Alalõiku “Kahe une kokkuvõte” on oluliselt täiendatud 02.03.2024 kell 19:58.
On kujunenud harjumus, et vaatan kellaaega kui sätin magama. Teisipäeva öösel 30.01.2024 lähen traditsioonist mööda ja mul ei ole aimugi, millal voodisse suundun ning uinun.
Silmad avan kell 03:32 ja hetkega mõistan, et tegemist oli kirka unega ning kõik on kristalselt meeles! Asjaolu, et unenäo sisu jääb suurepäraselt meelde, teravdab oluliselt mu tähelepanu, sest reeglipäraselt on sellisel juhul tegemist sõnumiga, mille peaksin unest kätte saama.
Teen esmase otsuse, et jätan une süžee meelde ning magan edasi. Otsus põhineb faktile, et olen meeletult unine ja soovin, et huvitav uni samast kohast jätkuks! Ometi võtan mõne minuti mõtiskluseks ja kaalumiseks ning selle kestel kipun nähtut juba vaikselt unustama! Järelikult ma ei suudaks hommikuni mitte midagi meelde jätta!
Esimene ülestähendus
Mõned minutid voodis lesimist on põhjuslikud, mis peavad mind veenma, et kangutaksin oma tagumiku voodist lahti ja tähendaksin sisu üles. Vastumeelselt vinnan end arvuti manu ja asun märksõnade ning üsnagi segaste lühilausetega nähtut üles kirjutama. Segased lühilaused on tinglik lähenemine, sest tegevus sarnaneb automaatkirjutamisele, mis konkreetsel juhul tähendab, et pidurdamatult voolab info ajusse ning püüad võimalikult nobedalt kirjutada. Sisu üle ei ole sul aega mõelda, oled pooleldi ärkvel ja primaarne teadvus on ainult osaliselt sinuga. Tähtis, et sa andmevoogu ei katkestaks! Katkestamine tähendaks, et suuresti avatud kanal ID-sse sulgub ja sa ei saa teavet kätte! Ometi info laekumine mõne minuti pärast väheneb ehk teabe edastamine on etapiline.
Ärkvelolekus kasutab inimene kuute tajuliiki: haistmistaju, kuulmistaju, liigutamistaju, maitsmistaju, nägemistaju ja puutetaju. Nende abil saab inimene teavet. Iga taju aktiveerimiseks on vaja kindlaid tingimusi ja aega. Protsessi vältel selgub, kas saad teabest aru või mitte, omandad täielikult või osaliselt.
Unes esinevad ja sõltuvalt inimesest oled suuteline kasutama sadu kui mitte tuhandeid erinevaid tajuliike! Sa pead ju unest aru saama! Arvan, et immateerias on hingede kasutada samaväärne hulk tajuliike ja võib-olla ka enam. Seega inimese tööriistakastis on tohutult erinevaid tajuvorme, kuid avalduvad põhiosas magades või unenägudes.
Selgub tõsiasi, et unes või ärkamise staadiumis saad unenäos nähtust momentaalselt väga hästi aru (sõltub inimesest), kuid tuua info ärkvelolekusse, et seda ka hiljem mõistaksid, on seotud takistustega. Näiteks hilisem arusaadav ja loogiline üleskirjutamine võtab tohutult palju aega. Sisuliselt konverteerid une süžees nähtu ja tajutu sõnadesse ning lausetesse. Paraku on sõnavara piiratud ja kõike ei ole võimalik edastada.
Olen juba varasemalt pannud tähele, samuti raamatus kirjutanud, et unes on su teadvus märgatavalt avardunud. Kõrvutada ärkveloleku teadvust ja unes kogetavat teadvust, on tajutavad olulised erinevused. Mulle näib, et ärkvelolekus on su teadvus barjääri taga kinni! Tõke avaldub efektiivselt meie universumis ehk mateeria ja ärkvelolekus inimese eksistentsi koosmõjus. Oletan, et ärkvelolekus kasutab inimene oma primaarsest teadvusest kuni 5%, sageli vähem.
Une sisust selgub:
„Reisin koos ühe hea tuttava naisega 2024. aasta märtsis Pärnusse, et kogeda 2022. aastal toimunud Butša sündmuseid. Oleme praegusest vanusest 20-25 aasta nooremad.”
Vahemärkus. Kirjutamise hetkel ma ei suuda tolle naise nime mingi valemiga meenutada (olenemata, et unes ta nime tean). Esineb spetsiifiline tajuliik ehk kvaalid, mis annab teada, et nime ülekandmine mateeriasse ja minu ajusse on pärsitud.
Umbes paar minutit kirjutanud lähen taas voodisse. Sunnin end magama ja selgub, et olnud unenägu tuleb nüansirikkalt uuesti meelde, suudan minna eelnevalt katkenud uneepisoodi juurde tagasi ning samast kohast unenäoga jätkata. Kuni minuti maganud otsustan taas, et pean jällegi üles tõusma. Avan silmad ja lähen arvuti juurde.
Teine ülestähendus
Minuti väldanud uni sarnaneb või on N1 unefaas, mis loob head tingimused, et avaneks kanal ID-sse. Nii juhtubki ja tegemist on järgmise etapiga teabe vastuvõtmisel. Jätkan une kirjeldamist:
„Peatselt jõuame äärelinna…”
Panen kolm punkti, sest tuleb meelde, mil moel Pärnu äärelinna saime. Nimelt lennates! Selguse huvides märgin, et ID-st saan teavet, mida mu uni sisaldas. Ma meenutan une sisu! Meenutusprotsess käib tagurpidi järjekorras – une viimane episood, seejärel eelviimane kaader jne. Piltlikult keritakse videot tagasi ja niimoodi tulebki meelde. Kogemustele tuginedes meenutamine sedaviisi põhiliselt käibki, minu puhul küll. Eredaim näide on 25. peatükk kui suudan enda sündimist mäletada.
Tulen tagasi kolme punkti juurde ja toon välja sisu, mis selleks hetkeks meelde on tulnud:
„Hõljume mõtlevate teadvustena ja aega ning ruumi meie ümber ei eksisteeri! Mina ja sina! Ma ei suuda isegi su nime meenutada, aga tean sind! Mingil hetkel tekib ühtlane ja pidev liikumine suunaga vasakult paremale. Meist on saanud mõtetest teadlikud hinged! Ähmaselt ja nõrgalt on hoomatav ruum, milles asume.
Hõljumine muutub sihipäraseks lendamiseks. Meiega liitub minu trennikaaslase ML hing. Nüüd lendame juba kolmekesi ja tasapisi hakkame muutuma inimese sarnasteks olenditeks. Visuaalselt hinnates poolinimesed ja poolhinged ehk kehakontuurid ei ole veel lõplikult välja joonistunud. Liigume lõuna suunast Pärnu poole. Jõudnud äärelinna laskub ML maapinnale, muutub täies konfiguratsioonis inimeseks ja läheb sõbrale külla, keda pole aastakümneid näinud.
Märtsis 2024. aastal jätkame kahekesi lendu Pärnu kesklinna poole, et kogeda 2022. aastal toimunud Butša sündmuseid. Oleme praegusest vanusest 20-25 aastat nooremad. Avan silmad, uni lõppeb.”
Kell 03:40 tuleb meelde nimi, et unes olnud naine on Inge Annom (I. Annomist kirjutasin pikemalt 64. peatükis)! Unenäo meenutusprotsessi tulemusel mõistan, et mõtleva teadvusena ning edaspidi mõtleva teadliku hingena ei saanudki tollel naisel nime olla, sest ta ei olnud praegusesse ellu veel sündinud! Olenemata, et unes tean, kellega on tegemist!
Une sisust selgub:
⌘ Teadvus kannab mõtet ja luuakse ennem hinge – Universaalteadvus (UT) loob mõtleva teadvuse ja seejärel liidab hiljem loodud hingega. ⌘
Kell 03:44 tunnen, et „keegi” näpistab mind seljast kuni 12 sekundit järjest! Samal hetkel esineb minus primaarne kui ka sekundaarse teadvus. Näpistuskohas tekib intensiivne ja väga tugev füüsiliselt tajutav punktvalu! Surun hambad risti ja kannatan mõnuga ära! Sekundaarne teadvus (ST) pakub, et tegemist võib olla minu primaarse teadvuse (PT) ja ego ühistegevusega näitamaks, et olen ärkvel ning ma iseendas ei kahtleks!
Kuidas täpselt ühistegevus välja näeb ja millised muutused organismis aset leiavad ST ei selgita. Tähtis teadmine on, et teen iseendale valu, mida ei põhjusta mitte mingisugune mõttetegevus ega füüsiline toiming – ma ei mõtle suunatult ja ei tee füüsiliselt ühtegi liigutust; esmakordne elukogemus. Uut teavet enam peale ei tule ja kell 03:49 lähen voodisse.
