvamusega, et uni andis vihjeid 07.10.2023 algavale Iisraeli-Hamasi sõjale ja massitapmisele Re’imi muusikafestivalil.
Miks on kultuurimaja akende taga tohutusuur taevasse kerkiv naise nägu ja kuulipildujatoru? Arvan, et ühe vastusest leiame 23.11.2023 „The Jerusalem Post” artiklist „IDF elite intel officer warned about Hamas attacks, ignored – report”, mis vahendab nädal varem kohalikus televisioonis eetris olnud lugu.
Nimelt Gaza piiri lähedal oli valves Iisraeli naisluurajate üksus, kes pani tähele, et viimase aasta jooksul, iseäranis hilissuvel kuni rünnakuni 07.10, olid valvatavas piirkonnas ebatavalised liikumised. Kõrvalekalletest informeeriti korduvalt komandöre, kes ei võtnud hoiatusi tõsiselt.
* „Suur naise nägu” tähendab naisluurajate üksust.
* „Taevasse kerkimine” tähendab, et naisluurajad tõstetakse varem või hiljem esiplaanile. Sealhulgas seda, et konflikt võtab kiiresti tavatult suured mõõtmed ja kasvab sõjaks.
* „Tohutusuur” näitab ja artiklist selgub, et piiril oli ebatavalisi liikumisi väga palju, mis sarnanesid õppustele ja ettevalmistustele suuremaks rünnakuks.
* „Suur kuulipildujatoru” osundab massiivsele surmavale vastasseisule.
Inge arutleb 04.10.2023 unede üle:
Vanasti saadi unenägude tähtsusest aru, need ongi sillad meie materiaalse ja teiste dimensioonide vahel. Handi kütt läks küttima, kui sai vajaliku toetava unenäo. Kui ressursse on napilt, pole neid mõtet niisama raisata. Surnute vajadustest või nende ettekuulutustest saadi teada unenägude kaudu. Eeldab muidugi põlvkondadevanust traditsiooni. Ka meil on see kombestik olnud olemas, aga hääbub järjest.
Eks seda ole inimeste pealt näha. Lahmivad niisama, ei tegutse kogukonna huvides, vaid oma egost lähtuvalt, pole kunagi rahul ega õnnelikud. Nad on sulgenud ukse, mille kaudu saaksid teada, milleks üldse elada, mis on nende elu ülesanne.
Vanades kultuurides oli see asi paigas. Mulle meeldib väga üks indiaanlaste tööülesannete kirjeldus. Üks indiaanlane aitab päikesel ärgata, teine päeval paista ja kolmas õhtul loojuda. Neil polnud mingit küsimust elu mõtte kohta. Kui neid poleks olnud, siis oleks ju päike hätta jäänud või miski muu kole asi sündinud.
Uni on üks osa tegelikust elust, kuigi vahel võib näida, et mis need unenäod ikka nii väga on. Toon näite ärkveloleku ja une sügavast põimitusest.
Inge poolt kogetud olukorrad pühapäeval 15.10.2023 öösel jutumärkides:
„Majas käib paras madin. Teisel korrusel just magamistoa kohal toimub nagu pidu, majast käiakse sisse ja välja. Praegu elavad meil majas peamiselt noored üürilised ja ma ei panegi väga imeks, mida noor inimene ikka laupäeval vastu pühapäeva muud teeb kui pidutseb. /…/ Raskustega sain pisut magada.
Viimane unenägu, mille lõppu ma ei näe:
Olen linnaliinibussis ja istun või seisan juhi kõrval paremal pool. Buss sõidab meie maja lähedalt linna suunas, aga korraga ilmuvad teele kolm koera, otse keset tänavat. Üks neist on kindlasti hundikoer. Seejärel tuleb veel kaks koera juurde. Nad seisavad kindlameelselt keset teed. Bussijuht näeb neid õigeaegselt ja võtab kiiruse maha, liigub väga aeglaselt nende suunas, lootuses, et nad teelt ära lähevad.
Varahommikul elukaaslasega arutame, kas unenägu tähendab hoiatust või takistust? /…/ Kell on vast üheksa ringis. Vaatan aknast välja ja olen hämmingus: meie pisikeses hoovis on kolm politseibussi. Ka hea tahtmise korral ei saaks hoovist sisse ega välja sõita. Isegi kui meie maja ja hoovipealse maja kõik elanikud kinni võtta ja bussidesse toppida, ei saaks kõiki busse korralikult täis.
