Sünnitusmajast jõuame koju kiiresti ja viperusteta. Esikust pääseb otse kööki, mis on väga palavaks köetud. Seega pisike elamine tervikuna on väga soe. Ema asetab mu õrnalt kõrgele vanaaegsele köögilauale selili ja harutab haiglast saadud lina ja teki seest välja.
Võtab sülle ning hüpitab, üles ja alla. Proovin natukene tihkuda, kuid hing selgitab olukorda ja kutsub rahule.
Paljas laps antakse esimest korda issi sülle, kes on natuke kohmetu ja väga ettevaatlik ning ema juhendab, kuidas mind hoida. Natuke võõrastan ja muutun rahutuks… 20-30 sekundit süles ja emps võtab lapse uuesti vastu.
Õrnutsemist ja hellust on oi kui palju! Mõned minutid hüpitamist, kiigutamist ja suurt armastust. Tagasi lauale ja mähitakse koduse lina ning teki sisse.
Sündmuste vältel on hing valdavalt kehast väljas 0,2 kuni 1 meetri kaugusel ning 0,2 kuni 1,8 meetri kõrgusel. Ta jälgib ja tajub eranditult kõike. Eesmärk on olla aktiivseks ühenduslüliks kehaga ja informeerida järjepidevalt ümberringi toimuvast. Tagada võimalikult mugav olemine, lapse kaitse ja eksistents.
Reede 25.08.1967, 8-päevane. Ema viib mu süles välja, sealhulgas majarahvale näitamiseks ja uhkeldamiseks. Kes tuleb ligi uudistama ja kes takseerib kaugemalt. Ilm on päikeseline ning soe. Olen pakitud lina ja teki sisse. Viibime maja õue-alal ainult kuni 30 minutit ja aiast välja ei lähe. Emme selgitab ning näitab mulle, mis tema arvates on oluline. Saan kõigest väga hästi aru!
Austatud lapsevanemad! Vastsündinu mõistab teid suurepäraselt! Mida ja kuidas temaga räägite, mida näitate. Olete lõbus või kurb, teete nalja või valetate. Väikseimadki nüansid on titale vajadusel teada. Varjata ei ole võimalik! Tänu tema hingele, kel on immateriaalsest dimensioonist pärinev võime kõike näha ja tajuda ning võimalike ohtude eest hoiatada.
⌘ Vastsündinul on vahetust ümbruskonnast ja inimestest erakordselt täiuslik ülevaade. Esineb ääretult sügav mõistmine nii füüsilisel, vaimsel kui ka telepaatilisel tasandil, mille tagab tema igavikuline hing. Kõrgeimaks eesmärgiks lapse elu jätkumine. ⌘
Nime panemine
Laupäev, 26. august 1967, pilves ilm, kell on umbes 11:00 paiku. Olen 9-päevane, pambuna ema süles ja issi tuleb väljast tuppa. Mind pannakse köögilauale ca 30 kraadise nurga all selili, et tekiks visuaalne ülevaade.
Emme teatab lustlikult ja nämmutades, et minu nimi on Henry. Ilmselt reede õhtul, öösel ja laupäeva hommikul lepiti nime lõplik variant omavahel kokku.
Esitan monoloogi, mis on enam-vähem meeles. Detailne sõna-sõnaline tekst on tõenäoliselt võimalik ka üles tõsta, kuid selleks peab taas tekitama spetsiifilise meeleseisundi, mille loomiseks olen veel suhteliselt algaja. Sealhulgas vajaksin „õiget aega”, rahulikku keskkonda, ajalist ressurssi ja vaimset pingutust. Praegu piirdun üldisemalt.
Ema: „Sinu nimi on Henry. Mina olen Henry, Henry on minu nimi. Henry on minu nimi…” Emps jälgib reaktsiooni ja jätkab: „Jaa, minu nimi on Henry, tubli poiss oled! Minu armas poiss on Henry…”
Isa: „Sinu nimi on Henry.”
