04.02.2023 vastu hommikut näen pikemat unenägu, mille lõpp kella seitsme paiku jääb meelde ning on spiritualistlik. Stsenaariumis kuvatakse hetkeks 20. sajandi alguse Muhu saare talu ja seejärel jätkub uni eelmise sajandi 70-ndatel aastatel ühe hoone esimese korruse saalis või fuajees, mille mõõdud on ca 14×14 meetrit, pindalaga ca 196 m². Umbkaudne periood on oktoober kuni märts.
Otsin parasjagu oma fotoaparaati (ostetud 2019), mida ei suuda kuidagi leida. Saali on hajusalt paigutatud neli kirstu, milles neli surnud inimest ja kaetud valge linaga, kes ometi elavad… Iga lahkunu rinnus helendab kreegi suurune hing, mis ilmselt näitab, et väike osa hingest on kehaga veel seotud. Sidusus võib tähendada, et hing jälgib järjepidevalt või aeg-ajalt, mis tema endise kehaga toimub?
Tean kõiki kadunukesi, kuid nad on minu jaoks kuidagi kaugeks jäänud… Esiplaanil asuvas kirstus lebab mu isa (26.04.1937-11.01.2023), kes kergitab oma rindkeret, avab silmad ja ütleb: „Millal mind maha maetakse?”
Ma ei ole üllatunud, et surnud inimene mulle küsimuse esitab, vaid on piinlik, et ta nii kõvasti räägib ja väljendab oma rahulolematust! Kiirustades seletan, et ennem pean tema ära saatma ja viitan minu selja taga asuvale kirstule, kus on heas füüsilises vormis, kuid pisut kõhetunud keskmisest eakam naine, umbes 96-98 aastane… Ta näib mulle kuidagi tuttav… Kasv, kehahoiak, tal olid kunagi pikad blondid juuksed ja praegu on pikad hallid, tean tema skeletti… Samal ajal muretsen, et ma ei näe oma kaamerat, äkki jääbki kadunuks, ma ei leia enam üles, on kellegi teise käes juba…
Nende mõtete saatel on algamas naisterahva leinatalitus. Inimesed on kogunemas, keda ma ei ole kordagi näinud, kuid on selge teadmine, et nad on Eesti kultuuriloos olulisel kohal. Keegi pikemat kasvu (kuni 192 cm), pisut kogukam (kuni 112 kg), suure rinnakorviga helepruunide juustega kahupäine 40-ndates meesterahvas, kellel on seljas tumesinine mõnevõrra tepitud sulejope ja natuke lottis teksad ning matkasaabastele sarnanevad jalatsid. Kõnepuldis on lipsustatud tumepruunis ülikonnas ja mustades läikivates kingades tumedapäine ning otsmikult kergelt kiilanev 50-ndates lühemat kasvu (kuni 171 cm ja kuni 72 kg) meesterahvas. Kokku umbes paarkümmend või enam loometegelast, kes kadunukesega on tööalaselt kokku puutunud. Rahvast on omajagu.
Fotokat ma ikkagi üles ei leia ja silme eest mööduvad inimesed, kes naist on saatma tulnud… Üha kiirenevad visuaalsed kaadrid, mu hing on läbimas mingit hoomamatut keskkonda, dimensiooni või tunnelit ning avan silmad, olen jätkuvalt mõnevõrra unesegane. Kõik, mis unes näis tavaline ning loomulik, muutub ärkvelolekus sujuvalt huvitavaks kui ka ebatavaliseks. Umbes paari minuti jooksul tunnen tolle lahkunud naise ära – Kaisa Selde, kõik klapib!
Olen äärmiselt hämmingus, et kuidas see võimalik on? Mõtetes püüan une sisusse ja sõnumisse selgust tuua ning järgmise päeva hommikul 05.02.2023 panen nähtu kirja.
Resümee. Une pildikeelest selgub, et „segamini” on esitatud erinevad ajastud. Näiteks 20. sajandi algusest pärinev Muhu talu, kus mu isa sündis. Kirstud lahkunutega eelmise sajandi 70-ndatest, kaamera aastast 2019, surnud isa, kes 70-ndatel alles elas, lahkunud Kaisa, kes 70-ndatel ei olnud veel sündinud jne.
„Segamini” panen teadlikult jutumärkidesse, sest une (info) esitamise (nägemise) seisukohast ei oma aeg kui selline tähtsust! Info on sõltumatult järjepidevalt olemas ning ei oma tähendust, kuidas inimene sündmuseid silditab, millisel ajastul miskit toimus jms. See ongi üks une poolt edastatud sõnumitest! Unesid olen kirjeldanud erinevates peatükkides, väikesed kokkuvõtted tõin välja 50-ndas ja 54-ndas peatükis.
Isa kõnetas mind põhjuslikult ja võib tähendada, et hing on huvitatud, kuidas lahkunud inimest koheldakse ning mis tema surnud kehast edasi saab? Sellele viitab, et osa helendavast hingest on kehas jätkuvalt edasi. Konkreetne olukord võib olla immateeria ja mateeria toimivuse kindel seaduspära.
Unes esineb sügav tunne, et kadunukesed on minu jaoks väga kaugeks jäänud. Antud detailist on mõnevõrra lihtsam aru saada. Toon välja 53-nda peatüki teises pooles kirjeldatud sündmuse mõtte, kus olin suremas ja kaotasin ümbritseva ning iseenda keha vastu absoluutselt huvi. Tegemist on seaduspäraga:
⌘ Kui inimesel väheneb ümbritseva ja enda vastu kaasatus ning viimaks kaotab absoluutselt kõige vastu huvi ja sidususe, siis on võimalik, et ta on suremas. ⌘
Arvestades seaduspära, on täiesti mõistetav, et lahkunute kehade vastu mul samuti huvi puudub. Hinged on kehadest läinud ja nendega on mul vajadusel kontakt olemas. Olen ju minagi surnud ja unes esinen hingena!