Seal nad seisavad ega kavatsegi lahkuda, justnagu kindlameelsed koerad. Mõne tunni pärast siiski kaks bussi sõidavad ära. Üks tagurdab vastu aeda. Märkan, et hoovis on veel üks võõras masin. Aeg-ajalt käib politseinik seal kellegagi vestlemas. Tundub, et kedagi või midagi oodati.
Alles päeva teises pooles sõidab sisse veel üks eraauto. Võetakse välja kohvrid, pannakse kätte kummikindad, ette maskid ja suundutakse teisele korrusele. Otsustan, et mul on õigus teada, mis toimub.
Üks kidakeelne politseinik soovitab samuti teisele korrusele minna. Arvatavasti kõige tähtsam nina ehk ilmselt politseiuurija esimesest erasõidukist ütleb, et käib läbiotsimine ja rohkem ei saa ta midagi öelda peale selle, et kedagi pole tapetud ega vigastatud. Mõistagi ei lubata mul üle korteri läve tulla. Nad viibivad selles pisikeses elamises üleloomulikult kaua aega. Alles hilisõhtul saab hoov tühjaks.
Järelikult püüdis teadvus kinni info ja määras unenäos viis koera kiiresti ametivõimudeks. Koeri on treenitud ka narkootikumide otsijateks, siis arvan, et unenäosümbolina on koerte näol tegemist mingite narkootikumidega. Selline kriminaalne lugu.”
H. Küla resümee ja lugu, mis seondub situatsiooniga Inge maja teise korruse üürilistest:
14.10.2023 varahommikul kell 04:00 tõusen üles, sest on madin… Minu tuba on teisel korrusel. Mõlemal pool seina on katusealune ja nugis leiab katuseräästa juurest sissepääsu. Kui nugis on majas, siis käib nagu tõeline kummitus – kolistab meeletult ja sa teda ei näe. Kord tuleb praost sisse, siis läheb välja. Samuti hullab seina sees või vahetult katusekatte all.
Umbes ennem kella viite laseb jalga ja magama jään õnneks kell 05:15.
Lahkunud inimeste hingedega on võimalik suhelda.
06.11.2023 annab Inge teada:
„Just eile (05.11) käisin surnuaial, kuhu hiljuti maeti üks mu tuttav naisterahvas, kes sai septembris 60. Ma teadsin, et tal on tervisega pahasti. Veel augustis nägin teda, hirmus kõhnaks oli jäänud, muidu oli vahva nagu ikka.
Sain teada, et ta suri oktoobri alguses. /…/ Kui temast sõbrannaga rääkisin, siis juba tajusin ta kohalolekut. /…/ Selle tuttava naishingega polnud mingit probleemi suhelda. Ta ütles, et ise oli loll, et niiviisi juhtuda lasi, aga pole just kahetseja-tüüp. Tal oli kahju, et ei saa enam lastelastega suhelda, ja palus, et hauale lilli toodaks, sest talle väga meeldivad lilled.
Sel hetkel ma isegi ei teadnud, kas ta on tuhastatud või maetud ja kas keha on juba puhkepaiga leidnud? Eile pärast surnuaias käimist (05.11) selgus, et ta oli maetud kirstus juba 8. oktoobril. Peatsi pool olid pärjad laste nimedega, kellest ma ei teadnud enne mitte midagi. /…/”
Peatüki kokkuvõtteks.
Olen esitanud valiku Inge poolt nähtud unesid, sageli lühendatult. Infot on palju ja ühes unes võivad esineda nüansid kellegi inimese või inimestega seotud sündmustest minevikust, tulevikust või isegi mõtetest. Põnev on, et ta oskab näha seoseid ja saadud teavet tõlgendada. Pigem vähelevinud oskus, mis siiski on treenitav. Samas arvan, et kõik põhineb saatusele ja inimesed ongi erinevad. Seega Inge uned, tõlgendused, empaatiavõime ja vaist on fenomenaalne kooslus!