Kolmas ülestähendus
Voodis olles hakkan kuni minuti jooksul uinuma ja tulevad meelde unega seotud täiendavad asjaolud. Tõke kaob ja kanal ID-sse avaneb taas. Saan teada unenäo alguse:
„Oleme mõtlevate teadvustena kahekesi. Mina ja Inge Annomi vanem õde. Koosolemise periood on pikk ja sisukas. Saan aru, et meid ümbritsevat ruumi veel luuakse või me ei ole ruumi veel sisenenud või sarnaneb tühjusele.
Ühel hetkel õde haihtub ja kuni minuti olen üksi. Sujuvalt ilmub mu kõrvale Inge Annomi mõtlev teadvus.”
Avan silmad kell 03:54 ja kogen pulsi ning hingamise kiirenemist, vererõhu tõusu. Kirjutan eeltoodud une alguse märksõnadena üles. Samuti selgub, et tean ka uinumise algust! Voodisse läksin kell 01:05 ja uinusin 02:07, kuigi ma kella tol ajal ei vaadanud! Siiski on mul täpne teadmine olemas, mis tuleb otse ID-st! Sa ei pea nägema, vaid hoopiski tajuma, et saada infot!
Samuti antakse edasi, et REM unefaasi sisenesin ajavahemikul kell 03:15-03:17. Kuna ärkasin kell 03:32, siis esimese unetsükli esimese REM-faasi pikkuseks saab lugeda 15-17 minutit. Arvutan: kogu unetsükli pikkus on 85 minutit, millest NREM (N1, N2, N3) unele kulub 67-69 minutit ja ülejäänud on REM-uni. Unenägu näen kõikides unefaasides.
Lause „meid ümbritsevat ruumi veel luuakse või me ei ole ruumi veel sisenenud või sarnaneb tühjusele” peaks tähendama, et mõtlevate teadvustena paikneme kuskil, mis ei ole ruum ega tühjus või sarnaneb tühjusele.
Ruumi mõiste selgitamisel võtan aluseks Eesti Entsüklopeedia, millest selgub, et unes nähtu ei ole ruum filosoofilises, füüsikalises ega matemaatilises tähenduses.
Tuginedes Lääne filosoofia mõtisklustele, siis unes nähtu ei ole tühjus. „Tühjus tähistab seisundit, milles ei ole mitte midagi ja tühistab millegi või miski olemasolu võimaluse. Mitte millegagi täidetud, mitte midagi sisaldav; selline, kust miski puudub.” Uni näitab kolme mõtlevat teadvust kindlas piirkonnas, mistõttu tühjuse selgitust arvesse võttes ei ole tegemist tühjusega.
Unes esinevat tühjust või tühjusele sarnanevat olukorda saab ilmselt kõige paremini selgitada budismi appi võttes:
“Tühjus ehk olematus võib budismi filosoofias tähendada tegelikkuse omadust, meditatsiooniseisundit või ka tunnetuslikku kogemust. Tühjus on inimese võime ja omadus käsitleda kõrgeimas teadvuse seisundis tegelikkust ning selle tunnetamist täiesti avatuna. Theravaada õpetuste järgi on tühjus eelkõige isetus (anatta) – isiksuse, hinge ehk iseenda puudumine. Tiibeti budismi dzogcheni ja shentongi õpetustes, samuti zen-budismis viitab tühjus budaloomusele.”
Eeltoodud lõigus vajab täiendavat selgitamist Theravaada õpetus tühjusest, kus peab olema täidetud kindel tingimus – isiksust ehk hinge ei tohi esineda. Une alguses nii ongi, on ainult kolm mõtlevat teadvust, kellele ei ole hingesid veel omistatud. Une jätkudes mingil hetkel nad saavad hinged.
Kui võtta aluseks, et Universaalteadvus (UT) on kõige looja ja on püsivalt kõikjal järjepidevalt olemas, siis tühjust ei ole olemas. Selgitava joonise tõin välja 65. peatükis ja joonis on leitav siit. 52. peatükis kohtun (tajun) UT-ga Infodimensiooni kindlas piirkonnas, kuid mujal mitte.
⌘ Universaalteadvuse (UT) tasandilt ja vaatepunktist lähtuvalt tühjust ei ole olemas. ⌘
⌘ Hinge, primaarse ja sekundaarse teadvuse tasandilt ning vaatepunktist lähtuvalt on võimalik teatud tingimustel tühjust tuvastada. ⌘
Miks on juba une alguses kolmel mõtleval teadvusel nimed või on äratuntavad kui neid pole veel hingedega ühendatud, rääkimata kehastumisest? Unes esineb spetsiifiline tajuliik ehk kvaalid, mille abil suudan tuvastada mõtleva teadvuse ainukordse identiteedi. Samuti pean une sisust saama aru.
⌘ Mõtlev teadvus, hing ja nendega seotud energia on eristatavad. ⌘
⌘ Inimest on võimalik identifitseerida mõtleva teadvuse, hinge ja energia alusel. ⌘
Miks konkreetsed hingedeta mõtlevad teadvused viiakse kokku? Täpselt vastata ei oska, kuid näib, et kindlad mõtlevad teadvused põimitakse üksteisega tugevamini kokku kui teistega. Moodustub võrgustik või struktuur, mida nimetan vastastikmõju printsiibiks (teooriad tõin välja 9. peatükis ja 61. peatükis). Üheks eesmärgiks peaks olema edaspidine (hingedega liidetuna) vastastikune täiendamine ehk õppeprotsess. Küllap seetõttu ongi Inge minuga seotud elulisi nüansse väga palju unes näinud või mina tajun teda suhteliselt hästi. Ei saa välistada, et varasemates eludes oleme kohtunud.
Inge vanemat õde ma praeguses elus ei tunne, ei ole näinud, ka nime ei tea, kuid mõtleva teadvusena on ta unes olemas. Järelikult on kokkupuutepunkte varasemates eludes olnud ja vastastikmõju tegureid on arvesse võetud.
⌘ Loodav mõtlev teadvus seotakse teiste mõtlevate teadvustega ja subjektidega-objektidega nõrgemalt või tugevamalt ning moodustub vastastikmõju printsiip, mis on osa Infodimensioonist (ID). ⌘
Unenäo alguses näidatud kolm mõtlevat teadvust viitavad konkreetsele perioodile. 61. peatüki alalõigus „Sündmused juhtuvad alati põhjuslikult! Laupäev, 14.12.2019” kirjeldan unenägu, mis vihjab, et olen olnud hingena ajastus umbes 11 500 aastat tagasi. 59. peatüki alalõigus „03.07.2018” kirjutan unenäost, mis annab teada, et ajajärk on umbes 300 000 aastat tagasi ja taju osundab, et seegi elu ei ole esimene.
Tulenevalt unedest saadud infole oletan, et Inge Annomi, tema vanema õe ja minu mõtlevad teadvused on loodud enam kui 300 000 aastat tagasi. Asjaolu, et mõtlev teadvus ja hing peavad ühinema, siis võib-olla veelgi varem. Hüpoteetiliselt tekkis meie universum Suure Paugu tulemusel ligikaudu 13,8 miljardit aastat tagasi, misjärel saab seda vaadelda ruumina. Kas kõiksuses asuvad teised dimensioonid ja struktuurid on samuti Suure Paugu tulemusena sündinud? Oletan, et pigem mitte ja võivad veelgi varem olla tekkinud. Järelikult on „ruumid” erinevatel etappidel loodud, mis tähendab:
⌘ Hinged võivad kehastuda erinevates dimensioonides kindlate seaduspärasuste alusel. ⌘
Unes näidatakse, et ruumi ei ole või me pole sinna sisenenud. Kas mõtlevad teadvused paigutatakse ajatusse tühjusse ja hiljem koos hingedega liidetuna sisestatakse kõiksuses asuvasse immateeriasse? Kas mõtlevad teadvused luuakse ennem kõiksust? Küsimustele vastata ma ei oska, kuid mulle näib, et tegemist on kindla ja põhjusliku süsteemiga.
Vahemärkus. Lõik 52. peatükist: „Näen ja tajun üksikuid hingi, keda ma ei tunne, kuid tean, et nad võivad pärineda Maalt, teistelt planeetidelt „meie universumist” või erinevatest mateeria vormidest ja dimensioonidest või teistest immateriaalsetest dimensioonidest või loetlemata dimensioonidest.” Kehastumine erinevates dimensioonides ei tundu olema võimatu!