Isiklikult on põnev teadmine, et pean hingena nelja surnud tuttavat või lähedast inimest nende viimasel maisel teekonnal ära saatma! Kas tegemist on traditsiooniga või seadusega, ma hetkel hinnata ei oska, sest mul on kõiksuse toimimise ja ka iseenda kohta üsnagi vähe infot. Siiski kindel põhjuslikkus on ilmne!
Isa suri 11.01.2023 ja ärasaatmine toimus 18.01.2023. Olin leinatalitusel ja peietel kohal inimesena ning hingena (hing on kehas kogu aeg kaasas). Seega tegelikus elus toimunu vastab eeltoodud unes teatud osas nähtule – saadan isa ära. Vahemärkusena lisan, et isa surma nägin mitmes unes ette, millest edaspidi ühes peatükis.
Inimese surm on ainukordne, meeli intensiivselt teravdav ja raputav sündmus. Paljud inimesed tajuvad kellegi surma ette näiteks kujutluspiltides, nägemustes, mõtetes, unenägudes või toimub eripärane episood, mis võib viidata surmale jms. Surm iseenesest kiirgab väga tugevaid energiaimpulsse ja sa lihtsalt tajud! Erilaadsed energiavõnked on aluseks, et suudad ühenduda ID-ga ning saad juba toimunud või saabuva kurva sündmuse kohta teavet.
Kirstus olev surnud naine on unenäo nägemise hetkel keskmisest vanem. 2020. aasta seisuga on naiste keskmine oodatav eluiga Eestis 82,77 aastat. Võrdlusena saan kasutada isa vanust, kes suri 85 aastaselt. Naine kirstus on vanem kui 85, kuid näeb välja, et on 90-ndate teises pooles. 60 aasta pärast on Eesti naiste keskmine oodatav eluiga umbes 93-95 aastat. Järelikult võib vastata tõele, et Kaisa (täna 36 a) elab vähemalt 96-98 aastaseks, võib-olla ka üle 100 aastaseks!
Une tõlgendamisel on eranditult kõik nähtud detailid olulised ning põhjuslikud. Iseasi, kas oskame neid näha ja kasutada. Kirstude arv ruumis ja hajusalt paiknemine kindla põhimõtte alusel justkui malelaual peab viitama millelegi, millest sain aru pärast une nägemist 17.02.2023 öösel. Peatüki teises pooles on unest lühidalt juttu.
Uni selgitab, et Kaisa elab keskmisest kauem ja eelpool toodud arvutust aluseks võttes on 60 aasta pärast Eesti naiste keskmine vanus kuni 95 aastat. Terve elu treeniv ja tervislikke eluviise harrastav inimene peaks elama teoreetiliselt kauem kui suhteliselt passiivne suguõde. Arvutamisel tuleb appi kirstude arv ja malelaud. Toon joonistel ära, kuidas kirstud unes paiknesid.
60 aasta pärast (2083) on Kaisa 96 aastane. Liidan juurde kirstude arvu ja kogusummaks saame 100. Suunisena vaatlen malelauda ja teada fakti, et isa suri jaanuaris ning teen arvutuse. Kaisa sureb märtsis 2087 aastal (100 a) või novembris 2087 (peaaegu 101 a). Märts ja november vastab unes nähtud ilmastikule ning riietusele. Rõhutan, et tegemist on une poolt edastatud informatsiooniga ja subjektiivse tõlgendusega!
Tendentslikku või vastupidi tõest rada järgides on kaamera ostuaasta 2019 ja kirstud 70-ndatest, mis teeb kokku 2089. Seega Kaisa võib elada veel kaks aastat enam. Selge näib, et ta elab keskmisest kauem!
Nüanss, et naise pikad hallid juuksed vastavad Kaisa tänasele juuste pikkusele peab tähendama, et samastaksin ta Kaisaga ning tunneksin inimese kahtluseta ära. Kas Kaisa pikad kaunid juuksed kui kaubamärk saadab teda elu lõpuni, ma öelda ei oska. Võib olla, aga ka mitte. Sõltub sellest, kas pikad juuksed pidid suunama mind ainult äratundmisele või reaalselt kestavad veel järgmised 60 aastat ja enam? Oletan, et pikad juuksed on tema tunnusmärk pigem elu lõpuni.
Kadunud Kaisat ma ei saa inimesena ära saata, sest võin surra 96 aastaselt ehk 41 aasta pärast. Mul esineb kuskil teave, et elan vähemalt 96 aastaseks. Juhul kui Kaisa sureb 96-102 aastaselt, siis ta lahkub minust vähemalt 20 aastat hiljem. Järelikult saan ta sarga juures olla ainult hingena. Seega, kas minu missioon tema keha ära saata on teatud kindel ülesanne, seaduspärasus, une stseeni tinglikkus (hingena tean niikuinii kui keegi minu ringist sureb) või on muu põhjus, ma täna öelda ei oska. Võib-olla tulevikus on mul rohkem teadmisi, mille alusel järeldusi teha.