Nime teatamine ja nn kinnitamise protsess vältab ca viis minutit. Hing on tavapäraselt kehast väljas ja vastavalt, kes räägib, liigub talle lähemale või vaatab tema positsioonilt lapse suunas jms. Järelikult mõistan ja tajun ümbritsevat ning vanemaid ideaalselt ning oluliselt enam kui täiskasvanud inimene ise oleks üldse suuteline.
Kuni nime panemiseni on minus esindatud sisuliselt täies 100% ulatuses hingelis-immateriaalne (HI) maailmakäsitlus. Nime panemise 5-minutiline välp tekitab „esimese reaal-materialistliku maailmatunnetuse” komponendi – elu esimene RM-põhine teadmine ja kogemus, mis edaspidise elu jaoks salvestub kindlalt! Tajun selgelt, et moodustub väga-väga hõre filter ette! Piltlikult RM käsitluse osist võib hinnata tinglikult 0,00…1% vääriliseks! Aja jooksul nn RM elemente lisandub juurde. Samal ajal HI intensiivsus väheneb. Teisisõnu ajaga võib inimene oma igavikulise hinge põhiolemuse, oskused ja teadmised, võime ja taju eriliigid teatud osas või täielikult unustada, kuid need ei kao ära, vaid jäävad varju. Näiteks intuitsioon on enamikel kui mitte kõikidel inimestel olemas. 3-4 päeva võõristan nime ja viiendal on nimi osa minu maisest identiteedist.
Samal nime panemise päeval lõunapaiku, umbes kella 13:00-14:00 vahel, mil taas ärkvel olen, paneb ema mulle elus esimest korda sipukad jalga ja titariided selga. Protseduuri ajal on hing kehas kui ka väljas kuni meetri kaugusel. Taaskord võõrastan, kuid sedakorda väga lühiajaliselt, ainult umbes 10-15 minutit ning võtan riided omaks. Tegemist on elu teise tõsise RM-põhise kogemuse ja tarkusega! Mainitud filter täieneb taas uue komponendi võrra. Tänaseni (26.08.67) olen omandanud kaks tähtsat elulist teadmist!
Tingliku nimetusega filtri tekkimine ja olemus põhineb mingile seaduspärasusele, mida ma hästi selgitada ei oska. Ilmselgelt elulised kogemused ja tarkused on inimesena Maal eksisteerimiseks vajalikud ja olulised ning vast seetõttu on RM-teadmised esiplaanil. Filtri tunnetamine iseenesest kirjeldab, et tundlik inimene tajub sõela takistusena näiteks intuitsiooni rakendamisel, iseenda või teise hingega suhtlemisel, meenutamisel, info hankimisel jms või ka igavikulise hinge võimete ja oskuste kasutamisel. Näiteks sa tajud, et kuskil on info või midagi kinni kui soovid saada vastust lahendatavale probleemile või midagi teostada. Just „kinni olemine” ongi filtri üks omadustest. Kordan üle – filter koosneb praeguse elu jooksul õpitud/omandatud mentaalsetest kõikvõimalikest teadmistest, tarkustest, tõdedest, tõketest, hoiakutest, kogemustest jms.
Siiski sõel ei ole kivisse raiutud, mida 25. peatükis sündimise meenutamisel märkisin. Leian, et metoodikaid ja erinevaid lähenemisi kasutades on filtrist võimalik osaliselt või täielikult ajutiselt mööda minna.
Tähelepanuväärne on, et seiklused sünnitusmajas ei andnud tõuget filtri tekkimisele. Jällegi on tegemist kindla mehhanismiga, mida ma selgitada ei oska. Võib-olla elu esimestel päevadel sõela moodustamine ei ole võimalik ja vajalik ühest küljest ja teisalt sinu toimetuleku ning elus püsimise tagab su enda hing, kellel on olemas vägevad oskused ja võimed. Arusaadavalt Maal toimetamiseks ei piisa ainult immateriaalse hinge tegevusest, vaid väike ilmakodanik peab alustama kogemuste ja tarkuste omandamisega esimesel võimalusel. Oletan, et filtri tekkimine varem või hiljem on inimeseti individuaalne.