Kell 03:49-03:54 kergest lühiunest saan veel teada, et kui kell 02:07 uinusin ja sisenesin N1-unefaasi (66. peatükis olen kirjutanud, et N1 unefaasi pikkus on 1-7 minutit), siis võtsin kaasa mõtted, mida vahetult ennem uinumist mõtlesin. Antud mõtted on aluseks, et kujundada kohe algava unenäo süžee. Paraku umbes kuni paari minuti pärast siseneb N1-faasi minu sekundaarne teadvus (ST). Tal on kaasas hoopis teine stsenaarium. Koostöös minu primaarse teadvusega (PT) eemaldab ST minu mõtted ja varsti algava une süžee ning asendab tema poolt tooduga! Seejärel PT ja ST ühinevad ning muutuvad tervikuks. Arvan, et tegemist on une ühe näitamise mehhanismi, süsteemi või seaduspärasusega:
⌘ Une sisu eest vastutab sinu primaarne või sekundaarne teadvus. Une näitamist korraldab sinu primaarne või primaarne ja sekundaarne teadvus üheskoos. ⌘
Selgub, et ST toob ja loob unesündmustiku, mis sisustatakse teabega ID-st (informatiivne, pildiline pool ja osatäitjad). Ei saa välistada, et une sisu koostajaks on veel keegi. Kas ST tegutseb vastavalt juhistele, mis on sinu saatuslikul rajal kirjas? Arvan, et pigem jah.
Neljas ülestähendus
Lähen voodisse kell 04:03. Kaks minutit maganud, tõusen üles ja 04:05 teen arvutisse sissekande, mis kordab üle eelnevalt kirjutatud mõned mõtted.
Viies ülestähendus
Kell 04:09 uuesti voodisse. Silmad kinni ja koheselt hakkab informatsioon taas minusse voolama. Pikalt pikutada ei saa. Selgub, et sekundaarne teadvus saab hingest peaaegu sõltumatult või täiesti iseseisvalt tegutseda! Ühest küljest tundub loogiline, sest ST suudab unestsenaariumi vahetada. Mida peaaegu sõltumatu või iseseisev toimetamine võiks täpsemalt tähendada, millises ulatuses, mis sellega kaasneb jne küsimusi tekib piisavalt. Paraku ma vastata ei oska.
Kuues ülestähendus
Kell 04:18 voodisse. Silmad kinni ja ID-st pulbitseb teavet edasi. Kell 04:24 panen arvutisse kuuldu kirja, mis kordab üle varasemalt saadud info. Kordamine on põhjuslik, sest teave on oluline ning ma ei tohi unustada.
Seitsmes ülestähendus
Kell 04:25 voodisse. Protseduur kordub – silmad kinni, kanal ID-sse avaneb ja võta vastu, mida pakutakse! Kell 04:31 jätkan kirjutamist.
Sageli arvatakse, et inimene näeb eelmise päeva sündmuseid või mõtteid järgneval ööl unes. Nii võib tõesti juhtuda, kuid ei pruugi. Teatud juhtudel sinu sekundaarne teadvus otsustab! Mitu ööd järjest näed hoopiski midagi ootamatut või vastupidi, terve nädala jutti koged igal ööl vähemalt ühte und, milles näidatakse sinu eelmise päeva toiminguid.
Kui arvad, et suudad meenutada, millal ja kas sekundaarne teadvus uinumise (N1-faas) ajal uue unepakiga tuleb, siis eksid. Antud konkreetses situatsioonis ei ole võimalik sekundaarset teadvust ja toiminguid mäletada. ST võtab teised mõtted sinu primaarsesse teadvusse kaasa ja teostab vahetuse, millest sa aru ei saa. Uus teave muutub osaks primaarsest teadvusest ehk PT administreerib su mõtteid ja une meenutustega võid jõuda une alguseni, harva primaarse teadvuseni, kuid kaugemale mitte.
Sekundaarne teadvus on mulle näidanud või avanud ühe unemehhanismi, et saaksin mäletada tavaoludes meenutamatut! Arvan, et erandlik olukord ei ole ainulaadne, seda on ilmselt varasemalt olnud ja vististi juhtub kellegagi tulevikus veel. Vähelevinud on küll, tajun ST-d osundamas.
Infovoog raugeb ja lähen voodisse. Kellaaja unustan märkida.
Vahemärkus. Kas inimesel on üldse vaba tahe olemas? Mida rohkem me ajutalitust mõistame, seda enam näeme, et vaba tahet väga palju ei ole ja see teadmine võib meid ehmatada. Näpuotsaga vabast tahtest kirjutasin 28. peatüki alalõigus „Vaba tahe – põhjus – tagajärg”.
Kaheksas ülestähendus
Jällegi olen saanud portsu teavet ja kell 04:44 jätkan automaatkirjutamist. Tuleb meelde, mida vahetult ennem uinumist kell 02:07 mõtlesin. Mõtetes olid karikakrad! Millal maa seest võrsed välja ajavad, kui kaua peavad kasvama, et puhkeda õide ja millal koltuvad?! Toon iseendale näite karikakardest, et sarnaselt inimesele vajab ka taim arenemiseks ja eksisteerimiseks aega, et omandada toitaineid ning vett, saada päikest, võidelda haigustega jms. Näide on mulle ja teistele vajalik, et korrata üle, et ID-st hetkega saadud teabe dešifreerimiseks, lahti mõtestamiseks, loogiliselt kirjaridadesse sättimiseks vms läheb vaja väga palju aega.
Ennem uinumist veeretan neid mõtteid 10-15 minutit ja võtan N1 unefaasi kaasa. Uuesti korratakse automaatkirjutamisega üle, et sekundaarne teadvus pühib lillelised mõtted kõrvale ning toob temale vajaliku unesüžee minu primaarsesse teadvusse. PT on seotud hingega ja ja ST toimetab iseseisvalt või peaaegu sõltumatult, mis vastab minu saatuslikule kavale.
⌘ Primaarne teadvus on seotud hingega. Sekundaarne teadvus saab PT-st olla peaaegu või täielikult sõltumatu. ⌘
Üheksas ülestähendus
Kell 04:48 lähen voodisse infokorjele, et kell 04:54 teha viimane ühelauseline sissekanne. Lisan unenäo sisusse, mis on nüüd lõplikult meelde tulnud. Allpool toon välja tervikunenäo jutumärkides:
„Oleme mõtlevate teadvustena kahekesi. Mina ja Inge Annomi vanem õde. Koosolemise periood on pikk ja sisukas. Saan aru, et meid ümbritsevat ruumi veel luuakse või me ei ole ruumi veel sisenenud või sarnaneb tühjusele. Ühel hetkel liitub meiega Inge Annomi mõtlev teadvus.
„Hõljume mõtlevate teadvustena ja aega ning ruumi meie ümber ei eksisteeri! Teadmata perioodil vanem õde haihtub. Nüüd oleme mina ja sina! Mingil hetkel tekib ühtlane ja pidev liikumine suunaga vasakult paremale. Meist on saanud mõtetest teadlikud hinged! Ähmaselt ja nõrgalt on hoomatav ruum, milles asume.
Hõljumine muutub sihipäraseks lendamiseks. Meiega liitub minu trennikaaslase ML hing. Nüüd lendame juba kolmekesi ja tasapisi hakkame muutuma inimese sarnasteks olenditeks. Visuaalselt hinnates poolinimesed ja poolhinged ehk kehakontuurid ei ole veel lõplikult välja joonistunud. Liigume lõuna suunast Pärnu poole. Jõudnud äärelinna laskub ML maapinnale, muutub täies konfiguratsioonis inimeseks ja läheb sõbrale külla, keda pole aastakümneid näinud.
Märtsis 2024. aastal jätkame mina ja Inge Annom lendu Pärnu kesklinna poole, et kogeda 2022. aastal toimunud Butša sündmuseid. Oleme praegusest vanusest 20-25 aastat nooremad. Avan silmad, uni lõppeb.”
Kell 04:55 lõppeb 1 tund ja 23 minutit kestnud harvaesinev eripärane seisund, mis tekitas võimsa emotsionaalse naudingu ja suure hingelise rahulolu! Selle aja sisse mahtus 7 kiiret tualetikülastust, sest põis oli pidevalt põlvini! Vabanesin lühikese ajaga kogusest, mis on 50-75% ööpäevasest normist, esmakordne rekord elus! Mul on toas 19 kraadi sooja ja magan riieteta. Ligi 1,5 tundi porgandpaljalt ja tekivabalt olla ei mõjunud kuidagi jahedalt! Olin positiivsest energiast kõrglaetud!
Kell 04:56 lähen voodisse ja jään magama alles 06:35. Näen Ukraina sündmuste unenäolist versiooni, mis põhineb eelmise päeva hilisõhtusele järelvaadatavale dokumentaalfilmile ETV-st „Putini varjatud sõda” 3. osa „Spioonid meie keskel”. Avan silmad kell 08:17. Oletan, et viimase une sisu eest vastutas primaarne teadvus, kuid ma ei pruugi mäletada kui toimetas hoopiski sekundaarne teadvus sarnaselt eelviimasele unenäole!