Mulle näib, et kui kunagi juba lahkunud olen, siis aeg-ajalt käin elusal Kaisal hingena külas – unenägudes, mõtetes, kujutluspiltides või mõne fenomenina nimetatava sündmusena. Kaisa hing on väga kogenud, mistõttu inimesena pöördub vastuste saamiseks sageli enda vaistu (hinge) poole. Tõenäoliselt minu üks ülesandeid võib olla, aidata tal tõest ja pädevat teavet saada, sest minul kui hingel on infole ning Infodimensioonile (ID) vaba ligipääs pidevalt olemas. Profid aitavad proffe – abi küsitakse ikka asjatundja käest! Hinged lihtsalt käituvad niimoodi kui soovivad endast märku anda, kellegi mõtet või tegu kinnitada jms. Iseäranis kui küsijaks on kompetentne tegelane, kes suudab sind mõista ja pakutavast meisterlikult aru saada!
Seik, et põen fotoaparaadi kaotsiminekut on loomulik, sest asi on oluline minu praeguses elus. Samal ajal kaamera haihtumine võib näidata, et olen unes hingena ja teispoolsusse ei ole asja kaasa võimalik võtta. Kaameraga seondub ka Kaisa, keda hiljuti 55-nda peatüki jaoks olen fotografeerinud, mis võib kaudselt kinnitada, et isik kirstus ongi Kaisa. Fotokas võib näidata, et praeguse elu edaspidistel etappidel võib tulla ette veel olukordi, mil teda pildistan. Sõltub Kaisast, minust, kuid eelkõige saatusest, mis seal kirjas on.
Paeluv, et surnud Kaisa füüsis on heas konditsioonis, mis on selle une üks sõnumeid. Suurepärane vorm kinnitab, et ta on elu vältel füüsiliselt aktiivne ja surm võib saabuda ootamatult või suhteliselt kiiresti. Täna teame, et teeb ise trenni ja annab trenne ning uni võib sedastada, et tegemist on elukestvate toimingutega! Pärast peatükiga tutvumist Kaisa mainib, et arvab, et teeb trenni kuni elu lõpuni. Teave tuleb kuskilt tema seest ning kommentaariks kinnitan, et tegemist on puhta intuitsiooniga! Siinjuures rõhutan, et puhas intuitsioon ongi sinu hing, kes kõneleb ning minu arvates nopib teavet otse Infodimensioonist ja otse sinu saatuserajalt!
Puhast intuitsiooni ja mõistuse poolt esitatavat teavet on võimalik eristada. Meeldetuletuseks, vaist võtab teavet ID-st ja mõistus käesoleva elu jooksul õpitust. Mõistus võib eksida, intuitsioon mitte. Järelikult on võimalik treenida ära tundma oma vaistu, mis omakorda tähendab, et edaspidises elus suudad langetada pädevamaid ja targemaid otsuseid!
Une poolt pakutud järgmine sõnum, et Kaisa on näitlemisega tegev oletatavasti terve oma elu kuni hilise eani! Seda ilmselt nii teatri- kui filmilaval! Leinatalitusel on teda saatmas suur plejaad ametikaaslasi ja teisi kultuuritegelasi!
Une üks teateid Kaisale endale võib olla, et saatus on ainuomane ja temalik! Seega regulaarsed treeningud ja näitlemine võib olla ettevaatavaks vihjeks, et ole visa ning kannatlik, sinu valitud teekond on õige! Isegi kui kaalud kõrvale astuda või vahetada tegevusalasid, siis saatus soodustab juba olemasolevaid valdkondi, milleni jõuad tagasi varem või hiljem, vähemasti mõtetes ikka!
Üldistades väidan, et inimese saatust ei ole võimalik ette teada, aga nüanssides küll. Võimalik, et antud uni sisaldab ennustavaid elulisi detaile, mis Kaisa tulevases elus täituvad. Seda näitab aeg ja kui kõik ei täitu, siis peab und uuesti analüüsima ning tõlgendama. Mainin, et unenägu on vahel keeruline seletada ja konkreetsel juhul tagantjärgi, pärast kirjeldatud sündmuseid, on kõige lihtsam. Lõplik selgus tekib siis, kui mina olen juba ammu surnud ja Kaisa alles surnud. Seetõttu une võimalik järgmine ja õige tõlgendaja ei ole tänaseks võib-olla veel sündinudki!
Tegemist on viienda unenäoga, kus näen Kaisat unes! Nendest neli on spirituaalsed ja üks tavaline.
Ennem käesoleva osa publitseerimist on Kaisa Selde sisuga tutvunud ning andnud koos fotoga avaldamiseks nõusoleku.
Ema
Augusti keskpaik 2018-ndal aastal. Õde (57) ja ema (82) tulevad külla ning on põhjust, mul on sünnipäev (51). Tegelikult ma ei ole eriline tähtpäevade kummardaja ning tähistaja (va EV aastapäev 24-ndal veebruaril), kuid hoolimata minu tagasihoidlikkusest ja mõningatest keeldumistest nad ikkagi tulevad.
Viimati tähistasin sünnipäeva kui sain 18, mis oli alkoholirohke… Ja edaspidi ei ole hoolinud ning külalisi mitte kutsunud. Tegemist on pigem traditsioone eirava käitumisega, mida üldiselt aktsepteeritakse, kuid mõistetakse erinevalt. Kuni selleni, et hurjutatakse ja oma suurele sünnipäevale sageli ei kutsuta – vorst vorsti vastu kaubandus. Minu pisikene eripära ei ole vähendanud häid suhteid tutvusringkonnaga ja inimestega laiemalt. Suhtlemisaldis ja sõbralik olen ikka.