Meenutamisel hingemälu selgitab ja pildiliselt näitab, et vanemad on üsna optimistlikud hoolimata asjaolust, et kannatavad majanduslikku kitsikust. Sovhoosi poolt saadud tilluke 23 ruudune korter on sisustatud tagasihoidlikult mõne üksiku kasutatud mööbliesemega. Mõningad toidunõud, kimp riideid ja nipet-näpet on kõik, mis neil on. Rahapuudusel lapsevankrit ostetud ei ole. Mõistagi oleks paslik lugejatelt küsida, kas raha on õnne allikas või mitte? Tõenäolised vastused on „jah” ja „ei” või „nii ja naa”. Seega seinast seina ehk igal ühel on oma tõde, mis illustreerib, et meil on individuaalne saatuslik rada, millel kõnnime.
Reede õhtul või laupäeva hommikul hakkab isa lapsevankrit meisterdama. Vanad, kulunud ja väsinud neli vankriratast on olemas. Käepärastest lauajuppidest ja vineerist jääkidest saab teha karkassi. Kui tita magab, siis hingena luusin maja ümbruses ringi. Samuti põikan issi manu, kes usinasti mõõdab, lõikab ja kopsib. Huvitav, et ainetu hing näeb, kuuleb ja tajub! Ma näen ja kuulen, mida ta teeb! Kui olen eemal ja visuaalne side puudub, siis tajun ning tean, kuidas töö edeneb, mida ta mõtleb, on heas või halvas tujus jms. Nendel päevadel on ta üsna heas ja töises meeleolus. Vanker saab valmis pühapäeva õhtul.
Laupäeval ning pühapäeval kui ärkvel olen, siis emme süles on hea olla ning õues viibides tutvustab lähimat ümbruskonda. Põhiliselt olen kehast kuni meetri kaugusel väljas. Empsi armastus on ülisuur ja nännutab ning mopsutab päris palju. Mulle selline suhtumine väga meeldib!
Esmaspäev, 28. august 1967, 11-päevane. Elu esimene ringsõit käruga! Sisuliselt on tegemist puust madalate äärtega kastiga, millele on 25-30 cm läbimõõduga rattad alla pandud. Seetõttu kastipõhi asub maapinnast keskmiselt 15 cm kõrgusel. Pehmenduseks on vooderdatud madratsi ja tekiga. Siiski tunnetan ebamugavust, sest puudub vedrustus ja iga maapinna konarus annab märku.
Väljas kärutamine vältab 45-60 minutit ja 2 korda päevas, harvem 3 korda. Mõnikord 1 kord päevas, vahel vihmaste ilmadega üldse mitte. Esimestel päevadel on uus olukord minu jaoks hirmutav ning kardan kärult maha veereda… Tähendab, hing on traditsiooniliselt kehast väljas, jälgib kaitsvalt ümbrust ja on ettevaatlik ning hoiatab mind võimaliku ohu eest. Ohutunne tingib tihkumise ja nutu. Ei luba rahulikult olla ja jääda magama. Ma ei tea, mida teha! Samal ajal ema annab kogu aeg märku, et tuttu jääksin. Tänu hinge olemusele olen teadlik ema soovidest ja mõtetest. Viimaks väsin, võtan ema ja hinge hoolitsust ning käru rütmilist liigutamist arvesse ja suigun unne.
Käru on kobakas ja emmel on ilmselt mõnevõrra piinlik sellega väljas olla. Võib-olla seetõttu oleme ainult hoovis ja maja läheduses. Kui vähegi võimalust, siis annab isale ülesande minuga jalutada. Erinevalt emast lükkab issi vankrit rabedalt ja mõnevõrra hooletult. Ta ei taha või ei oska arvestada, et kärus on tita ja mitte kartulid. Rappumine ja vibreerimine ei mõju suigutavalt, kuid lepin. Tean, et ta ei soovi mulle halba ja jalutamist võtab kohustusena, mida pigem teha ei sooviks. Vast seetõttu on väljas viibimine alati umbes poole tunni pikkune.