Sümptomite kiiranalüüs
Võimalik, et ID-st saabuv mahukas andmevoog (info sisaldab energiat) andis tugeva laksu, mis muutis ajutiselt kehakeemiat. Sa ei tunne jahedust ja kannatad hästi valu ehk vastupidavus on kõvasti suurenenud, pulss ja hingamine on kiirem, vererõhk kõrge, tajud säravat emotsionaalset naudingut ning sügavat rahulolu. Miks töötavad neerud erandlikult väga aktiivselt ning külastad sageli tualetti olukorras, kui eelneval õhtul ei ole palju vedelikke tarbinud?
Tegin erinevatele allikatele toetudes väikese uuringu, millest allpool toon valitud lausete refereeringu:
„Emotsioonid on keerulised ja mitmetahulised ning nende mõju konkreetsetele organitele ei ole sirgjooneline. Emotsionaalsed seisundid võivad mõjutada meie uriinisüsteemi.
Kõrge vererõhk võib neerusid koormata. Katehhoolamiinid (näiteks norepinefriin ehk noradrenaliin) mängivad rolli vee eritumise reguleerimisel. Normaalsetel inimestel neerupealiste medullaarhormoonid (katehhoolamiinid) suurendavad vaba vee eritumist. Alfa-adrenergilised agonistid (noradrenaliin) põhjustavad diureesi (uriini teke neerudes ja sealt eritumine).
Noradrenaliini ja adrenaliini sünteesitakse neerupealiste säsis, kust vereringesse vabanenuna on tegemist kiiretoimeliste stimulantidena toimivate stressihormoonidega, millest noradrenaliin on ajus olulisema psühhotroopse toimega.
Mõlemad tõstavad kesknärvisüsteemi ja noradrenaliin lisaks sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust, toimides sel viisil virgatsaine ehk neurotransmitterina. Noradrenaliin koos adrenaliiniga moodustavad osa võitle-või-põgene süsteemist, mõjutades südametegevust. Sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimisel kiireneb pulss ja hingamine.
Noradrenaliini eritatakse laialdaselt üle aju ja suurendab vererõhku. Toimega kaasneb sihikindluse, julguse, aktiivsuse ja keskendumise tõus ning mõtlemise kiirenemine. Mõjutab tähelepanuvajadust ja huvitunnet.
Noradrenaliin reguleerib ärkveloleku taset. Äratab inimese aju öise une ajal üles keskeltläbi sada korda, mis võib anda märku, et aju puhkab korralikult. Kõrgem noradrenaliini tase näitab, et aju on põgusaks hetkeks ärkvel; madalam tase seondub uinuva olekuga. Noradrenaliini tasemed ja ärkveloleku määr on omavahel seotud ja muutuvad pidevalt. Osa une olemusest võimaldab meil puhanuna ärgata ja mäletada, mida eelmisel päeval õppisime.
Noradrenaliini seostatakse emotsionaalsusega ja heaolutundega. Erinevad kogused vastutavad madala, stabiilse või kõrgenenud tunde eest. Noradrenaliini ületootmine suurendab oluliselt energia produktsiooni ja füüsilist vastupidavust.” Kasutatud kirjandus: [1],[2],[3],[4],[5],[6],[7],[8].
Oleme saanud teada, et noradrenaliini oluline tõus kannab hoolt kirjeldatud sümptomite eest. Kindlasti on veel palju erinevaid kemikaale (näiteks adrenaliin jne), mis koostoimes organismi vastavalt mõjutavad, kuid mul jääb teadmistest ja pädevusest vajaka, et süvitsi läheneda.
Resümee esimesele unenäole kell 02:07-03:32.
Väga palju on juba räägitud, aga midagi veel. Tervikuni näitab ühe kitsa lõigu loomise järjekorda: mõtlev teadvus → mõtlev teadlik hing → teadlikud hinged immateerias → teekond esimesele kehastumisele → hingede materialiseerumine olendina või inimesena valitud dimensioonis → toimingud Maal.
Lause unest: „Jõudnud äärelinna laskub ML maapinnale, muutub täies konfiguratsioonis inimeseks ja läheb sõbrale külla, keda pole aastakümneid näinud.”
ML-i näen juhuslikult järgmise päeva kolmapäeva 31.01 hommikul trennis (tunnen teda eelmise sajandi 80-ndate algusest). Räägib, et läheb teisipäeval 06.02 Kiviõlisse sõbrale külla, keda pole mitu kuud näinud. Pühapäeval 04.02 teatab mulle, et sõit on kindel ja tuleb teisipäeva hommikul mu juurest läbi ning võtab peale.
Sõidame 06.02 AP juurde. Ta elab Kiviõli äärelinnas. Head trennikaaslast tunnen eelmise sajandi 80-ndate teisest poolest. Viimati nägin teda 24.05.2023 kui trennikaaslastega külas käisime.
Selgub, et unelõiguke ML-ga oli paljudes nüanssides ennustava iseloomuga ja realiseerus ärkvelolekus järgneva 1-7 ööpäeva jooksul.
Kaks lauset unest: „Märtsis 2024. aastal jätkame mina ja Inge Annom lendu Pärnu kesklinna poole, et kogeda 2022. aastal toimunud Butša sündmuseid. Oleme praegusest vanusest 20-25 aastat nooremad.”
Minu unenägudes on inimesed enda vanusest nooremad tavaliselt siis, kui nad on surnud. Praegusel juhul vihjab vanuse näitamine, et me ei olnud veel sündinudki kui üksteisega kohtusime. Minu arusaam on, et noorem iga kinnitab täiendavalt, et meie mõtlevad teadvused on kunagi või aegade alguses kohtunud.
Miks Pärnu ja Ukrainas asuv Butša? Mõlemad linnad on väikelinnad, mis asuvad pealinnale lähedal. Butšas ma varem käinud ei ole, mistõttu une stsenaariumi selguse huvides tundub tuttavas Pärnus sõjakoleduste kogemine loogiline. Miks märtsikuu? Täpselt 2 aastat tagasi märtsis 2022. aastal sooritasid verejanulised terroristid (venelased) Butšas kõige võikamaid inimsusvastaseid tegusid…
Venemaa armee eelväed sisenesid Kiievi eeslinna Butšasse 27.02.2022 ja okupeerisid täielikult märtsi alguseks. Vene kõrilõikajad panid kuu aega kestnud okupatsiooni ajal tsiviilelanike hulgas toime massilisi sadistlikke sõjakuritegusid. Butšas toimunut võib nimetada genotsiidiks. Ukraina väed võtsid linna tagasi 01.04.2022 ja paari päevaga taastati Ukraina võim.
Eelneval kahel päeval olen kaalunud, kas avaldada enda nägemus teosest „Teemantkoera sündroom” või mitte. Olen kaldunud avalikustamise suunas, kuid lõplik otsus ei ole veel tehtud. Ja nüüd tuleb unenägu (kell 02:07-03:32) oma arvukate sõnumitega peale ning saan kindla kinnituse, et publitseerimine on vajalik ehk kõik on põhjuslik ja omavahel seotud! Mis-kes imeloom ja vigur sääntse Butšast pärit teemantkoer on? Sellest kaudselt mõne sõnaga peatüki järgmises alalõigus.
Joonas Piik, 2020, „Teemantkoera sündroom”
Inge Annom saadab mulle 2023. aasta novembri teisel poolel tema poja Joonas Piigi poolt kirjutatud kaks ilukirjanduslikku lugu. Nendest lühema „Teemantkoera sündroom” loen läbi 28.01.2024. Joonast ma isiklikult ei tunne ega ole näinud.
Ilukirjandusalaseid teoseid lugesin suure huviga ajavahemikul 1977-1985. Vähesemal määral 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses. Eriti pakkus huvi ulmekirjandus. 1983. aasta hilissügisel (16 aastane) ilmub mu lektüüri esimene populaarteaduslik raamat „Huvitav psühholoogia”, mille on kirjutanud Konstantin Platonov ja kirjastati 1968. aastal. Raamatu lugemine pakub suurt põnevust ja on ajendiks, et laiendaksin lugemise valikut. Samm-sammult alustan ajakirja „Horisont” lugemisega, varsti lisanduvad ka päevakajalised ajalehed. 80-ndate lõpust kuni tänaseni loen põhiliselt päevapoliitikat ja vahetevahel populaarteaduslikku kirjandust, vähekene teaduslikku.
Teemantkoera jutustuse lugemist lükkan mitu korda ajapuudusel edasi ja peab olema vastav meeleolu, et taas ilukirjandusse süveneda. Äkitselt 28.01 avastan, et pühapäeva hommik on väga rahulik, aega on piisavalt, pea on täiesti tühi ja võtan Joonase lugemise ette.