Ema jällegi on olnud hoolas enda sünnipäevade pidaja. Iseäranis pool- ja täisjuubelid, mil rahvast on palju. Pärast 77-ndat eluaastat tõmbub avalikust elust tasahilju eemale ja varjub oma 3-toalisse Laagri korterisse. Isegi lähimaid sugulasi kipub vältima. Põhjus on ühest küljest lihtne. Tööalaselt läheb lõplikult pensionile. Teisalt tõsine aiapidamishobi oli lõppenud juba mõned aastad varem. Ta hooldas aiamaad peaaegu kuni 75-nda eluaastani. Juurviljade, lillede, marjapõõsaste ja õunapuude varasalv jääb sööti. Väärib äramärkimist, et ligi 3 kilomeetri kaugusel asuval maalapil käis jalgrattaga, mis näitab, et oli väga aktiivne ja sportlik.
Väga vähene liikumine tingib füüsilise ja mentaalse passiivsuse. Lihaste kärbumine ja luustiku hõrenemine on kiirelt süvenev protsess. Ta häbeneb, et on kortsus, küürus ja väeti, mis omakorda paneb pitseri, et kardab ja ei soovigi enam väljas käia ning inimesi näha. Iseenda valikute vang!
Mul on ikkagi heameel, et nad külla tulid. Ei ole mõnda aega kohtunud ja on tore neid näha. Ema on tavatult vaikseks jäänud… Huvipuudus minu ja kõige muu vastu on silmnähtav… Juba tunni pärast soovib lahkuda… Ma ei saa aru, kuid mõistan, et ta kipub väsima… Paari tunni pärast lähevad ära, ema peab pikutama…(1)
(1) – Huvipuudus kõige vastu kirjeldab, et keha suremise protsess on alanud.
Augusti lõpus õde helistab ja räägib, et ema kukkus kodus ning oli peaaegu terve ööpäeva põrandal, mil külla minnes ta leidis ja kiirabi kutsus. Alles nüüd saan teada, et juuli lõpus või augusti alguses avastati neljanda staadiumi kopsuvähk ja nõrkus on põhjustatud kasvajast. Kasvaja tuleneb omakorda sellest, et on terve elu suitsetanud ja alles pärast diagnoosi paneb suitsupaki käest. Olen väga häiritud, et haigust minu eest varjati! Õe sõnul oli tegemist ema palvega, kuid peitusmäng on minu arvates mõlemapoolselt kohatu ja väga rumal!
Nädalajagu hiljem lähme Mustamäe haiglasse teda vaatama ning koheselt on selge, et on üsnagi põdur. Küsin õe käest, et mis nüüd edasi saab? Õde räägib, et võtaks ema enda juurde, aga elukaaslane on kategooriliselt selle vastu ning ta ei soovi pingeid oma majja. Ütlen, et ma oleksin saanud juba augustis hakata emale tuba ehitama kui teadnuksin, et olukord on selline nagu on!
Pärin emalt, kas mõni hing on ka tema juures juba käinud ja andnud millestki märku? Vastuseks, kõlava häälega ja üleolevalt, pingutatult naerab, millega näitab, et ma ei peaks igasugu pada ka suust välja ajama!(7) Saan kinnitust, et ta on jätkuvalt materiaalses maailmas kinni ja peab hästi vastu!(2)
(2) – Intuitiivselt tean, et ema on varsti suremas, ometi kuulan oma mõistust ning leian, et ta tuleb sellest olukorrast välja nagu alati on tema elus juhtunud. Minu tütar käib 3. septembril vanaema vaatamas ja tajub, et näeb teda viimast korda.
Teatan uudise, et alustan ettevalmistustega ning kuu või paari jooksul saab minu juurde kolida. Soovin tema eest hoolitseda ja alustame igapäevaste väljas jalutamistega, söök on laual, tuba soe ning muretsema ei pea! Ema natukene protesteerib, kuid nähes minu meelekindlust ja otsustavust, alandlikult annab alla.
Tegelikult pakkusin juba 4-5 aastat tagasi, et võiksin ta enda juurde elama võtta, aga vastuseks irooniliselt naeris… Olime emaga väga lähedased kuni 21. sajandi alguseni, kuid ta tõukas mind eemale. Käesoleva sajandi alguses läks mu väikeettevõte pankrotti ning jäin talle ja ta kolleegile võlgu. Minu finantsilised otsused olid tema elupõhimõtetega olulises vastuolus. Tema arusaamises peab õige inimene ning iseäranis lihane poeg suutma raskused kiiresti ületada ja toob ennast eeskujuks, et on terve elu palju elu tööd teinud ning kõigega hakkama saanud.(3)
(3) – Töökuse ja visaduse olen pärinud emalt. Loonud ettevõtte nullist ja äri mõistes saanud hästi hakkama kuni pankrotini.
Temas avaldub hästi varjatud omadus või käitumismudel, et sisimas hindab inimest selle järgi kui palju tal raha on ja milliseid materiaalseid väärtuseid omab. Sealhulgas on väga tähtis, et töötaks kõrgel ametikohal ning oleks ühiskondlikult tunnustatud. Eeltoodud kirjeldusega saaks teda iseloomustada kui põhimõttekindlat materialisti ja edukultuse kummardajat. Just minu tehtud teo ja isiku tõttu puhkeb temas materialismi sünge lill õitsele! Tegemist on klassikalise vastastikmõjuga!
Olen emas väga pettunud, et keerab mulle kalgilt selja kõige komplitseeritumal eluperioodil. Esmakordselt kogen „õitseva lillega” kaasnevat müstilist empaatiavõimetust ja kõrkust! Olen šokeeritud!