Carl Gustav Jung (1875-1961) oli tunnustatud Šveitsi psühhoanalüütik. Tema nägi samuti tulevikusündmuseid unes ette ja paistis sellega silma. Need seigad on dokumenteeritud. Inge võimekust unede vallas tõstaksin kindlasti esile!
Põnev oli lugeda Tiina Kruusi artiklit („Ilmar Tomusk: Soomes umbkeelseid taksojuhte ei kohta, meil küll”) ajalehest „Eesti Päevaleht”, mis ilmus 20.10.2023. Toon paar väljavõtet:
* „Lastekirjandus tuli minu juurde Astrid Lindgreni kaudu. 2002. aasta jaanuaris nägin Astrid Lindgreni unes ja ta tahtis mulle midagi öelda. Ärgates mõtlesin, mida tema ilmumine unes nüüd tähendama pidi.
Kolm päeva hiljem ilmus Lindgreni surmateade.”
* „Neli-viis-kuus pilti, mida unes näed, sisaldavad tohutult palju informatsiooni, mis peab sul meeles olema. See on selles mõttes väga lihtne meetod: sa ei pea istuma arvuti taga ja punnima, kust tuleb mõte.”
I. Tomusk saab teavet sealhulgas intuitsiooni ja unede vahendusel.
Vahemärkus. “Õppisime Ilmariga keeleteaduskonnas, tema paar kursust eespool. Sellel päeval oli mul parasjagu fotoaparaat kaasas ja tegin pilte tuttavatest tudengitest ning õppejõududest. Pärast loengut saime Ilmariga trammis juhuslikult (saatuse tahtel) kokku. Pilt on tehtud hetkel kui tramm on Peda peatusest lahkunud ja sõitnud ligi 50 meetrit kesklinna suunas. Väljas oli poolpilves ilm ja mõnevõrra jahedavõitu. Seda ülesvõtet ei ole varem mitte keegi näinud ja avalikustamine on esmakordne! Seetõttu juba tol ajal oli pildistamine ja foto tulevikku vaatavalt põhjuslikud!”
Järelikult on uni suurepärane infovaramu! Ometi saab teavet hankida ka vaistu kaasabil. Toon allpool hiljutise omalaadse näite.
2023. aasta suve teisest poolest esineb mõttekatke – „väga vahva oleks osata kitsedega suhelda”. Mõte põhineb sellele, et läbi kevade näen aias sageli metsloomi toimetamas.
Oktoobris tulevad sõralised tagasi ja novembris muutub mõte tugevamaks.
16.11.2023 kell 18:03 on väljas juba peaaegu pime ja piki inimtühja tänavat olen jõudmas enda majani. Suhteliselt kodu lähedal jalakäijate teel on kolm kitse. Panen neid umbes 100 meetri kauguselt tähele ja nemad on märganud mind ilmselt veelgi varem.
Otsustan, et kõnnin edasi ja näis, mis sünnib? Möödun kitsedest ligi 6 meetri kauguselt ja tajun head energiat! Nad vaatavad mind sõbralikult ja üldse ei karda! Jõuan majani ja seejärel lähevad üsnagi rahulikult mu krundile.
Olen heast tundest vapustatud! Uitmõte „väga vahva oleks osata kitsedega suhelda” tähendab hoopiski intuitiivset teavet, mille olen püüdnud aegsasti ID-st kinni! Sama mõttekatke käis peast läbi ka 16.11 hommikul!
Vaistu teel saadud infot tuleb sageli sarnaselt unedele tõlgendada! Ilmselgelt ei ole kitsedega võimalik lävida inimkeeli ja vastavalt minu tahtele. Hoopiski neljajalgsete soov on peamine! Nad teevad otsuse, lasevad mu väga lähedale, mis tähendab loomade arusaamises suhtlemist!
Oletan, et nad tajuvad ka minu head energiat, mis ongi aluseks vastastikusele suurepärasele kommunikatsioonile! Reeglipäraselt tunnevad loomad hea energia veatult ära, samuti imikud. Arvan, et:
⌘ Enamike elusolendite poolt kiirguv positiivne ja negatiivne energia on kõiksuses universaalselt levinud. ⌘
Inge hea energia on tajutav!
Usalda end ja uned või intuitsioon annavad sulle õigel ajal vajalikku infot!
Ennem avaldamist on Inge Annom käesoleva peatüki sisuga tutvunud. Suur tänu!
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 