Esimeste lõikudega tutvumise järgselt kogen, et ma ei samastu kirjandusliku peategelasega nagu tavapäraselt, vaid olen kuulaja rollis! Iga lause, mida loen, kannab ette meeldiva ja natuke sumeda kõlaga baritoni toonis meeshääl, keda olen varem kuulnud! Tajun, et olen 13-17 aastane, istun raadio ees ja Vikerraadiost tuleb kuuldemäng „Teemantkoera sündroom”. Järelikult tuleb hääl raadiost! Täpselt nagu 80-ndatel, mil kuuldemängudele mõnutundega kaasa elasin, kõik on sama!
Eeltoodud lõik näitab, et mentaalselt olen läinud teise aega, 1980-1984 sügisesse (13-17 aastane), ometi Joonas Piik on kirjutanud jutustuse 2020. aastal kui ta oli 14 aastane! Oleme peaaegu eakaaslased! Kummatigi olen ärkvelolekus ja kõik toimub tegelikkuses! Täpsustan, kes ei mõista – püüan omapärase teabe ja taju ilmsi kinni, mis on osa minu eluloost ning kujutelmast! Situatsiooni ühes hetkes on esindatud kolm erinevat ajastut!
Kirjeldatud mitmekihiline elamus on mu elus esimest korda ja leian, et üks põhjuseid on vastastikmõju printsiibi võrgustiku olemasolu. Spirituaalse ja erilise kogemuse tekitab impulss, mis käivitub loo kirjaridade lugemise käigus. Loen ja mõistan, et Joonase sõnaseadmisoskus on väga heal tasemel, lugemine on puhas nauding ning rõõm! Varsti lisandub intuitiivne teadmine, et ta oskab kirjutada kõrgel professionaalsel tasemel!
Arvestades eeltoodut arvan, et tegemist on tulevase tunnustatud kirjanikuhärraga Joonas Piik või on saatuse poolt antud selleks võimalus! Kas šanss teostatakse praeguses või järgnevates eludes sõltub Joonase ego ja hinge koostööst, kuivõrd Joonas oma vaistu usaldab. Ma ei näe ta käesolevat elurada ette, kuid info on olemas, mida tõlgendan subjektiivsetel alustel. Seega ainult aeg annab arutust ning ma ei välista, et jutustust „Teemantkoera sündroom” on võimalik kunagi aastakümnete pärast kuuldemänguna kuulata raadios, veebis või muu selleaegse lahendusena! Väide „aastakümnete pärast” põhineb tavateadmisele või teabele ID-st (emb-kumb, ma ei oska hinnata), sest esmaseid kokkuvõtteid viljakast loometegevusest tehakse siis, kui loominguline pagas on parasjagu kopsakas. Seega Joonase vanus peaks olema vahemikus umbes 40-55 ja oleks kõigiti mõistlik tema esimene üsnagi küps jutustus vormida kuuldemängu.
Olen hämmastunud kui jõuan ridadeni, mis ehedalt kujutavad sõda Ukrainas. Lahingute ja olude kirjeldused on kuidagi tuttavad… Toon illustratsiooniks mõned väljavõtted jutumärkides:
„/…/ Kiievis oli midagi väga muutunud ja ma ei räägi ainult nendest kokku langevatest majadest. Kiievis ringi liikumine oli väga hirmuäratav kogemus. Ma nägin kõikjal neid kuradi koeri ja olin siiani ainuke, kes neid märkas. Linnas oli nii vaikne, et iga samm kõlas kui püssilask. /…/”
„Kui olin jõudnud Kiievisse, panin tähele, et kõik nägi välja täiesti tavapärane. Kesklinnas polnud ühtegi inimest peale ühe pika mehe ja koera. /…/”
„/…/ Ma sidusin enda pea kinni, tõstsin põrandalt üles relva ja padrunisalved ning võtsin ette tee hotelli esimesele korrusele.”
14. veebruaril 2024 tuleb meelde, et sarnaseid ridu olen lugenud ukrainakeelse meedia erinevatest väljaannetest veebruari lõpus ja märtsis 2022. aastal! Tormiline aeg Kiievis ja eelkõige äärelinnades Hostomel (ligi 19 000 elanikku), Irpin (65 000 elanikku), Butša (37 000 elanikku).
Joonase jutustuses on nüansse verisest vastasseisust hotellis, mis peaks tähendama tuntud lahingut Irpini või Butša linna ühe hotelli pärast, kus päeva või päevi kestnud visa võitluse tulemusena jäid ukrainlased vene sadistlikele mõrtsukatele alla. Püüdsin mälu värskendamiseks pea kaks aastat tagasi loetut uuesti üles leida, paraku infot on meeletult ja ei suutnud vajalikku kiiresti tuvastada.
Vahemärkus. Tänaseni loen aktiivselt nelja ukrainakeelset portaali, kust saab enamiku detailsest infost Vene-Ukraina sõja kohta kätte ja on kordades mahukam, laiahaardelisem ning analüütilisem kui Eesti meediast saadav.
Seega kirjutab Joonas 2020. aastal lugu, millest leitavad nüansid kajastatavad üldistavalt veriseid lahinguid Kiievi äärelinnas ning selle lähiümbruses 2022. aasta veebruari lõpus ja märtsis.
Kuidas Joonas teadis või kus kohast sai teavet, et vormida ilukirjandusliku sisuga teos? Arvan, et info on olemas Infodimensioonis (ID). Sa lihtsalt püüad materjali kinni saamata sellest ise aru. Mõtted on sul peas, mis ongi tavapärane.
66. peatükis püstitasin hüpoteesi:
Teatud mõtted, mis inimese peast läbi käivad, ei ole temaga otseselt üldse seotud.
Joonas ei ole varem Ukrainas ega Kiievis käinud ja lahingutes osalenud. Ta ei saanudki seda teha, sest jutustus on 8. klassi loovtöö aastast 2020 ehk 2 aastat ennem sõda! Tegemist on ettemääratuse printsiibi ilmnemisega! Toon välja teooria, mille avaldasin 58. peatükis:
Ettemääratuse printsiip – info on olemas alati ennem sündmuse (kõiksus oma erinevate dimensioonide, paralleelsuste, reaalsuste jt struktuuridega jms) loomist.
Näide ettemääratuse ja vastastikmõju printsiibist 15.02.2024 kell 10:30-15:05. Hommikul kohtun trennis juhuslikult inimesega, keda näen harva ja kellega suhtlen tavapäraselt võrdlemisi vähe. Tüüp poetab mokaotsast paarilauselise repliigi Pärnust ja edasi me enam ei räägi. Lõunapaiku näen linnas teist inimest üldse esimest korda elus. Meil on põgus vestlus, mille lõpus ta mainib, et on päritolult Pärnust.
Kaks üllatuslikku ja kontekstivälist infoühikut Pärnu kohta äratavad mu tähelepanu, sest just olen käesolevas peatükis Pärnust kirjutanud! Järeldan, et meid ümbritseb süstemaatiliselt info, mis on inimeste vahel suuremal või vähemal määral vastastikku ristkasutuses, kuigi alati või sageli arvame, et infoühiku produtseerib meie aju iseseisvalt ning teave kuulub meile (mulle).
Tänu J. Joonase jutustusele kinnistus lõplikult teooria, mida olen varasemalt sageli mõlgutanud ja kirja pole pannud. Põhiosas on tegemist 48. peatükis avaldatud teooriaga, mida alltoodult on mõnevõrra laiendatud:
⌘ Une vahendusel ja teatud oludes ärkvelolekus suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘
Alltoodult Joonas Piigi omakäeline sisututvustus ulmejutust:
„Jutt “Teemantkoera sündroom” räägib mehest, kes leiab ennast olevat pidevas teadmatuses ja on kontrolli kaotamise äärel. Sidorovitš oli teadvuseta olekus mõrvanud terve oma pere. Lisaks sellele oli muutunud ka tema iseloom, kuna kõik mälestused pereelust olid läinud. Selles uues maailmas oli ainukene loogiline otsus valida oma karistuseks ekspeditsioon Tsooni, kohta, kus iga samm võis olla parimal juhul vaid surmav. Sidorovitš kahetseb peagi oma otsust, avastades, et see kurikuulus Väli on kordades ohtlikum, kui arvata võis. Kui ta pole põgenemas koletiste või vaenulike inimeste eest, on ta uudistamas viirastusi, millest paljud on teemantkarvaga koerad.”
I. Annom lisab, et kirjutamise perioodil oli Joonas vendade Strugatskite fänn ja eriti meeldis talle jutustuse “Пикник на обочине” järgi tehtud film “Stalker”.
H. Küla tuletab, et küllap ulmefilm mõjutas Joonase loovtöö sisu. See omakorda näitab vastastikmõju võrgustiku olemust alates jutustuse lansseerimisest 1972. aastal, filmi esmalinastusest 1979. aastal, Joonas näeb kunagi filmi ja kirjutab loo, Vene-Ukraina sõda alates 24.02.2022 kuni tänaseni. Kõik on omavahel seoses ja mõjutatud palju sügavamalt kui iial oskame arvata ning ajatempel ei oma tähendust (ID-s puudub aeg).