Võlad suudan koos enda poolt pakutud intressidega tasuda 2005. aasta sügisel kui olen kosunud ning uues ettevõtlusvaldkonnas käe valgeks saanud. Ta väheke leebub, kuid meievahelist võõrandumist ei ole võimalik enam peatada. Olenemata, et taaskord vastan tema kivistunud mõttelistele standarditele. Elu vältel emalt saadud hingesoojus kipub vaikselt jahtuma. Meie vahel ei ole enam pikki usalduslikke jutuajamisi, ta lihtsalt ei taha minuga rääkida.
Tõepoolest, mida edukam olen ettevõtluses, seda enam ta soovib ema olla. Siiski kibe sarkasm ja tohutu egokeskne õpetamistuhin lööb välja kui kirjeldan äris esinevaid probleemkohti. Kahjuks olen samuti haiget saanud ja valu ei lähe meelest. Ma ei suuda talle andestada(4) ning mentaalselt on ta muutumas üha võõramaks…
(4) – Aprillis 2018. aastal olen trennis ja teen soojendust. Täiesti ootamatult tabab mind eriline tunnetus (omalaadne tajuliik) ja tohutu vabanemine! Kõik negatiivse alatooniga teod ja mõtted, mis ema on minu pihta elu jooksul sooritanud, hajuvad ja sulavad! Ma andestan talle! Kogen piiritut kergust ja võimast õnnetunnet, ma naeratan! Saan väga palju head energiat juurde! Oletan, et tegemist on hingedevahelise seaduspärasusega ja kindla mehhanismiga, mis tekib teatud õigel momendil (näiteks varsti saabuv surm jne). Saatuse tahtel olen omandanud andeks andmise õppetüki ning õpingutele on kulunud ligi 16 aastat! Selgub, et negatiivsus ja positiivsus on tinglikud mõisted, mis on sõltuvuses olukordadest ning hetkedest.
Haiglas olles vestlen lühidalt ema arstiga ja annan teada, et varsti võtan ta enda hoole alla ning alustame pikki jalutuskäike värskes õhus… Doktor ainult ütleb, et oleksin tähelepanelik, ema on väga nõrk… Öeldud sõnadesse ma ei süvene ning arvan teadvat, et samm-sammuline füüsilise koormuse kasv on tervisele ainult kasulik. Võtan appi kogu elukogemuse (intuitsiooni heidan kõrvale) ja oletan, et järgmised 3-5 aastat suudan täisväärtuslikku ning õdusat äraolemist emale pakkuda.
Vahemärkus. 16. veebruaril minut ennem keskööd või kell 0:00 (17.02) pesen duširuumis hambaid. Olen isekeskis arutlemas, mida ema kohta kirjutanud olen ja pikalt mõtiskleda ei saa kui ema hing ise tuleb ootamatult otse arupidamise keskpunkti! Eripärane tajuliik osundab, et mõtet ja ema hinge on võimalik eristada. Hinge tunnetan suhteliselt hästi, kuid abstraktset mõtet hoomad teistmoodi!
Ta kutsub mind korrale, et kriitika tema kohta ei tohi olla liialdatud, vaid peab olema aus(5) ja täpne, isegi kui peaksin pikemalt kirjutama. Meie vahel tekib väike diskussioon, mis kestab kuni 5 minutit, misjärel lahkub kui on veendunud, et temast täielikult aru sain.
(5) – Ema oli aususe etalon elu lõpuni, keda oleks mõistlik kõikidele ausatele inimestele eeskujuks tuua. Peaaegu mitte kunagi ei valetanud. Ebamugavad olukorrad, kus ta vahel oli, oleksid olnud vähem valusad kui ta oleks valetanud, aga seda ei teinud, vaid hoopiski vaikis.
1974 (7 a) detsembri lõpus on ema Õismäe 1 toidukaupluses (praegune Maxima XX, Õismäe tee 46) ja kassa lähedal põrandalt leiab priske rahakoti, kus on tõenäoliselt äsja saadud palk ning aastapreemia, umbes 400-500 rubla. Meie pere elab suhteliselt vaeselt ja ema kuupalk on umbes 80 rubla, koos aastalõpupreemiaga 120 rubla. Empsil ei teki kahtlusevarjugi ning annab rahakoti kassiirile. Ma ei usu, et kassiir oli sama aus ja pigem jättis raha endale.
Aususe olen pärinud emalt. Ma ei ole briljantselt aus nagu tema, aga viimased ligi kümme aastat on üpris hästi õnnestunud, ainult pisivalesid on olnud ja sedagi harva.
Esimesesse ettevõttesse panustan väga ausalt ja olen selle üle uhke. Paraku on ettevõtlus tegevusvaldkond, kus ausus ei ole üldse moes ning mulle jäädakse võlgu ning mina omakorda enda partneritele. Pankrotihalduriks määratakse tolleaegne oma ala tuntud professionaal T.M. Ühel hilisõhtul ta helistab ja ütleb, et 15 minuti pärast on suure kaubikuga kohal ning võtaks heameelega ettevõttele kuuluva vara vastu. Ma ei jõua dokumente vormistada ja annan enamiku kraamist ausõna peale üle, mis kataks kõik nõuded ning ca 20% jääks ülegi!
Umbes poole aasta pärast uurin, mis minu ettevõttest on saanud ja selgub, et on täiesti varatu ning pankrott lõppeb raugemisega. T.M. varastas kogu vara ja rikastus minu loodud väärtuste arvelt! Minu ausus maksis kätte, sealhulgas eiras ema mind elu lõpuni!