Vahemärkusena kordan üle, et meenutusprotsessis ilmneb lisaks hinge- ja imiku mälule ka kehaline mälu nagu eelnevatest ridadest ning peatükkidest olete lugeda saanud. Kadudeta tulevad sealhulgas meelde nende hetkede tajud.
Hing selgitab mulle isa isikut ja mõtteid ning minu osa tema saatuserajal. Lühidalt. Esmalt ema rasestub isa kõrge libiido tõttu ehk tema nn saatuslik missioon on ema rasestada. Ja sellega üldistatult eluline ülesanne lõppebki… Meenutades tuleb paraku kõik meelde ja kõik on kõigega seoses…
Imikuna on keeruline ja võimatu aru saada, miks täiskasvanud küps mees käru lükates on tormakas ja kärsitu… Aga kõik detailid asetuvad konteksti ja lisandub su enda hinge taju, kel on täielik info inimese olemuse kohta… Isal ei ole armastust minu vastu… Ta on teadlik, et olen olemas, vajalik emale ja ühiskondlik stereotüüpne peremudel näeb ette. Punkt.
Mul on väga heameel, et olen suutnud meenutada põnevaid asjaolusid ja on antud võimalus siseneda „vaimumaailma” ning saada teada paljut, mis tavapäraselt jääb varjatuks. Siinjuures oleks kohane öelda, et mitte midagi ei jää kalevi alla ja vajadusel on kõik leitav! Ka valed tulevad varem või hiljem päevavalgele… Kui mitte selles elus, siis hiljemalt hingena saad ikkagi kõik teada… Isiklikult minu jaoks on huvitav teadmine, et:
⌘ Kogu inimese elutee seisneb põhjuslikes ja omavahel seotud sündmustes. ⌘
Olen 4-5 nädalane, septembri teine pool või lõpp 1967. Vanemad ostavad kasutatud sinist värvi lapsevankri!
Esimene jalutamine ebaõnnestub, sest hakkan ohjeldamatult nutma. Suur vanker mõjub kohutavalt! Harjumatu! Kussutamine ja kiigutamine ei aita! Emme võtab mu sülle ja viib tuppa tagasi. Teine katsetus vankriga möödub juba edukamalt. Kuigi virisen, siis emps suudab mind unele äiutada. Oluline on tähele panna, et väikseimgi häiriv element, näiteks kiskuvad riided, niiske ja tuuline ilm vms on imikule väga hästi tunnetatavad. Ebamugavus võimendab teisi emotsioone ja pillime võibki alata. Siit ka soovitus. Vanemad võiksid püüda teha imiku olemise võimalikult mugavaks ehk lahendus võib peituda pisiasjades ja lapse stressirikas hädaldamine jääb ära.
Sinise vankriga toimetamine on ema jaoks esialgu vaevaline. Elame teisel korrusel ja esimesele viib kitsas ning käänuline puutrepp. Vanker on korteriukse taga ja koos lapsega allatirimine on vaevaline. 2-3 päeval ema sedamoodi tegutsebki. Hingena olen tähelepanelik ja hoolas. Alati jälgin kõrvalt kuni paari meetri kauguselt, kuidas asjad sujuvad. Alguses lähen allapoole trepipöördele vaatlema, seejärel trepimademele ning edasi välisuksele. Seiran ohutust ja vajadusel hoiatan beebit kui midagi juhtumas on. Õues jalutades on hing tavaliselt kehast väljas ning tudeerib piirkonda ligikaudu 1-300 meetri raadiuses, mis on sõltuvuses keskkonna eripärastest tingimustest. Kõik probleemid ja riskid on teada, mis last võivad ohustada.