Joonas Piik ja Inge Annom on peatüki antud alalõiguga ennem avaldamist tutvunud. Suur tänu!
Absoluutne tühjus
Minu praegustele teadmistele ja erinevatele kogetud tajudele unes ning ilmsi saab väga harva kasutada sõna absoluutne, et miski meid ümbritsevas kõiksuses on absoluutne. Põhjus on lihtne, tuginen vaatlustel oma parimatele kavatsustele ja tarkusele, mis ometi on tõeliselt piiratud. Isegi kui täienen päevast päeva, siis ka sellest jääb väheseks, et väita millegi lõplikkuses.
Pühapäeval 18.02.2024 tuleb meelde, et mõned aastad tagasi olen näinud und, mille üles kirjutanud ja sisus on vist tühjuse elemendid. Järgmisel päeval asun ülestähendusi läbi töötama ja leian vajaliku materjali, millest allpool.
Kolmapäev, 08.09.2021. Vastu hommikut näen rikkaliku süžeega und, millest on meeles vähe ja ainult une lõpuosa.
Ⅰ Tänapäev. Olen iseenda vanuses ja käin Tallinna Ülikoolis. Mul on kaasas ligi meetri jagu raamatuid ning sõidan bussiga loengule, mille sisuks on Ameerika kodusõda (1861-1865). Suur auditoorium on igas vanuses inimesi puupüsti täis, valdavalt 30-sed, aga kuni raukadeni välja. Mehed ja naised, erineva sotsiaalse staatusega ja varandusliku seisuga. Kõik istumiskohad on hõivatud, paljud on põrandal, vaba põrandapinda on ka vähe.
Ⅱ Jõuan vahetult ennem loengut saali ja võtan põrandal koha sisse. Üllatusega märkan maas väärtuslikke imetillukesi kuni 5 mm suuruseid kodusõda imiteerivaid tuhandeid kujukesi, mis pärinevad tollest ajast. Kes on vintpüss-musketiga (Muster 1853 Enfield 1853–1867) või hobusega, kes kuulipildujaga (Gatling Gun 1862–1911) või USA lipuga, kes on kahuriga (3-tolline Ordnance Rifle 1860-1880) jne. Hakkan neid tähelepanu äratamata istukil olles nobedalt kokku kraapima, kuid kõrvalistuv noorem mees ikkagi märkab.
Alguses ta ei saa aru, miks ma rämpsu kätega hunnikusse pühin ning uurib mind mõtlikult. Viimaks taipab, et nopin maast leitud varandust! Tema silmadesse tekib vilav, õel ja ahne tuluke. Mitmeid kordi annab oma kätele voli ning on tõsiselt pealetükkiv. Ta on ägestumise piirimail! Haritud, kombekast, kammitud ja hästi riietatud mehest on kiiresti saamas tõeline kaabakas! Ta tahab minu korjatud kujukesi endale krahmata! Olen tõre, pean ennast kaitsma ning kehtestama, lükkan resoluutselt ja pidevalt ta käed eemale! Lõpuks santlaager vastumeelselt taltub.
Paraku tekib pisikesi sõdureid, kahureid jms katkematult juurde. Näib, et olen otsekui lahinguväljal – mitmekesist ajastutruud sõjakraami on külluses. Viimaks on mul juba sületäis kogutud. Mõtisklen, et kuhu leitud nodi paigutada? Samal hetkel ilmub kuskilt üks suur pruunist nahast reisikohver, mis pärineb 19. sajandi teisest poolest. Viimaks on mul sumadan pungil ja äsja leitud kaks laudadest „värskelt” valmistatud suurt kasti 19. sajandist topin ka täis.
Ma ei mahu kodinatega enda põrandaplatsile enam ära ja olen kuulajaskonnale tüliks. Sooviksin väga põnevat loengut edasi kuulata, aga kraam ei lase keskenduda ning äratab ebatervet uudishimu. Pean rikkuse kiiresti turvalisse ja varjulisse kohta toimetama. Pärast mitu minutit vaagimist, kas ajutiselt peita vara kuhugi koridori lõpu või trepi alla (pannakse niikuinii pihta) ja jätkata loengu kuulamist, otsustan, et ikkagi lahkun kaasahaaravast ja harivast ainetunnist. Raamatud, väga rasked kastid ja kohvri tassin suurt jõudu rakendades vaevaliselt ukseni, mida olen kohe kõhklevalt avamas.
Ⅲ Täiesti ootamatult tekib keskkonnavahetus. Asun kuskil, millel ei ole piirjooni, ei saa haarata visuaalselt, ei ole valgust, pimedust ega värve, sa näed ja ei näe! Ümbritseva tajumine ei ole üldse võimalik, sest puuduvad pidepunktid, millele toetuda. Ei ole mõtteid ja emotsioone, mõistust ning teadvust, on absoluutne vaikus, mind ei ole olemas. Kujundlikult sa ei ole eetris ning juhe on seinast välja tõmmatud. Olukord kestab kuni 2 minutit.
Ⅳ Nüüd lükatakse juhe pistikusse. Minus on piiratud teadvus, kuid kõik eelnevalt kirjeldatud on jätkuv. Siiski olen uues olukorras ja isevärki staatilises keskkonnas. Ma ei ole kunagi ei unes ega ilmsi seal olnud. Ei fantaasias ega mõtetes. Sa oled täiesti üksi. Olen vähesel määral ja lünklikult teadlik iseendast, kuid mul puudub side oma hingega ning hingelise põhiolemusega, intuitsiooni ei ole.
Ⅴ Absoluutne tühjus on väga ebaharilik, sest ei olegi mitte midagi! Ei ole kübetki mateeriat, immateeriat, puudub aeg ja info! Ainult sina oma tühisuses! On arusaamatu, kuidas sellesse olustikku on üldse võimalik siseneda ja kui juba sees oled, siis näib ilmvõimatu välja pääseda! Erakordselt sürrealistlik situatsioon!
Ⅵ Üritan iseendas selgusele jõuda ja analüüsida, kus olen ja kuidas ning miks siia tulin. Esmane mõte on, et mind visati loengust välja. Teisalt, põhjendamatult loengust eemaldamine ei ole loogiline ja sellisesse erilisse kohta jõudmine on hoopiski teostamatu ettevõtmine. Iseenda analüüsimiselt jõuan varsti ümbritseva tudeerimiseni ja püüdele kõigest aru saada. Avan silmad ning uni lõppeb.
Resümee. Kokkuvõtte unest kirjutan veebruari lõpus 2024. aastal uuesti. Mõne aastaga olen saanud targemaks ja käesoleva aasta esimese paari kuuga veelgi.
Unenäo esimene lõik näitab hinge täienemise tähtsust sõltumata inimesest või olendist. Ta peaks tegema võimalusel kõik, et läbi elu omandada vajalikke teadmisi. Loksuda bussiga ja isegi suure hulga raskete raamatute loengusse vedamine ei tohiks olla takistuseks. Samuti sa ei pea heituma kui tarkuste omandamine võib olla keeruline või ebamugav – leiad viimasel momendil jupikese vaba põrandapinda istumiseks.
Teine lõik on mitmekihiline oma sõnumites. Ameerika kodusõja ainestik osundab, et hing taaskehastub läbi erinevate ajastute ja tal on avatud ligipääs teabele ID-st. Eluliste teadmiste saamise teekond on paraku konarlik, samas saatuslik. Isegi sõjad õpetavad ja inimkond saab targemaks. Iga killuke vaimurikkustest, isegi 5 millimeetrised väikesed tegelased ja atribuutika, on olulised.
Autentne kodusõjaaegne uneepisood lahingus olnud esemetest, relvadest, sõduritest, ohvitseridest jne on väga omapärane viide. Esmalt näen kujukesi väga hästi. Kuigi suurus on kõigest 5 mm, siis võin neid vabalt vaadelda, otsekui oleksid 30 sentimeetrised. Kujud on valatud tolleaegsest kahurite valmistamiseks kasutatud metallisulamist. Dekoreeritud selleaegsete värvidega. Praeguses elus on minu kokkupuuteid Ameerika kodusõja temaatikaga olnud minimaalsed. Metallisulam, värvide valik, detailne ülevaade väga paljudest relvadest, lahinguvälja tarvikud ja elemendid, sõdurite-ohvitseride näoilmed, riietus jms kirjeldavad täpselt seda perioodi! Rikkalik teave on entsüklopeediline; ajalooliselt, ühiskondlikult, kultuuriliselt ja tehnoloogiliselt briljantselt punktuaalne!
Agressiivsus, ahnus ja omakasupüüdlikkus on inimühiskonnas jätkuv, millele viitab intsident loengus kui võõras mees mind sisuliselt ründab ning minu kogutud kujukesi endale soovib võtta. Paratamatult pead ennast kaitsma, et jääda ellu ja tagada enda hinge areng – elamine (uuestisünd) on õppimine.