Loomulikult teadsin juba kirjutamist alustades, et saladuseks ei jää midagi ning tal on kirjutatust ja minu mõtetest suurepärane ülevaade. Küll olen natukene üllatunud ja samas tänulik, et ta võttis vaevaks läbi astuda. Tulemuseks võtan kriitika ta kohta veelkord lahti ja teen täpsustused.
17.02. hommikul pärast kella pool seitset avan silmad ning tean, et nägin rikkaliku stsenaariumiga spiritualistlikku und, mille stseene ei suuda mitte kuidagi meenutada! Ainult üldine kokkuvõte on mulle teada. Une põhiosas kirjeldatakse, kuidas koostatakse inimeste ja olukordade omavahelist sidusust ning millal ja miks tekib põhjuslikkus? Une visuaalsed kaadrid täpselt selgitavad ja näitlikustavad seose ning põhjuslikkuse loomise! Teisisõnu mul on hea võimalus põgusalt tutvuda saatusliku ettemääratuse koostamise süsteemiga!
Une üks omapärasid on, et „kaadritagused töötajad” on Kaisa Selde (juba kuues uni, mil ta unes on), ema ja minu hinged, kellede üks missioone on minu praegusele füüsilisele minale eeltoodud asjaolusid selgitada! Ärkvelolekus on mul selgem ülevaade sealhulgas sellest, millest käesoleva peatüki ema lõigus võiksin veel kirjutada – tuua välja mõned täiendavad seosed. Samuti antakse selgelt teada, mida Kaisa lõigu osasse lisada.
Samamoodi saan aimu enda praeguse elu tulevikus aset leidvatest mõnedest sündmustest, mille seosed ja alused on eelnevatel aastatel olnud erinevate olukordadega loodud. Millised need sündmused on, jätan enda teada, sest ma ei taha avalikustada veel toimumata seikade sisu, sest äkki muudan tahtmatult midagi ära, mistõttu vajalikud huvitavad situatsioonid ei pruugi realiseeruda.
Arstide sõnul ei saa ema enam opereerida, sest kasvaja(6) on erinevatesse organitesse jõudnud ja ta ei elaks ka lõikuseid ning keemiaravi üle. Umbes septembri keskel viiakse ta Keila haigla hooldusosakonda.
(6) – Ilmselt 1976 (8 a) suvi. Oleme emaga Lõuna-Eestis Tahevas sugulastel külas. Traditsiooni juurde kuulub Hargla surnuaia külastamine kuhu on ema isa (minu vanaisa) maetud. Kui haud on koristatud ja kenasti rehitsetud, paneb emps suitsu ette. Esitan vanaisa kohta mitmeid küsimusi, milledele ta meelsasti vastab. Selgub, et vanaisa suri kopsuvähki. Ema muuseas ütleb, et ka tema sureb kopsuvähki. Minu täpsustavale küsimusele selgitab, et teab kindlalt, et sureb kopsuvähki, väga vanaks ei ela ja põhjuseks on suitsetamine. Kummalisel kombel oli tal juba tol ajal selge teadmine, millisesse haigusesse sureb! Ema surmapõhjuseks ongi märgitud kopsuvähk.
Ema ja isa andsid suitsetajatena mulle head eeskuju, mistõttu elu jooksul olen tõmmanud ainult pool sigaretti. Olen Kasahstanis sõjaväes, Semipalatinski linnas komandeeringus, 1987 novembri lõpp. Meeletult külm ilm (umbes -35 °C) ja küsin turkmeeni käest suitsu, kes lahkelt annab. Katsetan, äkki suitsetamine annab sooja? Pettun, külm on edasi, vastik maitse suus ja viskan pooliku suitsu ära.
Ma ei ole kindel, kas lähen teda haiglasse vaatama või mitte? Kui ta minu juurde tuleb, siis oleme niikuinii pidevalt koos. Akna olen jõudnud juba ära tellida ja ehitusega alustan siis kui kätte saan (08.-19.10) ning ette pannud. Kuigi õde ärgitab, et tuleksin varem. Tema käib ema sageli vaatamas, sest elab sealkandis.
4-nda või 5-nda oktoobri paiku tunnetan, et peaksin ema ikkagi külastama. Lepime õega kokku, et reedel 12. oktoobril kella kahe paiku oleks sobilik aeg. Teel haiglasse tajun nõrgalt ema hinge, kes ootab mind… Tol ajal ma ei osanaud sellist taju veel hästi selgitada.(7)
Kell 13:50 oleme haiglas. Tal on omaette palat ning on voodihaige. Liikuda enam ei saa, lamatiste vältimiseks peab teda sageli keerama jms. Elus esimest korda näen, et ema tunneb minu ees piinlikkust! Ta näeb välja väga vilets. Taipan, et tema poolt ehitatud mentaalne barjäär, mille ta aastal 2002 meie vahele rajas, on kadunud! Olen jällegi tema armas poeg, keda alati on poolelt sõnalt mõistnud! Ema on kõik tõkked eemaldanud!
Palun tal minu kätt täiest jõust pigistada. Jõudu on samapalju kui umbes 8-kuusel imikul ning järeldan, et järgmise aasta kevade-suveni peaks ta vastu pidama… Masseerin ta peopesa ja käsivart ning vaatab mulle lõputult sügavalt silma… Me ei räägi ühtegi sõna. Tajun erakordselt selgelt, et ta (tema hing) palub minult andestust!(4)
Poole kolme paiku lahkume, ema on väsinud ja soovib magada. Kui oleme õue jõudnud, õde kohe küsib:
„Mul on selline kummaline tunne, et ema palus andestust?”