Kogemus õpetab ja edaspidi on emps targem ning teeb vankri kaheks. Metallist raamistiku viib ennem välja ja seejärel hälli koos minuga. Varsti tõusetub uus probleem. Mul on vahel pissihäda… Juba riidesse pannes olen märg… Või välja minnes trepil teen püksid märjaks ja hakkan nutma… Või väljas on külm ja seetõttu tuleb häda peale… Tegelikult olen täiesti teadlik, et alla pissida ei tohi ning proovin ennast kõigiti reguleerida, et jääksin kuivaks ja külm ei hakkaks. Ometi, alati ei õnnestu – on ju kõht alati piima täis. Väikseimgi ebamugavustunne võib tekitada pissi-reaktsiooni. Tegemist on ilmselt kaitsereaktsiooniga ning kätkeb endas alalhoiu instinkti – sa pead elama ning vanem või keegi teine peab seda nägema või aru saama!
⌘ Imik saab suurepäraselt aru, mida tohib ja mida mitte. Isegi kui vanematepoolne õpetus on olnud vähene või nad leiavad, et laps ei mõista, mida talle räägitakse. Juba sündimata loode saab emast aru ja ilmavalgust näinuna ka kõnest. Hing aitab ja selgitab – loodus on sellise mehhanismi loonud. ⌘
Näide. Väljas olles püüan alati magama jääda. Esmalt, et ema tahab ja hing soovitab. Teisalt on tegemist füsioloogiaga ja uni tuleb nii või naa. Hilissügisel või talvel on mõnikord hetki kui jalutuskäigu lõpus kipun unisena tihkuma, millega annan märku, et pean kiiresti sooja saama või muidu külmetun ja haigestun. Imik teab, et tervis võib alla vanduda, mis tähendab, et hing annab mulle märku ja jagab teavet, mille mina peegeldan emmele edasi! Rääkida ma veel ei oska, kuid konkreetsel juhul „kõne” ongi nutmine.
⌘ Nutt on informatsiooni edastamine ning erinevad nutud sisaldavad erinevat teavet. ⌘
N1 aken ja mäletamise metoodika rakendamine oktoobris 2021 toob varasest lapsepõlvest väga palju meelde. Palju jõuan üles kirjutada ja info rohkuse tõttu mõnede sündmuste kohta lisan ainult paar märksõna kuni paar lauset. Märksõnad on meenutamise komponendiks, mis lihtsustavad sündmuse taaskordset meenutamist kui soovin materjali peatükki lisada. Toon siinkohal taas välja enda teooria, mida olen varasemalt edukalt rakendanud ja käsitlesin 23. peatükis:
⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘
Konkreetsel juhul märksõna või laused saab ülaltoodud teoorias paigutada „muude komponentide” alla, mis tekitavad impulsi ning kiiresti tuleb märksõna või lausega seotud sündmus meelde.
Käesoleva 26. peatüki olen osaliselt kirjutanud oktoobris 2021 ja nüüd jaanuaris 2022 täiendan. Aluseks võtan mustandi, mille vormistasin kiirkorras N1 staadiumi ja mäletamise protsessides oktoobris 2021. Paraku mõnede üksikute märksõnade taga ma sündmuseid enam ei mäleta… Õnneks ainult 2-3 sündmust on kadunud… Kui isa paaril korral sinise lapsevankriga jalutab ja ema-isa 1968 aasta talvel mind kelguga veavad…
Ei teki sidusust ja enam ei seosta end nende olukordadega. Seega natukene jääb kirjutamata ning hingelised asjaolud välja toomata. Kusjuures huvitav on, et tajusin juba oktoobris, et võin midagi unustada… Seega taju oli ennustava iseloomuga!
Järelikult eeltoodud teooria kehtib valdavalt (minu puhul ilmselt 99,9% juhtudest), kuid mitte alati. Siinjuures täpsustan, et kui täiendavalt rakendada N1 staadiumit ning järgida mäletamise metoodikat, siis on võimalik taas meelde tuletada…
Tõestus iseendale, et uus info tuleb iga hetkega kogu aeg peale ja paratamatult inimene unustab. Mäletamise-unustamise tõdemusi saad lugeda teooria lehelt 21. peatüki alt.