Minagi olen materialismist pimestatud, mida ei soovi jagada ja vaimurikkusele eelistan käega katsutavat jõukust. Minu ja teise mehe käitumismudelit saab laiendada suurele osale inimkonnast. Uni vihjab meie hoiakute teatud kitsaskohtadele, mis on hinge täienemise seisukohalt mõneti problemaatilised.
Tuubil kohver ja kaks kasti Ameerika kodusõja kõikvõimaliku varustusega, tarvikutega jms saab vaadelda kui olulist osa mandri ajaloost, mis omakorda tähendab ääretut teabehulka. Olen täienenud erinevate ajastute ja piirkondade (tänapäeva Eesti ja 19. sajandi teise poole Ameerika) teadmistega ning kohe lahkun… Unenüanssi interpreteerides leian, et täienenud hing jätab keha ja mateeria tahapoole ning siseneb teise keskkonda immateeriasse, milleks kolmandas lõigus on tühjus.
Kolmas lõik tähendab absoluutset tühjust nii lääne kui budistliku filosoofia võtmes. Vaatepunkt asub inimese või hinge teadvuse tasandil. Vaatekoht on tinglik, sest isegi teadvust ei ole veel loodud, rääkimata hingest ja inimesest.
Kas tühjus asub kõiksusest väljaspool või näidatakse ennem kõiksuse loomist? Ma ei tea. Pooldaksin varianti, et uni kajastas alates kolmandast episoodist perioodi ennem teadvuse ja kõiksuse loomist (infot ei ole elik Infodimensioon puudub).
Kas tühjus on osa kõiksusest? Ma ei tea. Kui tühjus oleks üks osa kõiksusest (ruumist), siis tavaarusaamise kohaselt ei oleks see tühjus. Tühjus võib olla osa kõiksusest, kuid mõistmiseks peaksid olema targem ja suutma hoomata tühjuse „eksisteerimise struktuuri ning reegleid”.
Neljas lõik näitab absoluutset tühjust ja teadvuse loomise algust, kus teadvuse ainukordne identiteet ei ole veel määratud.
Kas teadvus luuakse tühjuses? Oletuslikult jah, sest konkreetset unenägu nägin põhjuslikult.
Viies lõik räägib absoluutsest tühjusest ja teadvuse loomise protsess ei ole lõppenud.
Kuues lõik toob välja mitmeid teateid. Jätkuvalt näidatakse absoluutset tühjust. Lisaks olen suures segaduses, mis omakorda selgitab, et absoluutsesse tühjusesse sattumine on reeglipäraselt võimatu.
Kimbatus tekitab mäluhäireid ja ma ei mäleta, et omal vabal tahtel lahkusin loengust. Osutamine, et unustan vaba tahte, peaks tähendama, et kõiksuses on vaba tahe minimaalne või puudub. Seega „isetahtsi loengust lahkumise ja unustamise fakt” on hoopiski põhjuslikult ettemääratud.
Unustamine peaks sealjuures viitama, et hinge taaskehastumise juurde (keskkonnavahetus ühest olekust teise, immateeriast mateeriasse) käib eelmiste eluliste sündmuste unustamine täielikult või osaliselt.
Unestseen näitab, et mõte on mul hakanud liikuma, suudan isekeskis arutleda, ringi vaadata ja olulisim, olla peaaegu mina ise! Ma ei taju enda hinge ja intuitsiooni, aga ego küllaltki hästi! Kogeda absoluutset tühjust ja iseendaga tühjust mitte täita, seda aitab saavutada minu sekundaarne teadvus. Seega une stsenaariumi koostaja on minu ST. Pean saama aru absoluutsest tühjusest ja teadvuse loomisest, mistõttu sekundaarse teadvuse osalemine unes on ainuvõimalik lahendus.
Füüsiline inimene ei saa mitte kunagi reisida kirjeldatud absoluutsesse tühjusesse, sest puudub ruum, ta ei suudaks mõelda ja tühjust tuvastada. Arvan, et ka hingel pole sinna niisama asja. Sinu olemus ja vaimne seisund peaks olema selleks momendiks ajutiselt teistsugune, et perfektselt resoneerida tühjusega ning saada teadlikuks.
Kahe une kokkuvõte
08.09.2021 ja 30.01.2024 (kell 02:07-03:32) unesid nägin ettemääratult ja põhjuslikult, et saaksin neid koosmõjus analüüsida ning saada kätte terviksõnum ehk oluliselt täieneda. Kitsas loomise järjekord peaks olema:
Absoluutne tühjus → teadvus → mõtlev teadvus → mõtlev teadlik hing → teadlikud hinged immateerias → teekond esimesele kehastumisele → hingede materialiseerumine olendina või inimesena valitud dimensioonis → toimingud Maal.
Etappides „mõtlev teadvus” (sa oled teadlik, et oled teadvus) ja „mõtlev teadlik hing” omistatakse ainukordsed identiteedid. Mõlemad sisaldavad energiat, millest moodustub ainulaadne energeetiline identiteet. Inimest või olendit on võimalik kolme erineva identiteedi abil autentselt tajuda.
Loomist kujundab ja vastutab Universaalteadvus (UT).
Reedel, 01.03.2024 kell 11:35 toimetan koduõues ja varsti alustan paekiviseina restaureerimisega. Mõtted on eelseisva tööga seotud kui äkitselt otsekui möödaminnes, sõbraliku tervitusega ja patsutusega õlale, tuleb meelde minu jaoks oluline nüanss. Tegemist oleks kui valjuhäälse äratuskellaga, mis ühest küljest paneb kergelt võpatama, teisalt loksutab asjad paika ning avad unesegused silmad. Ma ei maga ja olen ärkvel!
Tajun hämmastusega suurepäraselt, et kiviseinaga seotud mõtted lükatakse kõrvale ja tuuakse teine teave “kõiksuse ning teadvuse loomise” kohta esile. Seda on varemgi sageli juhtunud ja inimene teab, millisel momendil taustaväline värske mõte talle pähe tuleb! Mõttemuster ongi selline, rõõmusta ja saa targemaks! Situatsioon sarnaneb suuresti 30.01.2024 kell 02:07-03:32 unele kui sekundaarne teadvus vahetab primaarses teadvuses mu mõtted. Praegusel juhul ST ei ütle või ei anna märku, et tema on mõtete asendamise korraldaja. Ja miks peakski alati korrutama, õppetunni olen juba saanud ning on hästi meelde jäänud. Leian, et kes siis veel kui mitte minu isiklik sekundaarne teadvus!
ST tuletab mulle meelde mõned mõtted allpool jutumärkides, millest 52. peatükis kirjutasin kui tajusin Universaalteadvust. Lühidalt:
„/…/ Mulle näib, et Teadvus on kõige algus, põhjus ja edasiste arengute tekitaja ning kõikide struktuuride looja…
Soovin teada kõike Teadvuse ja Kõiksuse kohta – miks, kuidas ja millisel põhjusel on loodud, kõige loomise algus…”
Vahemärkus. Kaks lauset tähendasid sisekõnelust iseendaga. Samal ajal oli UT minu mõtisklustest teadlik. Ta vastas minu arupärimisele umbes selliselt, et “ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda…”
2006. aasta alguses (jaanuar või veebruar) kui 52. peatükis kirjeldatud und nägin, siis ma ei osanud mõelda nii nagu täna. Seega UT reaktsioon oli asjakohane ja õige. Ometi juba tollel ajal püstitasin küsimused, mis viimastel aastatel on suurt huvi tekitanud. Kulus täpselt 18 aastat, et saada teada üks osa loomise järjekorrast, mis on käesoleva loo alguses rõhutatult rasvaselt välja toodud. Seega uni oli põhjuslik ja täitis ettemääratuse printsiipi, et jõuaksin veebruaris 2024 mõtisklustes sinna kuhu pean jõudma.
ST suunab elegantselt mu mõttetegevust. Tuletanud enesele kunagi unes nähtu ja hiljem kirjutatu meelde, selgub, et peaksin infot arvesse võtma ning kujundama täiendava teabe. 2006. aasta alguse uni, 08.09.2021 ja 30.01.2024 (kell 02:07-03:32) uned on kõik omavahel seotud. Pikk aeg sidususe mõistmiseks, et püstitada kaks järgmist hüpoteesi:
⌘ Unenäole rakendub põhjuslikkus, ettemääratuse ja vastastikmõju printsiip, mis tugineb sinu saatuslikule rajale. ⌘
⌘ Inimese poolt sõnastatud vaba tahe võib tegelikkuses olla minimaalne või tervikuna illusoorne. Indiviidi mõttetegevust korraldab primaarne ja sekundaarne teadvus, mis omakorda põhineb ettemääratuse ning vastastikmõju printsiibile. ST täidab olulist rolli, et sind suunata ja hoida isiklikul saatuslikul rajal, mis omasoodu rajaneb Infodimensiooni teabele. ⌘
Kell 11:35 ST poolt teostatud mõtete vahetus ja uue teabe saamine toimus murdosa sekundi vältel ning kõik oli hetkega selge. Panna kogetu seostatud lausetesse, et moodustuks terviklik pilt, kulus väga palju aega. Kas tegemist on vaba tahtega?