Nõustun temaga! Kuigi ema ei palunud sõnades andestust, kuid tema hing edastas teate, mille me püüdsime kinni! Hingede temaatikat õde üldiselt ei valda ega halda, kehitab õlgu ning tekitab temas pigem ebamugavust, mida oleks mõistlik vältida. Katsutav, nähtav ja asine on kindel, millele ta toetub ning läbi elu on niimoodi olnud. Seetõttu ma ei avalda oma arvamust hingede ilmnemise, olemasolu ja mainin ainult paar lauset andestamise kohta. Olen üllatunud, et küllaltki vähese tundlikkusega õde teabe kinni püüab! Tähendab, signaal on väga tugev!
Teel koju mõtisklen, miks ema just praegu andestust palus? Eiran tunnetust, et andestust palutakse reeglina ennem surma ja toetun oma mõistusele ning soovunelmale, et vähemalt pool aastat on veel aega… Pärast haiglas käiku kogen mingeid sõnuseletamatuid ilminguid, energiat ja eripärast tajuliiki, mida ma ei oska kuidagimoodi selgitada. Selge, et midagi on drastiliselt muutunud… Peatüki kirjutamise ajal olen targem ja ütlen, et ema teadis enda surma ette, palus õigeaegselt andestust ning püüdsin erilised energiavõnked kinni, mis tähendavad surma peatset saabumist. Kirjanduslikult väljendades surmahõng on õhus.
Laupäeval 13-ndal oktoobril näen kahte spirituaalset unenägu, millest püüan aru saada, tõlgendada ja üles kirjutada. Kogemused on vähesed ning arusaamine tagasihoidlik.
Ma ei ole ema aastaid unes näinud ja nüüd, palun väga, tuleb ta mulle külla! Õnneks on piisavalt oidu, et kõik emaga seonduv alates 12.10.2018 üles tähendada. Kogetu on eripärane ja väga intensiivselt raputav ning pärast katuselt kukkumist (loe 54. peatükk) toimub taaskordne plahvatuslik hingeline areng ning tundlikkuse kasv, mis omakorda soodustab tajumiste avaldumist.
Esimesest unenäost on meeles ainult paar stseeni, jutumärkides. „Räägin kellegagi, et ema on terve elu põllumajandustöötaja olnud, on sügis. Ema on teises toas ja elus, aga jutustus tema kohta on minevikuvormis.”
Ärgates resümeerin, jutumärkides. „Sügis. Emaga seonduvat me enam tagasi pöörata ei saa.”
15.10.2018 pärastlõunal koostan uue tõlgenduse, jutumärkides. „Minevikuvormis emast kõnelemine kirjeldab, et ta sureb sügisel. Ema on teises toas tähendab, et une nägemise ajal laupäeva hommikul on ta elus ja sümboliseerib Keila haigla palatit.
Une tõlgendusega olen nõus ka veebruaris 2023 ning täiendan: „Tol ajal ma ei osanud saada aru eriliigilisest tajust, mis osundas, et une nägemise ajal on ema hing minuga.”
Teine unenägu ennem ärkamist, jutumärkides.
„Ema kurdab, et keegi teda ei aita, mistõttu lähen talle appi. Elab vanas väikeses puust kortermajas esimesel korrusel ja üle koridori on väikelapsega perekond.
Aitan koristada. Ema on passiivne ja ei viitsi või ei jõua ise midagi teha. Seejärel pesen väga määrdunud nelja ruuduga sisemist akent. Viin töö lõpule ja tõstan aknaploki eest ära. Edasi alustan välimise akna pesuga ja ema aitab.
Lähen korraks välja. Talv on ja kergelt tuiskab. Koridoris põrkan väikelapsega (tüdruk) ja emaga kokku. Nad lähevad veel ennem pimedat kelgutama, kell on umbes 15:00 paiku. Vantsivad maja kõrval asuvast väikesest mäest üles.
Tulen tuppa tagasi. Ema on välimise akna peaaegu puhtaks pesnud ja läinud teise tuppa puhkama. Jätkan poolelijäänud tööd, kuid tõusnud on tugev tuisk, lumi on kohe klaasil ning otsustan pesu lõpetada. Hämardub kiiresti, kell on 16:00-16:30 vahel. Akna lähedal on külm ja sisemist akent ma ette ei pane või ei saagi panna.
Teisest toast ema vaevalise häälega kõneleb, et akent ei ole vaja enam pesta, sellel puudub mõte. Avan silmad, uni on lõppenud.”
Resümee 13.10.2018, jutumärkides. „Haiglast koju saades muutub ema olukord mõnevõrra paremaks ning tal on energiat, et liikuda ja akent pesta. Elu viimane vaatus saabub algaval talvel jaanuari või veebruari alguses. Võib-olla neljandal kuupäeval (2019). Või ülejärgmisel aastal või veelgi hiljem. Asjaolud, et sisemist akent ei saa ette panna, välimist ei saa puhtaks ning läheb kiiresti pimedaks viitab surmahingusele. Ema vaevaline kõne, et akent ei ole vaja pesta, sellel puudub mõte, näitab, et tema keha on muutumas külmaks ning saabub pimedus.
Ma ei oska unes nähtud last tõlgendada, kas on minu tütre või kellegi teise laps?
Unes oli tunda paratamatuse hõngu (surm). Olenemata kõigest läheb elu edasi (laps emaga). Teisisõnu on tegemist pideva liikumisega läbi erinevate inimpõlvede, kus surm ja sünd käivad käsikäes.”
Toon välja osalise resümee 15.10.2018 pärastlõunase seisuga, jutumärkides.