Peatüki lõpetuseks toon lühidalt välja mõned sündmused või episoodid, mis on ja ei ole meeles.
Ma ei hakanud meenutama, millal esimest korda emalt tissi sain. Märgin, et võinuksin tuletada meelde päeva ja kellaaja täpsusega kui sünnitusmajas olin. Me kõik oleme emapiima joonud, seega väga palju ei olegi midagi lisada. Vast seda, et on vahva kui tead, millal miskit oli esimest korda.
Mäletamine on minu jaoks erakordne selles kontekstis, et mitte midagi ei jää varjule. Olen tänaseni hämmastunud ja minu jaoks on vahel uskumatu. Oktoobris 2021 mäletamiste protsessides võisin vabalt päev-päeva ja kellaaja kaupa hetki järjestada. Sealhulgas isegi kaalusin, kas siseneda kindla öö unesse, näiteks kui olin 3-kuune. Isegi unenägusid suudad mäletada! Teema taandub sellele, et täiskasvanud inimese ja lugeja jaoks imiku tavapärane elu ei paku huvi või kui, siis natukene.
Meenutamine on aja- ja ressursimahukas. Ühest küljest annab energiat, kuid suures osas ka võtab. Seetõttu kõike lihtsalt puht-füüsiliselt ja vaimselt ei suuda, ei pea või ei ole vajadust mäletada ning peatükkideks kirjutada. Nende asjaolude tõttu jätsin teatud sündmuste meenutamise oktoobris pooleli. Tead, et info tuleb ja võta ainult vastu, kuid sündmuse keskelt katkestan vastuvõtu ja liigun järgmise situatsiooni meenutamisele. Teen valikuid!
Poolikuks jäid näiteks episoodid: kui ennem kolmandat kuud õppisin kõristit haarama ja paari nädala pärast juba suutsin sellega mängida. Kui tissi imemisest võõrdusin, kui ema 1968 kevadel pesu peseb, kui 1968 hommikune erk kevadpäike taju võimendab, kui 1968 kevadel märts-aprill emaga käruga jalutame või võrevoodi vahetati „suurte inimeste” voodi vastu jne.
Peatüki lõpetan paari lühikese looga.
Ilmselt 31.08.1967, 2-nädalane. Reede, umbes kella 16:00 paiku. Tellitud takso jõuab kohale. Hing läheb juba minut varem auto juurde luurele, kas kõik on korras. Varsti tulevad ka vanemad. Olen ema süles ja istume taha. Isa istub ette. Sõidame Mustamäele issi õele külla. Sõidu ajal on hing valdavalt kehast väljas kuni poole meetri kaugusel. Külas olles on hinge käitumine sarnane. Kehast väljas ning hoiab beebil ja lähiümbrusel tähelepanelikult silma peal.
Teist korda lähme taas tädile külla. Oktoobri teine pool või lõpp 1967. Ilmselt laupäev. Keskpäev või hiljemalt kell 14:30 on takso ees. Hingena olen natukene mures ja sõelun ootava takso ja korteri vahet mitmed korrad. Sinine lapsevanker tuleb kuidagi taksosse mahutada. Isa on leidlik ja vankri raam läheb pagasnikusse ning beebi hälliga tagaistmele. Hingena taaskord kontrollin, kas pagasiluuk on kindlalt kinni, kas hälliga tita on turvaliselt autos, kas auto saab korrektselt sõitmist alustada jms.
Lapse esimesel eluaastal, iseäranis esimestel elukuudel on hinge ülesanne titat kaitsta ja ohtude eest hoiatada, mis omakorda on sõltuvuses beebi füüsilisest ning vaimsest üldisest arengust. Hinge eest ei saa mitte midagi varjata – kõik on näha, kuulda ja tunnetada!
Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 