Teoreetiline mõtisklus hingest
Esimene osa
Kui oletada, et olen Maal kehastunud vähemalt 300 000 aastat, siis küsin enda käest, miks olen jätkuvalt rumal? Eesmärk läbi kehastumiste on täieneda ja saada targemaks. Konservatiivse arvutuse kohaselt reinkarneerub hing üks kord saja aasta jooksul. Järelikult 300 000 aasta jooksul peaksin olema läbinud vähemalt 3000 elu. Kui võtta aluseks 52. peatükk, kus nägin ja kogesin enda eelmisi elusid 16 korral alates aastast umbes 1500 kuni tänaseni, siis 524 aasta vältel on ühe elu pikkuseks kujunenud umbkaudselt ja keskmiselt 32 aastat.
Oletame, et kehastusin esimest korda 7,24 miljonit aastat tagasi väljasurnud hominiinide perekonnas Graecopithecus. Tegemist võib olla inimeste vanima otseste esivanematega pärast šimpansist eraldumist. Kehastuda kord saja aasta jooksul tänaseni teeks kokku 72 400 uuestisündi! Number on muljetavaldav, kuid peeglist ennast kahtlustavalt vaadates ma ei näe silmis suurt tarkust, samuti ei taju, et oleksin tohutu reinkarneerumiste pagasiga. Number võib olla ka kordades suurem, sest inimlane ei elanud 50-100 aasta vanuseks, vaid palju vähem.
Teen tagasihoidliku ümardamise. 100 000 kehastumist peaks katma enamiku või täielikult inimese erinevad isiksuslikud omadused ja iseloomud erinevate nüanssideni välja. Inimese omadused ei ole lõputud, vaid piiritletud. Kui kogu inimkonnast iga inimese hing on reinkarneerunud 10 000 kuni 100 000 korda, siis peaks ühiskond olema ülimalt arenenud, mida ta kahjuks ei ole! Järelikult 100 000 reinkarnatsiooni ei pruugi olla realistlik.
Samal ajal ma ei suudaks ka meenutada 100 000 elu. Isegi kui elan 100 aastaseks, siis see teeks kokku 36 524 päeva. Ei ole võimalik, et ligikaudu iga 8 tunni ja 47 minuti pärast tuleb üks elu tervikuna detailidena meelde, nüansside analüüsile kulub omakorda aega ja seda sünnist surmani. Arutlust toetab teooria, millest kirjutasin 21. peatükis:
Ilmselt teatud info unustamine suuremas või väiksemas mahus on vajalik energia säästmiseks ehk meenutamise protsess iseenesest on üsna aja- ja ressursimahukas. Sündmuse meenutamisele kulub kordades ja oluliselt enam aega kui sündmuse enese toimumisele minevikus. Järelikult mateerias elamiseks ja eksisteerimiseks absoluutne mälu ei ole reeglina eluliselt vajalik ja võimalik.
Eluline praktika on palju kordi kinnitanud, et püüda mäletada detailselt kuni 10 minutilist kunagi toimunud seika, kulub meenutamisele kuni paar nädalat. Elamine ja inimese disain ei soosi minevikus järjepidevat tuhnimist – sul ei ole selleks aega ega energiat.
Võib-olla siin peitubki üks vastustest, miks inimene ei mäleta enda eelmisi elusid. Arvan ka, et eelmiste elude teadmised võivad segada uues elus toimuvaid õpinguid. Seetõttu eelpool mainitud 100 000 kehastumist võib olla hoopistükkis küllaltki korrektne seisukoht.
Teine osa
Juhul kui minu mõtlev teadlik hing on loodud ennem kõiksust, siis tekivad küsimused:
Mida ma tegin miljardeid aastaid ennem esimest Maal kehastumist? Aluseks võtan meie universumi umbkaudse vanuse 13,8 miljardit aastat. Võib-olla põhiline aur läks immateerias toimetamisele ja esimesel võimalusel tulin Maale. Või teatud perioodil tegutsesin teistes galaktikates ja planeetidel.
Miks ma ei mäleta mitte ühtegi detaili, ei näe unedes, ega ole suuteline fantaseerima enda kehastumisi teistes dimensioonides kümneid või sadu miljardeid aastaid tagasi? Kõiksuse vanus on teadmata, kuid ma ei välista, et selles olevad erinevad dimensioonid on erineva vanusega ning meie universum võib olla üks nooremaid, sest inimühiskond tundub olema veel väga lapselik.
Loogika osundab, et kui minust sai mõtlev teadlik hing ja millalgi loodi kõiksuse esimesed dimensioonid ning kui olud kehastumiseks muutusid sobilikuks, siis lahkusin immateeriast ning siirdusin esimesele kehastumisele. Piiratud inimlik loogika ei pruugi paraku häid vastuseid kujundada.
Mälus sobrades on mõned üksikud uned, mis võivad viidata teistele planeetidele ja dimensioonidele. Unes kogetud teisi reaalsuseid ja paralleelsuseid on vast kuni kümme. Nende üleskirjutuste uuesti läbilugemise ja analüüsimiseni ma ei ole veel jõudnud. Kuidas täpsemalt, selgub võib-olla edaspidi või tuleb mõni uus unenägu sõnumitega peale jms.
Kolmas osa
(1) 52. peatükis kirjeldasin immateerias asuvat piirkonda, kuhu sisenedes on sul võimalik enda eelmistesse eludesse sukelduda ja kogeda kõike täpselt sarnaselt nagu oled kunagi läbi elanud. Seega sinu elu iga sündmus peegeldub immateerias ja on osa Infodimensioonist.
58. peatükis teoretiseerisin:
(2) Ettemääratuse printsiip – info on olemas alati ennem sündmuse (kõiksus oma erinevate dimensioonide, paralleelsuste, reaalsuste jt struktuuridega jms) loomist.
(3) Kõik sündmused on Infodimensioonis (ID) olemas ja valitud olukord kuskil kõiksuse kindlas piirkonnas sünnib siis, kui sobivad tingimused on tekkinud.
Punktid 1, 2 ja 3 võivad anda vihje kõiksuse toimimise ühele põhimõttele või seaduspärasusele.
Infodimensioonis on teave vastavalt ettemääratuse printsiibile (2) olemas. Printsiip ilmneb hästi unes või ilmsi kui näed midagi ette ja sündmus toimub tulevikus ning muutub tegelikkuseks. Tegelikkuse saabumine on sõnastatud teoorias (3).
Objektide ja subjektide sooritatavad sündmused teostavad tegelikkust, et tagada liikumine:
⌘ Kõiksuse üks aluspõhimõtteid. Kõik sündmused on Infodimensioonis (ID) olemas ja valitud olukord kuskil kõiksuse kindlas piirkonnas sünnib siis, kui sobivad tingimused on tekkinud. Objektide või subjektide vastastikmõju tekitab situatsiooni (sündmuse), mis tähendab tegelikkuse loomist ja info (energia) lõputut ringlust. ⌘
Objekti all mõistetakse isikut, olendit, eset, nähtust, asukohta vms kellele või millele on suunatud kellegi tegevus, tähelepanu, mõtted, tunded vms või millegi mõju. Subjekt on indiviid, sotsiaalne rühm, inimkond, tsivilisatsioon, olendite kooslus vms – [9], [10], [11], [12].
⌘ Kõiksuse üks aluspõhimõtteid. Info (energia) liikumine ja jäävus. Millegi või kellegi toimimine vastastikmõju ja infovahetuse tõttu või kaudu näitab, et info ning energia ei kao, peab pidevalt liikuma ja olema ringluses. ⌘
Üks ei saa teiseta hakkama ning liikumise tagab kõikide osapoolte kaasamine.
65. peatükis tõin välja teooria:
Sinu hinge teadvus, samuti kõikide olendite teadvused ja Universaalteadvus funktsioneerivad koostoimes.
Kokkuvõtvalt saame teada, et teadvus, hing, sündmused, kõiksus, teised nimetamata üksused ja UT on omavahel tihedalt põimunud, mõjutavad teineteist ning on vastastikku vajalikud, et tagada eksisteerimine.
Kui ID-s kõik kirjas olevad lõputud sündmused kõiksuses realiseeritakse (muudetakse tegelikkuseks), kas seejärel kukub ID kokku ja kõiksus lõpetab tegevuse? Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest väide “lõputu” tundub olema mõistlik ja arvan, et küllap Universaalteadvus teab vastust ning lahendab olukorra positiivselt!
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 