„Sisemise 4-ruuduga akna puhastamine ja eest ära tõstmine sümboliseerib number ühte ehk ühte akent. Välimine nelja ruuduga aken näitab number nelja. Ema sureb pärast 14-ndat ehk 15.10.2018. Oletan, et kiire ja pöördumatu suremise protsess hakkas pihta 14-nda õhtul umbes kella 23:00 paiku, millele viitab, et välimine aken oli peaaegu täielikult puhastatud. Tuues paralleeli kellaaegadega, siis 23:00 on viimane täistund ennem uue päeva algust.
Akende pesu ei lõpetatud selgitab, et on seos uue tellitava aknaga ja emale toa ehitamisega. Vanad aknad omakorda osundavad, et minu kodus olid ees kunagi sajandivanused aknad, mis olid määrdunud ja katkised. Välimist akent ei saanudki unes puhtaks, mis näitab, et puhta klaasiga aken (tellitav uus aken) ei jõua ennem tema surma kohale.”
Resümee on iseenesest oluliselt pikem ja detailirohke. Kokkuvõtteks üldistan, et sõnumi saamiseks tuleb arvestada kõiki nüansse, mida unes näed.
16.10.2018 tõlgendus, jutumärkides. „Unes nähtud maja on minu praegune elukoht.”
Veebruar 2023 seisuga une kokkuvõte ja täiendus eeltoodud resümeedele. Unes on näidatud ära ema surmakuupäev. Väike mägi osundab tänavale ja majale, kus elan. Ema väikese tüdrukuga on minu tütar veel sündimata tütrega. Juba aastal 2018 oktoobri unes oli teada, et tütretütar sünnib 18.11.2022. Kuidas leida number 18? Esimese aknaploki tõstsin eest ära, mis tähendab number ühte. Sisemine ja välimine aken koosnevad kokku kaheksast ruudust, mis moodustab numbri 8. Kuidas leida number 11 ehk november – 18.11.2022 õhtul tuiskab lund, mis vastab unes nähtud ilmastikule ja hämardumise ajale. Kuidas leida 2022 – neli ruutu moodustab numbri 4, mis tuleb liita aastale 2018.
Peatüki kirjutamise ajal tuleb uni meelde ja 2018 olen kirjutanud, et unes näidatud aastaaeg on talv. Tegelikult näitab uni sügist ja maa on must. Lund hakkab sadama ajal kui emal külas olen. Hämardumise kellaaeg 16:00 kuni 16:30 vahemikus näitab, et tegemist on perioodiga 31.10-13.11 (2018-ndal aastal päikese loojumise ajavahemik).
Une nägemise ajal tajun ema hinge lähedalolekut, mida tol ajal selgitada ei osanud.
Unes näidatud visuaalid moodustavad mittelineaarse informatsiooni kogumi ning on esindatud erinevad ajastud, aastad 2018, 2022 ja 2027 või 2028 (5 või 6 aastane tüdruk). Juhin tähelepanu, et unes esitatud teave kui selline on olemas, iseasi, kas inimese mõistus suudab infost aru saada ja paigutada reaalsesse ellu? Inimene on harjunud informatsiooni järjestama. Näiteks algus, keskpunkt, lõpp ja lisama ajafaktorid nagu minevik, olevik ja tulevik. Olenemata inimese arvamusest või käsitlustest, on info Infodimensioonis sõltumatult kogu aeg olemas.
Esmaspäeval 15.10.2018 olen trennis ja kell 11:30 õde helistab. Hetkel, mil ta nime ekraanil näen, tajun ema hinge lähedalolekut. Võtan toru ja tean täpselt, et ema on surnud. Õde kõneleb kurva ja vaikse häälega: „Henrykene, meie emme lahkus vikerkaaremaale…”, ning hakkab lohutamatult nutma. Mul käib seest jõnksatus läbi ja ema ütleb, et ma ei tohi nutta… Kinnitab, et jõudis koju, tal on hea olla ning ma ei pea muretsema(7)… Rahunen… Teen trenni lõpuni ja ema hing on ikka minuga…
(7) – Ema sureb väärikalt enda valitud tingimustel (09.04.1936-15.10.2018, 82 a), päeval ning kellaajal (10:30) ja palatis üksi olles. Ta ootas meid ära, et saaksime reedel üksteist viimast korda näha. Tegi viimase väga olulise toimingu – jätta hüvasti, paluda andestust ja anda andestust, mõtteliselt ning sõnadeta. Ta ei olnud enam kinni materialismis ning hingede maailm oli tõenäoliselt oktoobri alguses jõudnud temani – taasavastas enda igavikulise hinge ja võimed, rännakud lähedaste või tuttavate mõtetesse, unenägudesse, tekitada fenomene jms. Ema hing oli teadlik, et 18. novembril 2022 sünnib tema lapselapselaps.
Fenomeni ilmnemine – õe tütar elab Muhus. Pühapäeval, 14-ndal oktoobril lendab lind avatud aknast sisse ja naine teab, et linnuke toob surmateate. Varem mitte kunagi ei ole lind tuppa lennanud.
Ema valis surmapäeva teadlikult, sest ei soovinud meile täiendavaid rahalisi väljaminekuid ega ajakulu. Alates 16. oktoobrist pidi pikendatama hoolduslepingut ühe kuu võrra ning teenuste eest tehtama ettemakse. 15.10 teatab aknafirma, et aken on valmis ja toovad kohale kolmapäeval 17. oktoobril. Neljapäevast või reedest oleksin alustanud ema toa aktiivse ehitamisega, ostnud ehitusmaterjale jms.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 